Doris Kareva

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Ülestõusmine

Jagajale jäid näpud;

näppaja jäi neist ilma.

Kesk elu und on üks tund

kohtuda silmast silma –

siis, kui südame värav

on pärani,

                   üleni valla,

see ülendav tee on vaba.

Ära siis maha maga.

Ära siis maha talla

veel tundmatuid õisi.

Või teisi,

kes alles otsivad teed.

Mis näppu jäi,

nendega jaga.

Kauneimad hetked on need.

Doris Kareva esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis «Trükitähed». Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas Noorus 1974. aastal. Kaks aastat tagasi ilmus Doris Kareva jutukogu «Sa pole üksi», 2011. aastast on ta ka ajalehe Sirp kirjandustoimetaja. Eelmisel aastal aga jõudis lugejateni tema luulekogu «Olematuse aiad».