:format(webp)/nginx/o/2020/01/27/12899471t1h004d.jpg)
/nginx/o/2012/02/17/963806t1h144d.jpg)
Ülestõusmine
Nädala luuletus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jagajale jäid näpud;
näppaja jäi neist ilma.
Kesk elu und on üks tund
kohtuda silmast silma –
siis, kui südame värav
on pärani,
üleni valla,
see ülendav tee on vaba.
Ära siis maha maga.
Ära siis maha talla
veel tundmatuid õisi.
Või teisi,
kes alles otsivad teed.
Mis näppu jäi,
nendega jaga.
Kauneimad hetked on need.
Doris Kareva esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis «Trükitähed». Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas Noorus 1974. aastal. Kaks aastat tagasi ilmus Doris Kareva jutukogu «Sa pole üksi», 2011. aastast on ta ka ajalehe Sirp kirjandustoimetaja. Eelmisel aastal aga jõudis lugejateni tema luulekogu «Olematuse aiad».