Muutes turvalisuse ultimatiivseks eesmärgiks, võime jõuda ühiskondliku vanglani, kus on küll turvaline, kuid kus kellelegi ei meeldi olla, kirjutab riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste (Reformierakond).
Rait Maruste: seadus, mida euroopalik õigusemõistmine ootab
1. aprill 2013, 11:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadust 295 SE on jõutud nimetada juba «Berlusconi eelnõuks» (riigiprokurör), «pahnaks» (minister) ja seaduseks, «mida pätid ootavad» (ajakirjanik). Irooniliselt võiks öelda, et heal lapsel mitu nime, kuid tegelikult teeb muret, kui juhtisikud ja arvamuse kujundajad kleebivad silte asjasse sisuliselt süvenemata.
Kõigepealt, seda «pahna» ei ole ette valmistanud diletandid (küll aga näib, et hinnanud), vaid kriminaalmenetluse teooriat ja praktikat hästi tundvad tippspetsialistid – vandeadvokaat Leon Glikman ja tema kolleegid. Võimalik, et nad on seda tehes liialt silmas pidanud kaitse vaatenurka, kuid seda ei saa neile pahaks panna. Pealegi olukorras, kus praegune tegelik kriminaalmenetlus on selgelt uurimise/süüdistuse poole kaldu. See on asi, mida saab eelnõu menetlemisel parandada.
Turvalisus on kahtlemata väärtus, avalik hüve. Turvalisusest sõltub inimeste heaolu ja rahulolu avaliku võimuga, oma riigiga. Turvalisus on inimest vahetult puudutav, igaühele kordaminev, puudutades sisult eksistentsiaalset kindlus- ja hirmutunnet. Seepärast on kerge tekkima kiusatus seda tunnet ära kasutada ehk isegi sellel mängida.
Oleks aga viga arvata, et mida rohkem turvalisust, seda parem. Muutes turvalisuse ultimatiivseks eesmärgiks, võime liikuda teele, kus lõpp-punktis leiame end ühiskondlikust vanglast, kus on küll turvaline, kuid kus kellelegi ei meeldi olla ja kus, muide, pannakse ka toime kuritegusid.
Muutes turvalisuse omaette eesmärgiks, millele võib allutada muud väärtused ja vabadused, võime sattuda konflikti oma ühiskonna põhiväärtustega. Väärib silmas pidada, et Eesti põhiseadus seab riigi alusväärtusteks vabaduse, demokraatia ja õiguste ja vabaduste kaitse. Need on rahva poolt meile seatud eesmärgid.
Seega tuleb meil silmas pidada ja taotleda mõistliku ja õiglase tasakaalu leidmist turvalisuse ja põhiseaduslike väärtuste vahel. Põhiseaduslikud väärtused, nagu vabadus, demokraatia ning õiguste ja vabaduste, sh eraelu kaitse, on eesmärk ning turvalisus vahend nende saavutamiseks.
On fakt, et viimasel kümnendil on kuritegevuse tase Eestis langenud pea kaks korda enamikus kuritegevuse liikides. Indikatiivne on just raskete kuritegude toimepanemise vähenemine. Samavõrd või enamgi on vähenenud eestlaste mure kuritegevuse pärast. Nii pidas ainult 7 protsenti Eesti elanikke kuritegevust peamiseks riigi ees seisvaks mureks, kusjuures Euroopa Liidus keskmiselt on see 11 protsenti. Seega, meie Eesti elu on muutunud selgelt turvalisemaks, nii statistiliselt kui tunnetuslikult.
Selles olukorras torkab silma Eestis jälitusmeetmete laienev kasutamine kuritegude menetlemisel. Viimasel aastal on see tõusnud 9 protsenti, telefonide pealtkuulamine isegi 18 protsenti! Ainult 0,3 protsenti kõigist jälitusmeetmete rakendamise taotlustest lükkavad kohtud tagasi. Kohtute kaudu antud lubade arv tervikuna kasvas 2012 eelmise aastaga võrreldes 15 protsenti. Märgatav on ka kohtute suur toetumine jälitusmeetmete kaudu kogutud tõenditele. Prokuratuuri väljastatud jälituslubade arv kasvas 2012. aastal 8 protsenti. Seega, kuritegevuse tase langeb, jälitusmeetmete arv selgelt kasvab.
See on taust. Kõnesolev eelnõu on mahukas, sestap saab siinkohal piirduda üksnes olulisemaga. Eelnõu üldiseks taotluseks on viia meie kriminaalmenetluse kohtueelne osa välja nõukogudeaegsest inkvisitoorsest (riigivõimu ülimuslikkuse) mudelist ja mentaliteedist ning teha see kooskõlaliseks Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitest 5 ja 6 tuleneva poolte võrdsuse ja võistleva menetlusega.
Selleks on eelnõu koostajad teinud põhjaliku analüüsi ja lisanud sätetele hulgaliselt asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat. Tuletan meelde, et Euroopa inimõiguste konventsioon on Eesti Vabariigile siduv õigus alates 16. aprillist 1996. On tõesti tähelepanuväärne, et arvajad ignoreerivad seda fakti ja näivad uskuvat, et ainult Eesti käib õiget jalga ja ülejäänud Euroopa valet.
Muudatuste üheks oluliseks lähtekohaks on loobumine senisest menetluse alustamise legaliteedi printsiibist. Viimane tähendab, et kriminaalmenetlus tuleb algatada iga informatsiooni puhul (ajaleheartikkel vmt), mis viitab kuriteo toimepanemisele, seega enam-vähem automaatselt. Tegelik elu näitab, et selline sundkäik viib läbimõtlemata ja -kalkuleerimata otsusteni, kus pärast – teinekord aastatepikkust menetlemist ja inimeste väntsutamist – tuleb häbiga taanduda.
Lisaks, nagu elu näitab, ei olda selle printsiibi rakendamisel sugugi järjepidevad ja ühetaolised (näiteid võib igaüks ise tuua) ja pigem on mõnel juhul printsiipi kasutatud ettekäändena surve avaldamiseks.
Eestis on saanud praktikaks, et kahtlustatavaid/süüdistatavaid võetakse vahi alla kohe kuueks kuuks! Seejärel on inimesel õigus iga kahe kuu tagant taotleda enda vabastamist. NB! Tegu on seni veel süütute (süütuse presumptsioon) inimestega, kelle süüd alles püütakse tõestada. Põhiseaduslik õigus on jalgadelt pea peale pööratud.
Isikuvabadust kui üht kõige olulisemat inimõigust tuleb piirata nii vähe kui võimalik ja vältimatult vajalik. See tähendab, et vahi alla võtmist tuleb taotleda/lubada ainult vältimatult vajalikeks päevadeks ning nende ammendumisel tuleb riigi täitevvõim kohtuvõimu ette, kes ideelt on erapooletu arbiter riigivõimu ja inimese vahel, et põhjendada ja paluda jätkuva kinnipidamise vajadust.
Eelnõu üks taotlus on taas kasutusele võtta eeluurimise tähtajad. Halvustajad näivad olevat täiesti unustanud, et meil on küllaga näiteid (Marika Priske, maadevahetus jmt), kus inimesi on vintsutatud aastate pikku, lõhkudes nende töövõime ja karjääri, ning seejärel on eeluurimine lõppenud või lõpetatud mitte millegagi.
Kui asju algatatakse läbimõtlematult ja tähtaegu ei ole, siis pole ka imestada selliste tulemuste üle. Mil viisil tähtaegu ja nendest kinnipidamist ja vastutust reguleerida, on omaette küsimus, kuid probleemi ei saa eitada.
Võistleva menetluse üks aluspõhimõtteid on süüdistuse ja kaitse võrdsed võimalused (equality of arms) menetluses. Kui praeguses kriminaalmenetluses allutatakse inimene riigivõimu kogu vägevusele (sund) ja võimalustele (tehnika ja kvalifitseeritud inimesed), siis on selle tasakaalustamiseks elementaarne lubada inimesel kasutada osagi samu võimalusi, eriti kvalifitseeritud juristi (advokaadi) abi ning võimalust tutvuda kõigi tema kohta kogutud süüstavate materjalidega ning vaidlustada tema suhtes teostatavaid uurimis- ja menetlustoiminguid.
Seda alates riigipoolse sunni esimesest rakendamisest. Tasakaalustava võistlevuse lubamine sunnib politseid/prokuratuuri oma tööd tõsiselt võtma, väldib kuritarvitusi ning hoiab ära nõrgalt kokkuseatud kohtuasju, mis hilisemas kohtumenetluses kolinaga kokku vajuvad.
Prokuratuur on tõstnud hädakisa, et tal peaks olema õigus esimese astme õigeksmõistvaid otsuseid edasi kaevata (ehk teisisõnu õigus saavutada süüdimõistmine). Meenutan, et meie esimene aste, nagu igal pool mujalgi, on kõikehõlmava istungi kohus (trial court). Seal uuritakse vahetult tõendeid – kuulatakse ära tunnistajaid, küsitletakse menetlusosalisi, vaadeldakse asitõendeid, tutvutakse ekspertiisiaktidega jne. Selle ajal ja järel toimuvad kohtulikud vaidlused, kus pooled esitavad oma järeldused kohtulikele tõenditele ja sealt tulenevale.
Kas prokuratuur tahab tõesti väita, et tunnistajad, kannatanud, süüdistatavad, eksperdid ja asitõendid saab teist korda «tõesemalt» ära kuulata või hinnata? Väidan, et ei saa. Seepärast ei saaks ka õigeksmõistvat otsust edasi kaevata ja nõuda uut sisulist kuulamist ja tõendite vahetut uurimist. Vaidlustada saab ainult mõnda olulist menetluslikku rikkumist, kui viimasel on või võis olla määrav tähendus otsuse tegemisel.
Just tõendite uurimise vahetus ja kordamise põhimõtteline võimatus on ka põhjus, miks mitmel pool kasutatakse esimeses astmes raskemates asjades kas vandemehi või kaasistujaid (meil rahvakohtunikke), kes hindavad asja ja selle tõendeid terve mõistuse ja usutavuse seisukohast. Meil tahetakse seegi ära kaotada.
Kui kaotame ära rahvakohtunikud, laiendame jälitusmeetmeid ja jätame alles õigeksmõistmise edasikaebamise, siis võib selle rahvalikult kokku võtta – mis kinni ei jää, saab kinni löödud.