FOTO: Jaan Klõšeiko

Lugupeetud foorum! Tahan teie poole pöörduda mõnede sissejuhatavate sõnadega Teatriliidu kui pleenumi kokkukutsumise initsiatiivliidu poolt.

Ammu (ja kas kunagi üldse?) pole Eestimaal sellist aukartustäratavat ja austustväärivat kogu koos olnud. See kohustab.

Mida sihikindlamalt me kaks päeva töötame, seda austustväärivamad me olla võime. Iseenda ees ja oma rahva ees.

Sellepärast siis tõde, tõde ja veel kord tõde – peaks olema meie lipukiri.

Ärgu painaku ühtki sõnavõtjat hirm: mis saab minust, kui mu ettepanek, idee, analüüs või muu taoline ei meeldi mõnele kõrgelseisvale isikule (hirm, mis senini valdavalt on põhjendatud olnud). Jäägu ainult mure – mis saab minu väärt ettepanekust, käsitletud probleemist? Leiab ta mõistmist? Ja rakendamist?

Ärgu olgu meil tabu-teemasid. Lõpuni minna! Olgu ükskord ometi selle riigi põhiseadus – konstitutsioon – ja muu seadusandlus mitte surnud paber, vaid lihaks saanud sõna, mis meid tegutsema kohustab, meid kaitseb ja määrab ka meie arutluste lubatavuse piirid. Kuni selleni, et asjalikult analüüsida näiteks asjaolu: kas on meie vabariigile kasulik kuuluda Nõukogude Liitu ja vastupidi, kas on sellele liitriigile kasulik meie kuulumine temasse. Rohkem tõelist demokraatiat, enam tõelist sotsialismi. Neid piire me pole ammendavalt seni veel kasutanud.

Hüsteeria, väiklus, ülbus, motiveerimata süüdistused jm taoline jääb iseenesest ära, kui meie kaks päeva mööduvad inimesekeskselt.

Kui me peame silmas rahvast. Oma rahvast ja oma riiki, nende üksolemist, heakäekäiku ja kestmist.

Mida asjalikumad ja radikaalsemad on ettepanekud, mida me suudame teha kavandatavasse Moskva-dokumenti, seda vähem sarnaneb ta meie esiisade palvekirjadega heale tsaarile, seda suurem on ta tegusus kogu Nõukogude Liidu elukorraldusele, siis ka meile.

Eestimaa pole etteantult mingi provints. Teda võib selleks teha provintslus meis endis.

Kohalviibivaile keskkomitee töötajaile ja valitsuseliikmetele teeksin ettepaneku mitte tunda ennast külaliste või vaatlejatena, vaid kaasategijatena ning kuna kohale oli palutud kogu EKP KK Büroo, võiksime ehk pleenumi lõpuks jõuda koguni ühe ühisdokumendini, millel oleks rakenduslikku sisu ja kaalu?

Ja lõpuks – ärgu kedagi segagu tõik, et meie töö algab naljapäeval! Tahaks loota, et ta ei lõpe ka homsega, vaid kestab igavesti nagu tõelistel peremeestel kunagi.

Jõudu tööle!»