Iga uue põlvkonna põhiolemus on kahelda senitehtus. See on loomulik protest maailma vastu, mille loomisel pole saadud kaasa rääkida. Nagu 25 aastat tagasi totalitaarsuses, on ka tänases demokraatias loomeinimeste roll olla kanaarilind, hoiatus läheneva ohu eest.
Mina ja minu põlvkond ja minust vanemad põlvkonnad on minu arvates psüühiliselt saastunud,» nentis helilooja Eino Tamberg 25 aastat tagasi toimunud Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil Toompeal. Pleenumil, mille kahe päeva jooksul esines sõnavõttudega enam kui 50 loomeinimest ning kus avalikult välja öeldud võimukriitika näitas rahvale, et hirmu tundmise aeg on läbi saamas.
Tamberg jätkas: «Mul oli suur lootus, et kui pääseksid juhtima inimesed, kes on neljakümne- või kolmekümneaastased, siis muutuks asi paremaks. Aga üks mu noor kolleeg ütles mulle, et see ei ole kindel. Kuigi nooremate saastuvuse aeg on lühem, puuduvad neil selle-eest ideaalid. Lõpuks tuleb nii välja, et see põlvkond, keda ma täielikult usaldaksin, on need, kes täna on ühe- ja kahe- ja kolmeaastased.»
Nende sõnade lausumise ajal oli siinkirjutaja 8-aastane, esindades nii põlvkonda, kelle jaoks nõukogude aeg kattub lapsepõlve muredeta nostalgiaga ning laulva revolutsiooni sündmused meenuvad eelkõige seiklustena. Põlvkonda, kes on isiksusteks kujunenud vabas riigis.
Valmistades ette loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamist, kohtusin mitmete tol ajal pleenumil sõna võtnud inimestega, et lisaks mälestuste kogumisele neilt küsida: milline oli loomeinimeste roll ühiskonnas siis ja milliseks on see kujunenud tänaseks. Küsimus oli mulle seda olulisem, et viimased poolteist aastat olen olnud kaasatud dokumendi «Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020» loomisprotsessi, mis loodetavasti veel sel aastal jõuab arutlusteni riigikogus, samas saalis, kus 25 aastat tagasi toimus loomeliitude pleenum.
«Loomeinimeste asi ongi protestida,» põrutas intervjuul Tõnu Tepandi sama veendumusega, millega ta kunagi pleenumil sõltumatut Eesti riiki nõudis. Aga kelle vastu me protestime? 25 aastat tagasi oli vaenlane ühine ja vajadus võõrvõimu alt pääseda kaalus üles maailmavaatelised erimeelsused. Aga nüüd? Kas demokraatlikus riigis saab eal olla sellist ühendava jõuga teemat, mis inimesed tänavale toob?
Viimastel aastatel on tänavatel käidud küll, on nõutud ja on saadud, seega on peatunud tendents, mida pleenumil kirjeldas Lennart Meri: «Isegi täielik võit ja kõigi sõlmküsimuste lahendamine jääks särata, kui ei peatu noorema põlvkonna hulgas nõnda märgatav ja süvenev asotsiaalse hoiaku, apoliitilisuse, ükskõiksuse, massikultuurilise mõtte- ja käitumislaadi levik.»
Tänases Eestis avaldab rahvas meelt nagu demokraatiale kohane – kuigi mõnedel poliitikutel, neil, kes pleenumi ajal olid 30.–40. eluaastates ja kel Tambergi noore kolleegi sõnul puuduvad ideaalid, on selle tegevuse loomulikkust raske mõista. Kui aga igaüks meist saab protestida, mis roll jääb siis ühiskonnas loomeinimestele, peab see üldse enam kuidagi eriline olema.
Pleenumile järgnenud aastatel osalesid paljud seal kõnelnuist Eesti iseseisvuse taastamisel: Eesti Kongressi valiti neist iga neljas, esimesse taasiseseisvunud Eesti riigikokku kaheksa, kuigi Heinz Valk arvas mulle antud intervjuus, et tolleaegset loomeinimeste populaarsust arvestades oleks neist valituks osutunud enamgi – kui nad vaid oleksid tahtnud poliitikuks hakata. Aga ei tahtnud ja praeguseks on riigikokku jäänud vaid Paul-Eerik Rummo ning Jaak Allik, üks pleenumi põhikorraldajatest.
Tagantjärele on pleenumil esinejad üksmeelel: poliitika on eriala, mis nõuab spetsiifilisi oskusi, ning loomeinimeste roll oli verivärskelt demokraatlikus Eestis, millel oma poliitikuid veel piisavalt ei olnud, asjad käima lükata, et siis taanduda oma põhitegevuse – loomise – juurde.
Kultuuriminister Rein Langi algatatud dokumendi «Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020» kirjutamiseks kutsuti loomeinimesed poliitika juurde tagasi. Esitatud ettepanekute ja aasta alul avaldatud esimesele variandile saabunud kommentaaride rohkus lubab väita, et loomeinimesed on endiselt valmis poliitikas kaasa rääkima – vähemalt teemadel, mis nende igapäeva otseselt mõjutavad. Selge on seegi, et kodaniku ja riigi koostöö vajab veel harjutamist: esimesed on sageli kärsitud – aga oma ideaalide poole püüdlemine peabki kirest saadetud olema – ning riigiesindajad tõrguvad uskuma mittepoliitikute pädevust, mis võib ka olla vaid hirm muutuda mittevajalikuks.
Nii kärsitust kui hirmu saab mingil määral kontrollida, aga tõesti vaid mingil määral. Seega tuleb harjutada ja loota, et me ei pea varsti küsima nagu Kalju Komissarov 25 aastat tagasi loomeliitude pleenumil: «Siin me nüüd istume ja räägime usaldusest ning selle otsimisest ja lõpuks ikkagi usaldamatusest. Seisan siin ja mõtlen, kas mul on õigus küsida: on see umbusaldus vastastikune?»
Vaimu ja võimu vastasseisu pole kunagi võimalik ületada, arvas intervjuus Jaak Allik. Seega on loomeinimeste ja riigi vastastikune umbusaldus püsiv ning tuleb leida viise sellega toime tulemiseks, või veelgi parem – sellest tekkiva energia positiivseks muutmiseks. Usun, et iga uue põlvkonna põhiolemuseks on kahelda senitehtus, vanemate põlvkondade tavades ja tabudes.
Loomulikult on see kahtlus protest – maailma vastu, mille loomisel pole saadud kaasa rääkida. Loomulikult tekitab protest neis, kellele see suunatud on, kaitserefleksi – seda enam Eestis, kus vanemad põlvkonnad on kasvanud üles ühise vaenlase vastu, ühiskonnas, kus protesti eesmärgiks oli vastasest lahti saada. Arvo Valtoni pleenumil öeldud sõnadega: «Meie kõikide sees elab vaenlaste olemasolu idee.» Kuidas aga protestida selgelt määratlematu vaenlaseta, sõnavabadusega ühiskonnas?
«Üks asi on riigipöörde tegemine, teine asi selles pööratud riigis elamine,» ütles mulle intervjuus Paul-Eerik Rummo. «Seaduste lugemine on tüütu töö,» lisas Jaak Allik. Kirjutades «Kultuuripoliitika arengusuundi aastani 2020», olen omal nahal tundnud nende sõnade õigsust – riigiaparaadi jäikusest tulenev järgimist nõudvate reeglite rägastik on kohati nii lämmatav, et nii mõnigi kord on tundunud kergem loobuda kaasatud olemisest ning eelistada anonüümseid varivalitsusi, mida on täis baaride suitsunurgad, saunalavad või perekondlikud koosviibimised.
Aga demokraatia kohustab kasutama riigikorra võimaldatud kaasa rääkimise õigust. Kõik ei pea muidugi veetma oma päevi erinevates ministeeriumides kõikvõimalikes komisjonides istudes, sest muidu võib elu üldse seisma jääda. Kõigile see ei sobigi, nagu ei passinud poliitikukuub enamikule loomeliitude pleenumil kõnelnuile.
«Nagu kanaarilind kaevanduses» pealkirjastas Jaan Kaplinski 1968. aastal oma artikli Viivi Luige luulest. 19. sajandil olid söekaevuritel maa all kaasas metaani ja karbon-monoksiidi suhtes ülitundlikud kanaarilinnud, kes hoiatasid töölisi läheneva ohu ees, makstes selle eest oma eluga.
Nii on ka loomeinimeste rolliks ühiskonnas olla kanaarilinnuks kaevanduses, kes hakkavad lähenevast ohust kõnelema juba siis, kui enamik veel õndsalt rahulolevad on. Nii peaks ka ühe riigi küpsuse tunnuseks olema võime ära tunda, millal kanaarilinnud lõpuaariat laulma hakkavad, ning uskuda, et see pole pelk protestikisa.
Kanaarilindudega koos hukkuda ei taha ju keegi.