Samasooliste abielu.

FOTO: SCANPIX

Raili Uibo kirjutab Postimehe arvamusportaalis abielu institutsioonist ja geiabieludest.

Eestit on raputamas järjekordne geiteemaline diskussioonilaine. Seekord on moraali ja selle ülima kehastuse – heteroseksuaalse abielu - päästmise eesmärgil kapist välja tulnud kristlased. Seda küll mitte geidega rõõmsalt käsikäes, aga see-eest veelgi suurema innuga enda olemasolekust teada andes. Eesmärgiks huvitav katse teisi ja iseennast veenda, et Eestist on üleöö sügavalt usklik riik saanud. Homofoobia kristluse õndsasse kuube rüütamine on umbest samast absurdikategooriast kui diskrimineerimise õigustamine «Eesti rahvuslikule eripärale» viitamise kaudu. Peaks vist tänulik olema, kui argumentide konstrueerimisega vähemalt veidigi vaeva on nähtud, mitte ei lahmita niivõrd piinlikult nagu mõni teatud «poliitik». Aga hoolimata pikemast arutelust abielu oletatava pühaduse ja selle geidepoolse rüvetamise teemadel, pole abielu kui institutsiooni keegi otsustavalt kahtluse alla seadnud. Seetõttu ei jää mul muud üle, kui ise selle püha lehmaga sarved kokku lüüa.

Kõigepealt peab mainima, et ei ole kahtlustki praeguse seadusandliku olukorra vastuvõetamatuses. Kui inimestel puudub ligipääs teatud õigustele põhjusel, et neil on samast soost partner, on tegemist häbiväärse diskrimineerimisega. Sellegipoolest ei suuda mitte miski mind geiabielu toetajatega üheskoos barrikaadidele meelitada. Enne kui selle näiliselt homofoobse lausega endale vee peale olen tõmmanud, olgu öeldud, et olen ühtlasi veelgi kirglikum heteroabielude vastane. Abielu kui institutsioon on aegunud, ebavõrdne ja ahistav riiklik kontrollimehhanism, millest oleks ülim aeg lahti saada.

Abielu ajaloost ja tänapäevast

Geiabielude pooldajad räägivad võrdsusest, mis peaks saabuma, kui abielu tihedalt suletud ust geidele paotada. Ühtlasi unustatakse aga, et kogu abielu institutsioon on üles ehitatud karjuval ebavõrdsusel. Abielu oli riigi poolt heaks kiidetud leping, milles naine oli justkui kariloom või tarbekaup, mis liikus ühe mehe (isa) kontrolli alt teise mehe (abikaasa) võimu alla. Selle sümboolse tehingu jäljed on selgelt näha pulmatraditsioonis, mille järgi isa tütre altari ette viib ning ta tulevasele abikaasale üle annab. Kuid eelkõige oli abielu majanduslik leping, millega tagati perekondade head suhted ja maade- varade kasulik jagamine. Naine oli väga oluline tööjõud, abielul oli keskne roll naiste tööjõu ekspluateerimises. Muidugi oli lepingu tähtsaks osaks ka ainuõiguslik ligipääs naise seksuaalsusele ja sellest tulenevalt - järglaste bioloogilise kuuluvuse kindlustamine. «Abielukohustust» pidid naised täitma ka neile ebasobivail hetkil, sest  üheskoos kõige muuga omandas mees õiguse naise keha üle.  

Selline ei olevat nüüdisaegne abielu, on tavaline vastulause. Osaliselt küll, ent märgid meeste omandiõiguse ja naiste tööjõu ärakasutamise jätkust näitavad, et tänapäeva abielu pole lepingulist ebavõrdsust kaugeltki selja taha jätnud. Abielludes loobuvad naised varmalt oma nimest, laste saabudes tihti ka tööalasest karjäärist. Ka ilma lasteta on naiste poolt tehtavate koduste tööde hulk pärast abiellumist oluliselt suurem kui enne. Naised sõltuvad tihti majanduslikult oma abikaasadest, seda muidugi nende madalamate palkade ja laste eest hoolitsemisest tulenevate karjäärilünkade tõttu. Uuringud näitavad, et abielu halvendab naiste tervist ja rahulolu, samas kui meeste tervis ja karjäär naiste arvelt paraneb. Abielusisene vägistamine ei ole Eesti karistusseadustikus eraldi välja toodud ning väga paljud juhtumid ei jõua kunagi politsei toimikutesse.

Seda kõike ei mainita muidugi muinasjuttudes, romaanides, filmides ja muudes kultuurikanalites, kus abielule nii tasulist kui tasuta reklaami tehakse. Parimal juhul räägitakse abielust kui kahe inimese vahelise romantilise armastuse avalikku kinnitamist. Kõlab ju suhteliselt ohutult, mis võiks küll kellelgi selle vastu olla? Me ei ela ega tee oma valikuid sotsiaalses vaakumis. Abielu näol pole kunagi tegemist vaid kahe inimese vahelise aktiga, vaid abieluvande andmise juures on garandina Riik. Abielu on endiselt lepinguline institutsioon, sidudes nii majanduslikud, juriidilised kui ka sotsiaalsed õigused ühe kindla inimsuhete viisiga. Heteroseksuaalne abielu on riigi poolt legitimeeritud suhte vorm, mille privilegeeritud staatus on teravas konfliktis inimeste igapäevareaalsusega.

Nagu paljude teiste eelnevate kirjutajate poolt mainitud, ei ela enamus inimesi tuumikperekonnas, paljud heteropaarid elavad vabaabielus, enamik abielusid lõppevad lahutusega, üle poole lastest sünnib väljaspool abielu, inimesed vahetavaid partnereid või ei ela oma partneriga koos jnejne. Rääkimata sellest, et paljud ei suuda või ei taha vastata abielumoraalis kesksele monogaamia ideaalile. Väga kaua oli monogaamia nõue vaid vahend naiste seksuaalsuse reguleerimiseks; meeste puhul on tegemist hiljutise nähtusega, millele muidugi lisanduvad ühiskondlikult aktsepteeritud topeltreeglid. Igal juhul on suhete ja perekondade mudeleid lõpmatul hulgal ning 99 protsenti neist ei mahu idealiseeritud one-size-fits-all heteroseksuaalse monogaamse abielu mudeli alla.

Konservatiivsus kui «normaalsuse» varjupool

Heteroseksuaalse abielu eriõiguslikku staatust peetakse Eesti riigi ja rahvuse alustalaks. Homofoobia on isegi nii oluline, et poliitikud ei kasuta ära nö head võimalust abielu (siin: kahe inimese igavene liit) propageerimiseks. Pragmaatiliselt võttes oleks oluliselt kavalam, kui Ansip järsku kannapöörde teeks ja Briti peaminister David Cameroni sõnu korrates teataks, et ta ei toeta geiabielusid mitte hoolimata sellest, et ta on konservatiiv, vaid just sellepärast, et ta on konservatiiv. Tõepoolest, geiabielud ühtivad üsna hästi konservatiivsete väärtustega ning tooksid hädavajalikku lisa hõredatesse abiellujate ridadesse. Seega geiabielude lubamisel pole palju pistmist armastuse või vabadusega, vaid pigem võimalusega olla kaasatud kitsasse eeldefineeritud suhte –ja peremudelisse.

LGBT-kogukonna katsed enda perekondadele partnerlusseaduse kaudu legitiimsust tagada teeb neist mitte ainult konservatiivsete pereväärtuste lipulaeva, aga selle võitluse käigus võidakse stigmatiseerida teisi mitte-normatiivseid suhteid. Üksikvanemad, trans* ja muud soolistele normidele mittevastvad isikud, mittemonogaamsete suhetega inimesed, üksteise eest hoolitsevad vanurid, üheskoos elavad ja lapsi kasvatavad sõbrad või sugulased, vanemate eest hoolitsevad täiskasvanud lapsed, muud haigete või puuete inimeste eest hoolitsejad, jne – igaüks neist väärib samuti tunnustust ja sotsiaalset õiglust. Ent asudes väljaspool kitsast abielumudelit, pole neil lootustki kultuurilisele või poliitilisele legitiimsusele.

Muidugi on pereväärtuste aukohale asetamine strateegiline valik LGBT-kogukonna poolt. Riigis, kus vähimgi eristumine annab põhjust viltuvaatamiseks ja sõna «normaalne» kasutatakse komplimendina, on meeleheitlik normaalsuse konstrueerimine inimlikult arusaadav. Aga poliitiliselt on see valik vastuouline, sest taastoodab paljuski heteroseksuaalsust kui normi, mille järgi kõikide teiste suhtete väärtust mõõtma peaks. Kui LGBT-perekonnad peavad pidevalt oma tavalisust ja normaalsust (loe: sarnasust idealiseeritud heteroperekondadele) kinnitama, siis neil justkui puuduks iseseisev ja võõrandamatu õigus riigi kaitsele. Vajadus täita teatud tingimusi ja eeldusi selleks, et inimesi ei rõhutaks ega diskrimineeritaks ei ole mitte ainulte ebaõiglane, vaid pole paljudele eelpool loetletutele meele- ega jõukohane.  

Pealegi, geiabielude legaliseerimine oleks selge signaal selle kohta, et LGBT-inimesi ja nende suhteid aktsepteeritakse ainult siis, kui nad tulevad heteroseksuaalsele keskklassile sobivas pakendis. Ühtlasi annab see heterodele suurepärase võimaluse oma homofoobia tolerantsuse maski alla peita, ilma et privileegid ja heteronorm kordagi kahtluse alla seataks. Just tolerantsus on siin oluline märksõna, sest kedagi saab «sallida» vaid kõrgemalt võimupositsioonilt. Ma ei arva, et oleks põhjust püüelda olukorra poole, kus «armulised» heterod «tolereerivad» teatud reeglite järgi elavaid «tublisid» geisid, samas kui kogu ülejäänud inimsuhete spekter õigustest endiselt ilma oleks.  


Riik ilma abieluta, abielu ilma riigita

Kui aga me tegelik eesmärk ei ole mitte privilegeeritute hulga laiendamine vaid kõigivaheline võrdsus, siis peaksime hoopistükki abielu ja riigi täielikust lahutamisest rääkima.  

Kõrvaldagem abieluregister, lõpetagem abielus ja vallaliste inimeste vahel vahettegemine, kaotagem abielu kui riiklik kontrolli-ja sorteerimismehhanism. Oma suhte kinnitamiseks riigi poole pöördumine peaks olema sama tarbetu kui Facebooki profiilil suhtestaatuse uuendamine. Riigil ei tohi olla võimu inimeste suhteid legitiimseteks ja õigusetuteks jagada ning vastavalt suhtestaatusele teatud õigusi keelata. Seetõttu poleks väga suureks abiks ka partnerlusseaduse sisseviimine, mille Eesti LGBT-liikumine enda eesmärgiks seadnud on. (Geiabielu tuuakse tavaliselt arutellu vaid homofoobsete vastaste initsiatiivil - justkui kui hernehirmutis kevadisele põllule). Partnerlus oleks lohutusauhind teise sordi kodanikele, samas kui abielu jääks heteroprivileegi puutumatuks oaasiks. Aga isegi kui abielu ja tsiviilpartnerlus peaksid mingi ime läbi võrdse staatuse omandama, ei tundu see väljaspool romantilist suhet elavatele inimestele piisavat õiguste kaitset pakkuvat. Õigus ühiselt vara omada, lapsi hooldada, riigilt toetust saada, haiglasse lähedast vaatama minna jnejne peaksid olema sõltumatud mitte ainult suhte staatusest vaid ka suhte tüübist. Riik on vastutav kõigi oma elanike heaolu eest ning peab kõigile võrdsed õigused tagama, ilma enne kindlaks tegemata, kas nad on omavahel romantilises, hoolivas, sõpruslikus, leibkondlikus, heanaabruslikus või mistahes muus suhtes.

Teatavasti on abielu sõlmimine siiski paljude jaoks märgilise tähendusega. Juhul kui tegemist on vaid sümboolse aktiga mitte riigipoolsete privileegide kindlustamisega, siis ei tohiks abielluda soovijatel midagi abielu ja riigi lahutamise vastu olla. Kellel iganes isu abielutõotusi jagada, jääks see võimalus täiesti alles. Sedaviisi saaks näiteks kirik säilitada nendele nii vajaliku abilelu pühitsemise funktsiooni. Astuge ligi, palun väga, Püha Vaimu juuresolekul ja Jumala valvsa silma all, «kuni surm meid lahutab»! Sealjuures ei oleks abielu pühitsemine mitte kiriku pärisõigus, vaid igaüks võiks endale sobiliku truuduse vandumise viisi valida. Spordihullud võivad oma pühendumust üheskoos maratoni joostes kinnitada, muusikasõbrad lemmiku kontserdil, BDSM huvilised kuskil piinakeldris. Vaid kujutlusvõime seaks piirid, seni kuni asjaosalised on täisealised, teovõimelised ning nende vahel valitseb täielik konsensus. Oluline on vaid see, et nende abielu/pühendumistseremooniatega ei tohiks kaasneda mitte mingisugust juriidilis-sotsiaalset-majanduslikku eristaatust.

Unistada suuremalt

Tabavalt on öeldud, et naistel, kes soovivad lihtlabast võrdsust meestega, jääb puudu ambitsioonikusest (pahatahtliku valesti tõlgendamise vältimiseks tuleb igaks juhuks mainida, et see ütlus ei kutsu üles mitte meeste allutamisele vaid kogu soosüsteemi muutmisele kõigi heaolu silmas pidades.). Sarnaselt võib tõdeda, et geiabielu toetajad omavad liialt madalalennulist poliitist kujutlusvõimet. Mis küll ei tähenda, nagu peaksid naised või LGBT-inimesed kandma vastutust nende endi diskrimineerimise eest. Sellist ohvri süüdistamise taktikat kasutab privilegeeritud osa ühiskonnast juba piisavalt; väites, et naised pole palgarääkimistes küllaldaselt agressiivsed, vägistatu olnud liiga provokatiivselt riides ja läbipekstud geid liialt avalikult suudelnud. Ei, moraalne vastutus lasub ju ikkagi rõhujail endil. Ent ka kõik need, kes usuvad end võitlevat võrdsuse eest, peaksid julgema unistada suuremalt kui üksnes üdini mädanenud struktuuride tänapäevasemaks kõpitsemisest.

Tasub hetkeks peatuda ning järele mõelda, mille nimel parajasti lahingupasunat puhuma asume. Kas meie poliitilised eesmärgid mitte ei taastooda ebavõrdsust, laiendades privileege vaid kitsale väljavalitute ringile? Kas plaanime tõmmata kriidiga ringi «meie» ümber laiemaks, samas kui kõik väljapoole jääjad on endiselt riigi kaitseta ja bürokraatia meelevallas? Kes ikkagi on need õnnelikud, kes mahuvad meie tibatillukestesse unistustesse?