FOTO: Urmas Luik

Õpilaste nimekirjade ja fotode kooli kodulehel avalikustamise turvarisk on mikroskoopiline võrreldes suhtlusvõrgustikes peituvate ohtudega, kirjutab Õpetajate Leht.

Tõstamaa keskkooli kodulehel algas digipildiajastu kümne aasta eest. Selle aja jooksul on sinna kooli sündmustest palju fotosid-videoklippe üles laetud. Ka vanemad ja vanavanemad on ühendust võtnud ning rõõmustanud, et laste tegemistest piltide vahendusel osa saavad. Mõnigi lapsevanem on kurtnud, et lapse teise kooli minnes ei saa ülevaadet üritustest, sest kodulehel pole pildigaleriisid.

«Kümne aasta jooksul meenub vaid kaks juhust, mil on palutud pilt eemaldada – põhjusel, et noormehele või neiule ei meeldinud näoilme või poos,» lausub direktor Toomas Mitt, kes on enamiku fotode autor. «Aga see on tuhandete piltide kohta ju piisk meres! Pigem on ikka nii olnud, et kui on tore kooliüritus ja pole pilte kiiresti üles laetud, küsitakse, millal neid näha saab.»

Fotosid-videoid ei klõpsi kodulehele igaüks, juhtkond hoiab pilku peal. Ka sellel, et jäädvustamisel lähtutaks inimlikust põhimõttest: kellelegi ei tohi liiga teha. Allkirju ega lube piltide ülespanekuks pole korjatud kelleltki. Kui filmija on selgelt sündmuse keskel, kaamera käes, ja kõik osalised saavad aru, et objektiiv on suunatud neile, on alati võimalus öelda, et sa ei soovi pildile jääda.

«Samuti peab arvestama, et asi «kollaseks» ei läheks. Kui otsiksime võttenurki, mil keegi parasjagu ninast kolle otsib või haigutab, oleks see kurjast,» kinnitab Mitt.

Toosama Pärnumaal kaunis mõisahoones asuv Tõstamaa kool sai jaanuaris tuntuks kõurikute matemaatikatunnis tehtud õpetajat mõnitava videoga, mis internetti üles riputati. Video, mis pidanuks jõudma kooli juhtkonna, politsei või haridusministeeriumi ametnike kätte, oli hoobilt tervele ilmale vaadata ja levis suhtlusvõrgustikes.

Just suhtlusvõrgustike teema on kaamerate kasutamise juhendis aga piisava tähelepanuta jäänud, osutavad koolijuhid.

«Nimekirjade ja fotode avaldamist kooli kodulehel peetakse turvariskiks, kuid võrreldes virtuaalse keskkonna ohtudega, kus laps elab, on see ikka mikroskoopiline,» sõnab Tartu Tamme gümnaasiumi direktor Vallo Reimaa. «Suhtlusvõrgustike ajastu on vaja seadusse sisse tuua, muidu oleks nagu üks jalg puudu. Laste suhtlus keskendub ju filmimisele ja piltide saatmisele. Suhtlusvõrgustikud on üles ehitatud sõpradele, sul võib olla neid mitu tuhat, üle maailma. Sõpradel on veel oma sõbrad. Ja fotod-videod rändavad üle maailma laiali. Sellest vaatepunktist on naljakas teatud piirangute, nagu nimekirjade ja fotode avalikustamise ülevõimendamine andmekaitse poolt.»

Taas «tööõnnetus»

Tallinna Laagna gümnaasiumi direktor, Eesti koolijuhtide ühenduse esindajate kogu liige Martin Kaasik leiab, et andmekaitse inspektsioon oleks võinud oma reeglites keskenduda pigem piltide ja salvestiste ebaeetilisel moel kasutamise keeldude kirjeldamisele ja selle vastu võitlemisele. Reeglites on tõepoolest vajalikke sätteid, kuid tervikuna on tegemist siiski järjekordse «tööõnnetusega».

«Nõustun, et videote ja piltide üleslaadimine internetti vajab seadusandlikku reguleerimist,» ütleb Kaasik. «Kuid pedofiilid, perverdid ja muud anomaalid on seni õnneks veel selge vähemus ja normaalsed inimesed võiksid ka avalikus ruumis normaalselt edasi toimetada. Kaamerate kasutamine on väga levinud ja normaalsete inimeste kasutuses igati positiivne.»

Ka kooli õppetundides leiab rakendust üha enam salvestusvahendeid nii õppimise kui ka suhtlemise eesmärgil. On klassiblogid, videotreeningud, esitlused. Koole, kus nüüdisaegseid õpivahendeid ei kasutata, on üksikuid.

Mõttetu on teha koolivideot, kus ei oleks õpilasi ega õpetajaid. Kaasik ei oskagi muud lahendust välja pakkuda, kui riputada kooli välisuksele silt «Pildistamine ja filmimine lubatud vaid andmekaitse inspektsiooni kirjalikul loal».

Segadust tekitab direktorites ka juhendi klausel: kui on tegemist avaliku üritusega, pole filmimiseks-pildistamiseks nõusolekut vaja. Kas on tegemist avaliku üritusega, on kooli määrata.

Tartumaa Lähte ühisgümnaasiumis, mille üks õppesuund on meedia ning kaameramehi-naisi seega tavakoolist rohkem liikvel, on kõigile teada, et kui nende meediaõpetajad võtavad kooli tehnikaga mõnda sündmust üles, on see ametlik üritus. Kui lapsed ise midagi filmivad, uurivad õpetajad, milleks seda tehakse ja kuhu video üles pannakse.

«Kui lapsed teevad kooliülesandeid – intervjuusid, dramatiseeringuid –, pole me alaealiste vanematelt nõusolekut võtnud, aga me ei pane seda ka internetis avalikku ruumi üles, kus meil kaob kontroll,» räägib direktor Üllar Loks.

Lähte on erandlik kool ka selle poolest, et juba kaks õppeaastat peavad õpilaste telefonid olema seal tööajal välja lülitatud. Kui õppetöö ajal teeb kellelgi telefon piiksu, võetakse see hoiule.

«Keelamise põhjused olid selles, et üksteist pildistati terroriseerimise huvides ja tehti niisama lõustu, et tore sõpradele edasi saata,» selgitab Loks. «Oli ka üks juhtum, kus lapsed panid video üles, aga kiusatud laps tuli mulle ütlema ja lasime maha võtta. Nägime ette, et selliseid asju võib edaspidigi tulla, otsustasime teha omalt poolt kõik, et seda vältida. Ka hääled ja suminad segavad. Õpetame lastele, et töö ajal kõrvaliste asjadega ei tegelda.»

Osa Lähte õpilasi ja lapsevanemaid arvab senini, et otsus on ebademokraatlik ja vajab muutmist, aga toetajaid on rohkem. Ka lapsed ise ütlevad, et tarbetut suminat on hulga vähem. Kel on vaja koduga ühendust võtta, saab klassijuhataja, aineõpetaja või juhtkonna liikme loa. Räägib oma jutu ära, lülitab telefoni välja. Kui vanem otsib kontakti lapsega, saab helistada avalikel numbritel ja sekretär kutsub lapse.

«Arvan, et sellest eeskujust võiksid kõik Eesti koolid juhinduda,» kutsub Loks üles.

Ka Tõstamaa keskkooli kodukorras on juba pikemat aega olnud punkt, et sisselülitatud telefoniga ei tohi õpilane, õpetaja ega isegi mitte direktor tundi tulla.

Direktor Miti sõnul tuleb kodukorda täiendada ja mõelda punktidele, mis keelaksid loata filmimise, sest kaamerad on iga e-vidina küljes ning pole sugugi aru saada, kas see parasjagu salvestab, pildistab või filmib.

Valvekaamerad vaid ilu pärast

Kaamerate kasutamise juhend pöörab detailselt tähelepanu ka koolide ümbruses kasutatavatele turva- ja valvekaameratele. Koolijuhtides on äratanud pahameelt, et kaameraid ei tohi edaspidi enam kasutada seaduse- või kooli sisekorraeeskirjade rikkumise tuvastamiseks (näiteks suitsetamine) või õpilaste turvalisuse suurendamiseks (kakluse algatajate või vägivallatsejate tuvastamine).

Martin Kaasiku sõnul ei olegi enam mingit mõtet neid kalleid seadmeid soetada.

«Kõik kooliga seotud asjaosalised on huvitatud, et lastel oleks koolis turvaline ja valvekaamerate kasutamine pahategude tuvastamiseks on täiesti normaalne,» nendib Kaasik.

Lähte ühisgümnaasium on kuus aastat väljaspool maja valvekaameraid kasutanud ja nende abil ka paharette tuvastanud. Üllar Loks ei mõista, miks ei tohi nii teha.

«Kleebised on väljas, teatakse, et siin on valvetsoon,» ütleb Loks. «Ka mõnes nurgataguses, kuhu kaamerasilm ei ulatu, aeg-ajalt midagi juhtub, kuid saame kaamera järgi teada, kes sinna läks. Inimene ju lennata ei oska! Aga juriidiline loogika on talupojaloogikast teistmoodi ja lähtub sellest, et oleme õiguslikult võrdsed. Suure võrdsuse puhul soodustame aga neid, kes tahtlikult seadust rikuvad. Miks ma ei või videolt vaadata, kes kakles, vaid pean raiskama tohutu aja ja küsitlema tervet kooli?»

Vallo Reimaa sõnul on siin tegemist ka juriidilise vastuoluga. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi on lubatud kasutada videovalvet õpilaste ja koolitöötajate turvalisust ohustava olukorra ennetamiseks ja olukorrale reageerimiseks. Õpilastevaheline tüli ongi ju seotud turvalisusega, seega ei saa keelata salvestiste kasutamist süüdlaste selgitamisel. Kui kaameras on aga näha suitsetamise juhtum, nõuab seadus juhtkonna vastutusele võtmist, kui ta ei reageeri.

«Selliseid vastuolusid on juhendis palju,» sõnab Reimaa. «Absurdne on ka lause «Andmekaitse inspektsiooni hinnangul ei saa käsitleda turvalisust ohustava olukorrana lastevahelisi pisikesi nügimisi». Raske on ju vahet teha, millal pisike nügimine kasvab suureks. Võib anda varjatult nuga, nii et see kaameras paistab väikse nügimisena, aga teine on surnud.»

Riskihinnangud koolides näitavad, et kõige ohtlikum koht pole klass – seal on õpetaja –, vaid vahetund. Valdav osa koolivägivallast toimub vahetunnis koridorides, garderoobides. Seega on kaamera seal igati õigustatud.

«Absurdne on seegi, et valvur oma silmadega võib vaadata ja tuvastada süüdlased, aga kaamerasilmaga ei tohi,» muigab Reimaa ja ennustab juhendi tõlgendamisel põnevaid vaidlusi. Näiteks kui kaamera mingisse nurka ei paista, kas see on siis kõrgendatud turvarisk?

Reimaa osutab veel ühele juriidilisele nüansile. Põhikool on seaduse järgi koolikohustuse täitmise koht. Sellest tulenevalt võtab riik kohustuse tagada õpilastele turvalisus ja ohutus. Gümnaasiumiaste on aga vabatahtlik. Seega peaks ka turvaseadmete kasutamise kord astmeti erinema.

Reimaad häirib seegi, et juhendis on juttu ainult õpilaste, mitte õpetajate ohutusest.

«Tuleb keskenduda ikka kõigile, kes koolis viibivad,» ütleb Reimaa.