Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Sajandiveerand tagasi 1. aprillil pääsesin ma esimest korda oma ihusilmaga nägema Toompea lossi ka seestpoolt. Olin jõudnud keskea veerele, 42 aastat vana. Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni 1920–1922 projekteeritud riigikogu hoone (selle pärisnime varjati) saali olin näinud vaid piltidel ja kroonikafilmi kaadritel. Seal kordus üks ja sama positsioon: võimurid presiidiumis ja saalis mornide nägudega istuvad või siis eksalteeritult plaksutavad, aga ikka kivistunud ilmega enamasti tundmatud, sageli ordenitega ehitud või sõjaväemundris tegelased.

Nüüd olin ma ise sinna kutsutud, avangardseks kujunenud ajakirja Vikerkaar peatoimetajana. Olin koguni oodatud kõnelema. Mäletan, et Toompea lossi siseõue pääslas ühmas keegi mulle üle õla, kui miilitsad karmi pilguga mu passi uurisid, et sisse võib ju siia pääseda, aga välja viiakse juba kongis.

Võtsin oma koha sisse saali külgrõdul, sest parterit täitsid vaid loomeliitude juhatustesse valitud liikmed. Mind valdas väga pühalik tunne, mis võimendus veelgi Mikk Mikiveri avasõnade järel, kui ta kuulutas, et peame oma arutlustes lõpuni minema, kuni sinnamaani, et küsida, kas Eestil on üldse kasulik kuuluda Nõukogude Liitu. Selge: olen väärikas võimukukutajate seltskonnas – oli mu mõte.

Suurem osa esimesest päevast kulus ekspertide ettekannete peale. Imestasin, millise kirurgilise vahedusega ollakse võimelised analüüsima olukorda, kuhu nõukogude võim oli Eesti ankurdanud. Kogu kriitilisuse juures jätkus igal esinejal ometi ka ettepanekuid, kuidas taastada usaldus valitsejate ja rahva vahel ning rahva eneseusk.

Esinejatest õhkus valmidust võtta endale vastutus Eesti tuleviku eest. Nii Hando Runnel ütleski, et kui võim loobub temalt nõutava tegemisest, siis tuleb meil ise asuda võimu teostama. Seetõttu oli ka «vaimne temperatuur» saalis üldiselt optimistlik ja vaba. Loovharitlaste pleenum (muide, «pleenum» oli mimikri sõna, millega väliselt sarnastati kogunemine parteipleenumitega) on väljunud oma kultuurilisest mõõtmest ning muutunud poliitiliseks tribüüniks. See oli esimene kord kogu nõukogude ajal, kus presiidium ei tõstnud end kõrgemale publikust, kus valitses sünergia, aga kus jätkus ruumi ka improvisatsiooniks.

Teise päeva sõnavõttudes läks paugutamiseks. Vaevalt olin «toibunud» Aivo Lõhmuse üleskutsest rääkida majandusliku autonoomia asemel iseseisvast Eestist, kui järgnes Heinz Valgu nõudmine Karl Vaino tagasiastumiseks. Valk ütles, et perestroika esimeseks võiduks oleks Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Minu teada oli see esimest korda nii avalikult välja öeldud. Ja kus veel, kui ikka sealsamas Eesti Vabariigilt kaaperdatud võimu pesas!

Riigi taastamine oli esile toodud seitsmes kõnes. Ise olin eelmisel õhtul küll oma kõne põhikava üles kirjutanud, aga enda ees esinejaid kuuldes, pidin kordamiste vältimiseks käigu pealt seda muutma. Kõne lõpus esitasin ka umbusaldusavalduse valitsusjuhile Bruno Saulile. Võib-olla oligi just see kõne mu esimeseks etteasteks poliitikuna, kelleks ma järgnevalt pea terve kümnendi ka jäin.

Pleenumi kõrghetk minu jaoks oli pleenumi idee algataja Kalju Komissarovi karjatus: «Sõbrad, me ei ole kohustatud kaasa tegema seda hullumaja!» Aga ka see, kuidas Mikk Mikiver lõpliku otsustavusega ütles: «Meie ei lähe siit kuhugi. Tulgu või surm.»

Veerand sajandi tagant öeldule vaadates mõtlen kurva irooniaga, kuidas nüüd on mindud kümnete tuhandete kaupa väljamaale. Ja minejatest valdav osa on just 1980ndate lõpus sündinute põlvkonnast. Kas tullakse tagasi koju? Kas tullakse siia vähemalt surema?

Paar aastat tagasi oli võimalus lugeda Tartu Ülikooli üliõpilase Triin Junkru magistritöö raames kirjutatud uurimust loomeliitude ühispleenumist. Selles jõuti järeldusele, et tegemist oli erakordse ja ainulaadse «retoorilise aktsiooniga». Niisuguses kontsentratsioonis polnud eesti vaim kunagi veel end ilmutanud võimulaval. Pole siis imestada, et juba mõni päev pärast pleenumit hakati seda kutsuma loovharitlaste parlamendiks. Tundsin ka ise, et pleenum oli sissejuhatus, eeskõne, mis paneb rahva liikuma ja viib vabaduseni. Kaks nädalat hiljem, 1988. aasta 13. aprilli telesaates «Mõtleme veel» algatati Rahvarinne.