Raamat Siri Hustvedt «Meesteta suvi» Tõlkinud Triin Tael Sari «Moodne aeg» Varrak

FOTO: Repro

Raamat nagu naise päevik, kuigi mitte päris selles vormis. Seda lugedes tuleb end tahes-tahtmata kujutleda psühhoterapeudiks: hea mitu seanssi (167 lehekülge) peame vaimukõrvas kuulama õnnetut olevust rääkimas endast, endast, ja natuke teistest enda pilgu kaudu.

Ameerika ohtralt tõlgitud kirjanik Siri Hustvedt (sündinud 1955) kirjutab endavanusest naisest Miast (romaan ilmus originaalis 2011), kelle tema mees maha jättis – noorepoolse prantslanna pärast. Luuletajast ja kirjandusteadlasest peategelane läheb seejärel hulluks ning taas tervenenuna, ent endiselt haige hingega siirdub ajutiselt elama sünnilinnakesse, kus tema eakas ema on veel täies elujõus ning koondanud enda ümber sümpaatse, ekstsentrilise sõbrannade ringi, kellest mõni üle saja, aga huumorit ja kuraasi ikka jätkub.

Kodulinnas üürib Mia suveks korteri ja asub pidama luulekursust teismelistele tüdrukutele. Ei mingeid mehi, nagu pealkiri lubab. Küll aga naisi eri vanuses, teravmeelseid tähelepanekuid nende elust. Oma elu nii-öelda puudumisel (täiskasvanud tütrega läbisaamine on muutunud konarlikuks) üritab Mia end tõmmata maailma tagasi, normaalsuse sisse, teiste elude kaudu. See eeldaks lopsakat empaatiavõimet, lugedes aga jõuab meile üha enam kohale, et Mia piirdub kirjandusliku vaatlusega, pelga pinnapealse enesesuhestamisega, ning kõik, mis tal on meile öelda, on: «mina, mina, õnnetu mina». Ma pole kindel, et see oli kirjaniku eesmärk. Kellegi päevikusse olen nõus piiluma ainult siis, kui kaanel on üldiselt kvaliteedimärki tähendav «Moodne aeg». Muul juhul tähendaks see kiibitsemist, piinlikku sattumist kellegi egoreisile ning tulemuseks igavust, kui sel pole kõrget kirjanduslikku väärtust.

Küsimus ei ole muidugi esimeses isikus jutustamises, huupi lahmides ütleks, et pool maailma väärtuslikust ilukirjandusest (tegelikult kindlasti vähem) on jutustatud homodiegeetiliselt ehk esimeses astmes jutustaja kaudu, kes on jutustatava maailma osaks. Asi on pigem üldistusvõimes ja elu argipärasusele kunstilise mõõtme andmises.

Just teema kunstilise põhjendamisega ei tule Hustvedt siinkirjutaja subjektiivsel hinnangul oma staatilises romaanis toime, sestap see psühhoterapeudi või piiluja tunne, dialoogi minu kui lugejaga ei tekkinud, kuigi võib-olla on see minu viga, eks igaüks peab ise katsetama ja «Moodsa aja» romaanid enamasti katsetamist vähemalt väärivad.

Kuna lugesin samal ajal Peeter Sauteri romaani «Ära jäta mind rahule», tekkis ootamatu võrdlus. Sauteril jutustab keskealine mees, samuti kirjanik Peeter Sauter (keda võib pidada samanimeliseks autoriks, aga kes seda kindlasti täpselt ei ole, sest tekst on saanud juurde ilukirjandusliku vaatenurga), oma elust sama detailselt kui keskealine naine Mia Fredricksen Siri Hustvedti raamatus – märksa detailsemalt õigupoolest. Ka Peeter alustab (rohkem kui poole paksemat ja vähemalt neli korda sisukamat) romaani murranguhetkel, kus ta on maha jäetud ja asunud uude kohta elama, kus vaatab sisekaemuste kaudu endasse ja enda seest ääretult avara pilguga kogu maailma peale: ta ei kibestunud, vaid hakkas, vastupidi, õnnelikuks, ja tänu sellele tuli ka (uus) armastus.

Siin tuleb vahe sisse. Kas sa vaatad kõike oma mätta otsast või sa ei vaata. Ma ei hakka rääkimagi Sauteri naturalismist ja joomisekirjeldustest, milliseid on alati tore lugeda ning mida muidu ka kuivaks jäävas «Meesteta suves» ei ole. Teatud tundlikkus ja avaramapilguline, jäägitu, budistlik mõistmine jääb Mia Fredricksenil, kes ometi on ka luuletaja, puudu, ja jääb puudu ka Siri Hustvedti raamatust, nii et ei teagi, kellele puudujääke ette heita, kas Hustvedtile või tema tegelaskujule, kes ilmselgelt ei ole Hustvedt (kirjade järgi).

Kui raamatus on ainult üks motiiv, siis võib lugejale tunduda, et kirjanik on läinud lihtsama vastupanu teed. Mul ei ole lugu, mida rääkida, ma siis kirjutan mahajäetud naisest, ja kriitikud (peale mingi jorsi kaugel Eestimaal) kirjutavadki: provokatiivne, hullumeelne. Pigem siiski liigagi tavaline ja ratsionaalne ühe ilukirjandusliku teose kohta. Särav tõlge seejuures, vähemalt keelelist naudingut köide pakub, ning eks autoril ole ju paar põnevat karakterit ka loodud, kel puudub aga paraku tegevusjoonis.


Raamat

Siri Hustvedt

«Meesteta suvi»

Tõlkinud Triin Tael

Sari «Moodne aeg»

Varrak