E, 5.06.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Allan Käro: rappamineku ümmargune tähtpäev

, ajaloolane
Facebook Twitter
Comments
Allan Käro
Allan Käro Foto: Pm

Riigisaladust on kahte sorti. Kõigepealt kuuluvad sinna alla päris saladused. Ja seejärel on seal hulk asju, mis nii väga salajased ei ole, kirjutab ajaloolane Allan Käro.

Kui jutt on riigikaitse arengukava koostamisest või laiemalt kaitseplaneerimisest üldse, siis tuleb vältimatult rääkida võimalikest ohustsenaariumidest. Ohtude hindamisest kogu protsess peale hakkabki. «Esimeseks ülesandeks on kirjeldada ohustsenaariumid ehk millised olukorrad võivad viia sõjalise ohu kasvuni ja riigi territooriumi kaitsmiseni,» kirjeldas kaitseminister Urmas Reinsalu (PM 16.08.2012).

Paraku, vähemalt kui vaadata tavakodaniku poole pealt, tekib siin ka üks probleem. «See on arusaadavalt kõrge salastatuse astmega teema,» jätkas Reinsalu kohe. See aga tähendab, et avalikkuse ette jõuab ainult kogu protsessi lõpptulemus.

Võtame näiteks eelmisel kümnendil juhtunu. «Nüüd selle «Kaitsejõudude struktuuri arenguplaan aastani 2010» esimesel etapil täpsustati julgeoleku situatsiooni ja anti Eestile ohuhinnangu täpsustus, mis on vajalik selleks, et täpsustada kaitsejõudude ülesandeid ja funktsioone,» rääkis 19. augustil 2003 valitsuse pressikonverentsil tollane kaitseminister Margus Hanson.

Milles seisnes kaitsejõudude ülesannete ja funktsioonide täpsustus, seda saime üsna varsti teada. See tähendas palgaarmeele ülemineku algust, mis kohtas avalikkuses üsna raevukat vastuseisu. Viis aastat hiljem, kui tehti järjekordset arengukava, ei jäänud sellest plaanist (eeldatavasti siis ka ohuhinnangust) kivi kivi peale.

See viis aastat ei olnud aga sugugi lihtsalt aeg ühest dokumendist teiseni. See tähendas teravat vastasseisu, vaidlusi ja võitlusi, mille järelkajad ja -mõjud ulatuvad tänapäevani. See tähendas ka viit aastat kaotatud aega kaitseväe arendamisel. Sellist olukorda oleks ilmselt saanud vältida, kui kõigepealt oleks vaieldud selgeks ohuhinnanguga seotu ja alles seejärel asutud täpsemate plaanide väljatöötamisele. Aga jah, see salastatus.

Kui nüüd väga lennukalt üldistada, siis on olemas kahte sorti riigisaladust. Kõigepealt saladused. «See, kes tahab midagi saladuses hoida, peab hoidma saladuses, et tal on saladus, mida hoida,» õpetas sir Humphrey (Jonathan Lynn ja Antony Jay, «Jah, härra minister», Varrak, 1999; tõlkija Juhan Kahk). Ja siis kõik need ülejäänud asjad, mida mingil muul põhjusel kõigi silma all must valgel üles tähendada ei saa.

Kui nüüd võtta kinni kaitseminister Reinsalu sõnast, siis kõrge salastatuse astmega ei ole sugugi ohuhinnangu või -stsenaariumide «teema». Kõrge salastatuse astmega on see konkreetne dokument, mis võtab kokku riigi selle hetke ametkondliku tarkuse.

Ohuhinnang ja -stsenaariumid on küll selle dokumendi osa, aga need ise ei ole saladused. Piisab paarist kuust mõnes riigis elamisest ja sealse elu jälgimisest, et aru saada, milline on sealne ohuhinnang kõige üldisemal tasemel.

Veidi konkreetsemaks minnes ehk ohustsenaariumidest rääkides, ei ole ka need eriti raskesti välja nuputatavad.

Selleks tuleb vaid jälgida avalikke allikaid. Võtame värske näite. «Ohustsenaariumide läbimängimine seadis meie üksustele suurema nõude olla valmis kiirelt reageerima ja see omakorda tähendab võimalikult lühikesi ja hästi töötavaid käsuahelaid,» kirjutas kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Peeter Hoppe (PM 15.3.2013).

Kui käsuliinid peavad olema võimalikult lühikesed, siis piltlikult väljendudes tähendab see, et juhtimisstruktuur peab muutuma laiemaks. Teiste sõnadega, käsuliinid on küll lühemad, aga neid on rohkem. See omakorda tähendab, et kaitseväe kui terviku juhtimine on keerulisem (ja teatud punktist alates muutub võimatuks).

Selline, tavalisest püramiidilaadsest erinev juhtimisstruktuur annab suurima kasu, kui lisaks kiire reageerimise vajadusele on ka eeldatav sündmustik lühiajaline. Sel juhul ei jõua süsteemi puudused mõju avaldada, küll aga on võimalik ära kasutada struktuuri ebakorrapärasusest tulenevad eelised.

Seega on vaatluse all stsenaariumid, mis katavad vaid osa kogu võimalikust ohtude skaalast. Seda järeldust tuleb nüüd kombineerida kõnealuse riigi ja selle võimaliku vastase geograafia, inim­asustuse, ajaloo, liitlassuhete, majandusliku arengu, välis- ja sisepoliitika, sõjaväe praeguse relvastuse ja kavandatavate relvaostudega jne.

Nii langevadki ohuhinnang ja -stsenaariumid riigisaladuse seisukohast võttes sinna «ja need ülejäänud asjad»-kategooriasse. Lihtsustatult võib öelda, et meie praeguses maailmas ei ole rahulikel aegadel lihtsalt kombeks ametlikult kinnitada, et mõne teise riigi poolt peetakse võimalikuks vaenutegevust, seda enam siis kirjutada lahti, kuidas viimane võiks seda täpselt teha.

Ja ega seda olegi vaja avalikult arutada. Ohustsenaariumide nüansside lihvimine võib rahumeeli jääda ametnikele suletud uste taha. Küll on aga vaja selgeks rääkida, miks on riigikaitse arengukava tegemisel lähtutud vaid osast ohuskaalast.

Ehk kõigepealt tuleb sellised väljendid nagu «tänapäevased ohud», «kaasaegne mõtlemine», «21. sajandi sõjapidamine» täita sisuga, ja kui see õnnestub, alles siis hakata nendest lähtuvalt julgeolekupoliitikat kujundama.

Aga muidugi, väga teretulnud oleks ka seletus selle kohta, miks ikkagi 2003. aastal nii rappa mindi. On ju ümmargune tähtpäev tulemas.

Facebook Twitter
Comments

Märksõnad

Tagasi üles