Poolel teel Utoopia rannikuni

Foto: Siim Vahur

Teatrikriitik, lavastaja ja poliitik Jaak Allik põhjendab, miks praegune eesti teatripublik peaks vaatama Tom Stoppardi triloogia «Utoopia rannik» kahte esimesest osa ehk Priit Pedajase lavastust Tallinna Linnateatris ja Elmo Nüganeni lavastust Eesti Draamateatris, ja miks XIX sajandi vene utopistid ja revolutsioonilised demokraadid on taas olulised.

Juba aegade algusest mäletan vanemate raamaturiiulis kolme köidet sinikollaseid Vissarion Belinski artiklikogumikke. Ja tõesti – need ilmusid eesti keeles aastail 1948–1949. Seega pidas nõukogude võim neid üheks kõige olulisemaks ajuseebiks, mis tuli kiiruga eesti rahvani viia. Belinski varajase pähemäärimisega saavutati, et hiljem pole temast ridagi eesti keeles avaldatud, tunnistan, et ka mina avasin need kogu elu minust käeliigutuse kaugusel olnud raamatud alles mõni päev tagasi.

Pärast seda kui olin kuulnud Taavi Teplenkovi Belinskit nimetamas Venemaad orjuse ja ebausu pesaks, mida hoiavad koos politseinuuskurid ja livreedes tallalakkujaid, ja võrdlemas teda hiiglasliku imikuga, kelle tilluke pea on täis topitud lömitamist kõige välismaise ees ja kelle tohutu abitu keha vähkreb omaenese roojas. Nädal pärast Taavi Teplenkovi Belinskit nägin Rain Simmuli Belinskit Pariisist surmahaigena kodumaale tagasi sõitmas, sõitmas tagasi tsensuuri lõugade vahele, hüüdega, et Venemaal vaadatakse kirjanikele kui vaimsetele juhtidele, mitte aga kui loomaaia-toladele, nagu läänes. Ning pärast seda, kui kuulsin Pääru Oja Herzenit lausumas, et despotismis pole Venemaale võrdset ning kui Hegeli filosoofia asetada pea pealt jalgele, siis on ta revolutsiooni algebraks, lugesin läbi ka Aleksandr Herzeni «Teiselt kaldalt» ning avastasin, et Loomingu Raamatukogu imetlusväärne hoidja Otto Samma on leidnud võimaluse 1970. aastal (seoses Herzeni 100 surma-aastapäevaga!) trükkida ära mõtte, et Euroopas pole välismaal elamist kunagi kuriteoks peetud ega ka Ameerikasse kolimist reetmiseks tembeldatud. Venemaal on lugu aga hoopis vastupidi. Venemaal on isiksust ikka rõhutud, alla surutud, ta pole püüdnudki ennast avaldada. Vaba sõna on Venemaal ajast aega samastatud jultumusega ja isikupärasust mässumeelsusega. Herzen järeldab: «Võib liialdamata öelda, et kui Venemaa poleks nii suur, kui võõramaine valitsemissüsteem poleks nii ebamääraselt korraldatud ja nii lohakalt ellu viidud, siis ei saaks ükski inimene, kellel on natukenegi eneseväärtustunnet, Venemaal elada, sest võimu jultumus, mis ei kohta vähimatki vastuseisu, on mõnelgi juhul nii ohjeldamatuks läinud, et ühegi teise maa ajaloos ei teata sellele võrdset.» Juhin tähelepanu, et selline tekst ilmus Venemaal (st Nõukogude Eestis) kaks aastat pärast 1968. aasta Tšehhi sündmusi 18 000 eksemplaris!

Nõukogude võimu ajal toimus paljugi müstilist, eriti kui seda võimu käsitlesid ja kasutasid sellised inimesed nagu omaaegne Varese valitsuse välisministri abi (ja Belinski tõlkija!) Otto Samma, kes oli meie kultuuriruumis kindlasti Tsaari-Venemaa Belinskiga võrdväärne vaimuhiiglane.

Praegu aga on uus aeg ja uus sajand. Ning kuuldes Priit Pedajase ja Elmo Nüganeni ideest tuua lavale Tom Stoppardi «Utoopia rannik», hakkas mul ajus trummeldama parafraas «Hamletist»: «Milleks meile (st praegusele eesti publikule) need XIX sajandi vene utopistid ja revolutsioonilised demokraadid?» Otto Samma kasutas nende abil võimalust mõistu millestki keelatust rääkida, aga seda pole ju meil enam vaja. Meil ju vabadus käes ning rääkida ja teha võib kõike!

Seega tuleks lahendada mõistatus, miks oli 63-aastasel Stoppardil järsku XXI sajandi algul vaja tegeleda nende Euroopa tavateadvuse jaoks juba kindlasti unustusse vajunud venelastega. Stoppard ise on otsesõnalisest vastusest hoidunud. Paavo Piik väidab lavastuse kavalehel, et ««Utoopia» keskmes on inimsuhted, ideaalide põrkumine tegelikkusega, moraalne küpsemine». Nii aga võiks ju öelda iga hea näidendi kohta! Arvan, et Stoppardit on seekord siiski huvitanud pigem suured ajaloolised ideed ja nende saatus. Just ideed on teda eriti köitnud, sest XX sajandi 90ndatel hakkas tunduma, et ajaloo prügimäele saab saata mitte ainult poolteist aastasada Euroopat painanud kommunismitondi, vaid ka selle aluseks olnud sotsialistliku utoopia. See oli aeg, mil Fukuyama rääkis ajaloo lõpust ja Mart Laar kuulutas, et parempoolsusele pole alternatiivi.

Tšehhi juurtega Stoppard, kes elas kaasa Praha kevadele (sellest kõneleb tema suurepärane näidend «Rock’n’Roll», Endlas 2008), ei saanud kindlasti nii pealiskaudse ajalookäsitlusega leppida.  Ning teades, et just Venemaa oli Euroopa viimase sajandi lootuste ja košmaaride peamine demiurg, siirdus ta sealsete mõtlejate manu, andes endale kindlasti aru, et nii Lenin kui Hitler, aga ka Tony Blair ja Alexander Dubćeck on tema näidendi tegelaste Herzeni, Bakunini ja Marxi «lapsed».

Stoppard teadis ka kindlasti, et maailmas pole olnud filosoofi, kes meelega oleks «valesti» mõtelnud, unistajat, kes oleks «halvast» unistanud, või revolutsionääri, kes oleks oma rahvale «kurja» soovinud. Näidendi kirjutamise aastail nägi Stoppard sedagi, et ajalugu oli Venemaale taas andnud võimaluse liberaal-demokraatlike ideede teostamiseks ja taas mängis Venemaa selle võimaluse maha. Taas emigreerusid sealt helgemad pead. Praegu näeb Stoppard, et ühes Euroopa riigis teise järel tulevad taas võimule sotsialistid. Tähendab: utoopia elab veel! Laevahukust on üle saadud! Päästetud on hakanud elumärke ilmutama ja mis kõige olulisem – uued inimesed on Teekonnale asunud!

Seega on «Utoopia rannik» erakordselt aktuaalne – julgustajana teele asujaile ja meremärgina hoiatamaks laevahuku eest. Stoppard teab, et ideaalne vabaduse, võrdsuse ja vendluse ühiskond on kättesaamatu, kuid nagu iga humanist, teab ta ka, et ilma teekonnale asumata, ilma soovita paremaks ja vabamaks saada, solidaarsuse ja vendluse poole püüdlemata mandub inimühiskond bioloogilisse olelusvõitlusse. Stoppardi üks sügavamaid mõtteid on see, et vabadus, millest nii palju armastatakse rääkida, pole mitte vabadus teha, mis pähe tuleb, vaid võimalus anda vabadus neile, kes on su kõrval! See on talle ka kriteeriumiks iga ajalookangelase reaalse tegevuse moraalsel hindamisel.

Ülalöeldust ei saa üle ega ümber Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris etenduvaist lavastustest mõeldes. Stoppardi Utoopia-näidendid teeb suurteoseks teemade tähenduslikkus ja paljude tegelaste intellektuaalne sära. Nauditavaks kunstiteoseks teeb selle aga kirjaniku meisterlikkus inimsuhete psühholoogilise peenkoe kujundamisel, ajalookangelaste koturnidelt allatoomisel, igapäevase elu koomiliste ja traagiliste momentide põimumisel ideedraamasse. Kui lisada siia ka näidendi ülesehituslik keerukus – see oleks kirjutatud pigem filmistsenaariumiks kui lavatekstina – ja vältimatu vajadus usutava ajaloolise atmosfääri loomise järele, on ülesanne, mille lavastajad endale võtsid, kahtlemata üliraske.

Seda suurem on heameel mõlemalt etenduselt lahkudes. Me mõistame, et oleme teatri poolt olnud kutsutud mitte õhtusele meelelahutusele, vaid ühisele vaimsele rännakule vastamaks küsimustele, millele üheseid vastuseid õnneks polegi. Teatrist saab seekord väljuda tundega, et oled tõepoolest rikkamaks saanud, millele lisandub rõõm tervest reast õnnestunud näitlejatöödest.

Stoppardi triloogia on seni tervikuna lavale toodud samade näitlejatega peaosades ning ühtses lavastajatõlgenduses. Moskvas mängitaksegi lavastust ühe etendusena, hommikust õhtuni. Nii on mõnikord mängitud ka Londonis ja New Yorgis. Eestis valiti teine tee – kahte esimest osa ühendab vaid esietenduskuu, osatäitjad ja lavastajad on erinevad. Kuuldavasti kavatseb triloogia kolmanda osa sügisel välja tuua Heiti Pakk Vanemuise ja Ugala ühendatud jõududega. Võimalik oleks olnud valida ka kolmas variant – osatäitjad olnuksid samad, lavastajad aga erinevad. Iga valikuga kaasnevad omad ohud ja ka võlud. Esimesel juhul tulnuks näitlejail kujutada oma kangelasi erinevas vanuses – toimub ju tegevus 35 aasta vältel. Professionaalsete näitlejate jaoks pole see kaelamurdev ülesanne, mis võib küll mõne tegelase psühholoogilist usutavust vähendada, kuid samal ajal on vaatajal kergem mõista autori loodud karakterite arenguloogikat. Kolmas võimalus olnuks teatrigurmaanile muidugi kõige huvitavam – teatris on üsna haruldane näha, mida annaks näitlejale töö sama rolli kallal erineva lavastajaga.

Tallinnas valitud variandi lisaväärtus on kahe tipptrupi segunemine ning eelkõige on ilmselt lähtunud reklaami- ja finantskaalutlustest. Tahes-tahtmata toob see kaasa publiku ja kriitika seas arutamise «kes oli parem», mis kunstiteose puhul on kõrvaline. Stoppardit erutanud probleemideni jõudmiseks on see tee aga kõige keerulisem ja vajaks lavastuskontseptsioonide ühtlustamist, mida muidugi keegi niivõrd suveräänseilt lavastajailt nõuda või soovidagi ei tihkaks. Ise on nad aga selgitanud, et kumbki lavastus on terviklik ja jälgitav ka omaette. Jälgitav kindlasti, kuid oluliselt vähemmõttekas, nagu ka kaks osa ilma kolmandata.

Hoidudes lavastuste hindamisel skaalast «kes oli parem», ei pääse me ometi teoste ajaliselt õiges järjekorras vaatamisel paratamatust küsimusest – kes teise osa tegelastest olid esimese osa suhtes mõtteliselt järjepidevad. Häda poleks ju midagi, kui põhjust oleks rääkida vaid erinevaist näitlejavahendeist või -meisterlikkusest. Paraku pole Pedajas ja Nüganen aga kokku leppinud oma lavastuste žanriühtsuseski, mis tähendab juba põhimõtteliselt erinevat lähenemist Stoppardi näidendile ning sellest tulenevalt ka erinevaid vastuseid seal tõstatuvaile küsimustele.

Pedajas on lavastanud «Teelemineku» romantilise ideedraamana, Nüganenil kaldub «Laevahukk» pigem ajaloolise farsi poole. Imekspandav on seejuures, et mõlema lavastuse kunstnikud – Liina Unt ja Pille Jänes – oleks samas nagu töötanud hõrgu ajastuatmosfääri tekitamisel käsikäes ning nappide, kuid väga täpsete vahenditega loonud imepäraselt transformeeruvad ja lavade eripärasid täiuslikult kasutavad kujundused. Pille Jänese lehviv kardin draama laval ning Liina Undi vene puulõikemuster ja aegaderedel Põrgulaval – kauaks jääb meelde lavastuse üheks peategelaseks kerkiv sõnatu, kuid alltekstirohke «kujunduselement» Kalju Orro kehastuses.

On imeline, kuidas Pedajas siseneb Undi pakutud ruumi, rikastab selle muusikalise kujundusega, võtab appi Laine Mägi koreograafina ja Riina Roose lauluõpetajana ning loob etenduse, kus tegevusaeg õhtu jooksul küll 23 korda vahetub, kuid hetkekski ei peatu. Ja nii mängitakse Linnateatris ühte katkematut romantilist lugu – teekonda, mis kestab kümme aastat, mille käigus armutakse, minnakse lahku, põgenetakse välismaale ning hukkutaksegi, kuid milles kõik tegelased kannavad läbivalt oma pealisülesannet, mängivad alati ka rolli perspektiivi, tänu millele ei jääda ühegi teksti ega suhte peale «istuma». See annab kogu kolmetunnisele etendusele pideva dünaamika ja õhulisuse, millega saavutataksegi Stoppardi jaoks just esimeses osas nii oluline revolutsioonilise romantika kaasakiskuvus.

Tänu sellele üldisele kergusele pääsevad mõjule ka pikad sisulised monoloogid Taavi Teplenkovilt (Belinski) ja Pääru Ojalt (Herzen), võluv ja kogu lava vallutav noorusfanatism Tõnn Lambilt (Bakunin) ning lihalist armastust tarkuse armastusest (filosoofiast!) nii peenelt lahutav eneseotsingulisus Alo Kõrvelt (Stankevitš). Ja suurepärased õekesed oma pideva üle­erutatusega – nii erinevad ja ikkagi ühise veregrupiga (Külli Teetamm, Kersti Heinloo, Ursula Ratasepp, Marta Laan) ning neile vastanduv ja hoopis teistsugust elufilosoofiat kandev preili Natalie (Sandra Uusberg). Kui siia lisada oma rollis peent koomikat leidnud Piret Kalda nooruslik mõisaproua ja kogu lavastuse kõige mastaapsema õnnestumisena Ain Lutsepa võimas vana Bakunin, siis peab tunnistama, et nii peene näitejuhitööga ning seetõttu nii rohkete ja värskete rolliõnnestumistega lavastust pole mitte ainult Priit Pedajaselt, vaid üldse eesti teatris kaua nähtud.

Usun, et esimestel etendustel tervikust mõnevõrra väljalangevate stseenide ja osatäitmistega (teise vaatuse alguse liuväljapilt, mille tehnilise lahenduse ebaõnnestumine tingib ka ebausutava atmosfääri ja mängulaadi, linnaseltskonna kohatine liigne operetlikkus) tasuks veel tööd teha, sest lavastusele võib ennustada kindlasti pikka iga.

Arukas oleks nüüd retsensioon lõpetada konstateerimisega, et Elmo Nüganenil on kindlasti samasugune õigus Stoppardi näidendi tõlgendamisele kui Priit Pedajaselgi ning kui mina sellist tõlgendust ei suuda aktsepteerida, on see minu isiklik asi. Kahe tõlgenduse sisuline erinevus paistab lähtuvat sellest, et näidates teekonnale asuvaid noori «vabadusvõitlejaid», ei soovinud Pedajas teada, kuhu see teekond paljud nende ideede järgijad lõpuks viis. Kujutades 1848. aastal Euroopas toimunud revolutsioonide õhutajaid, teeb Nüganen seda ilmselt selge hinnangulise teadmisega, kuhu nende poolt veerema pandud «punane ratas» lõpuks jõudis. Kindlasti on selline tõlgendus Stoppardi teose puhul võimalik ja sellest on lähtunud ka Paavo Piik, kirjutades kavalehel, et «Utoopia ranniku» moraali võib kokku võtta Herzeni mõttesse, et inimesi ei tohiks ohverdada ideede nimel, tehes Herzenist nii lausa esimese «tolstoilase».

Küll tundub mulle aga, et Nüganenil pole seekord ehk piisanud aega, et panna oma tõlgendus läbi näitlejate usutavalt elama. Tiit Sukal jätkuks kindlasti värve mängida «paha», kuid meie praegustele gümnasistidelegi Stoppardi venelastest ainsana kohustuslikku Bakuninit tõsiseltvõetavamalt, kui lihtsalt rahakerjava tüütusena mõnest tuttavast telesketšist. Mart Toome punast lippu lehvitavat fanaatilist tola (Karl Marx) poleks inglased valinud 1999. aastal kogu aastatuhandet kõige enam mõjutanud isikuks maailmas. Priit Võigemasti mängitud saksa luuletaja Georg Herweghi absoluutne karikatuursus teeb arusaamatuks, kuidas võis Natalie Herzen (Elisabeth Reinsalu) temasse armuda ja talt koguni lapse saada. Loomulikult pisendab see ka Herzeni isikumastaapi ning minu arvates lausa takistab Mait Malmstenit usutava kuju loomisel, sest enne mistahes filosofeerimisega alustamist lööks iga mees sellise kergatsi oma majast ja oma naise juurest mitme versta kaugusele. Ja kuna Malmsten ei saagi jalgu päriselt maha, meenutab Herzeni ja Natalie paatoslik isiklike suhete klaarimine mulle samal laval pool sajandit tagasi nähtud Kaarel Karmi ja Ellen Liigeri mängulaadi Lermontovi «Maske­raadist». Ka Karm ja Liiger olid muide väga head näitlejad.

Õnnestunud stseene ja osatäitmisi on loomulikult ka «Laevahukus», aga mis teha, kui minu pilgul on need just «Teekonna» laadiga järjepidevust kandvad. Kõige suuremat ja tõsiseltvõetavamat mõtteseost näen Rain Simmuli Belinskil Taavi Teplenkovi kangelasega. Huvitavad ja mõttetäpsed on Ivo Uukkivi Ogarjov, Märt Avandi Sazonov ja Argo Aadli Aksakov. Jõulise ja usutavana mängib Merle Palmiste Ogarjovi naist Mariet, andes tugeva elumahla oma ainsale lavastseenile. Õige kammertooni on tabanud Anu Lamp Herzeni emana.

Geneetiliselt järjepidev on ka Turgenevit mängivate Karl-Andreas ja Henrik Kalmeti seos. Paraku aga stand-up-koomikute kohta erakordselt verevaene ja kuulama mittepanev, mis on kurb just «Laevahukus», kus Turgenevi roll on olulisem. Aga võib-olla on seegi lavastajasuhtest tulenev, et Turgenevi ja Herzeni mõtteterad peavadki veerema nagu tokerjad igaviku poole, murumunad suus. Sel juhul andku näitlejad mulle andeks.

Tõsisemaks sisuliseks analüüsiks peaks mõlemat lavastust muidugi veel kord vaatama. Küllap teengi seda, kui «Pääsemine» sügisel pärale jõuab. Loodan, et teatrid jõuavad kokkuleppele neid mõnel päeval koos mängida. Sest on ju võimalik, et leidub Inimene, kes praegu taevasse pürgiva kauni Luige ning vetevabadusse libiseva kuldse Haugi suudab siiski ühtsesse mõtterakendisse panna ja me saamegi näha Tom Stoppardi kolmeosalist näidendit «Utoopia rannik»!


Tom Stoppard

«Utoopia rannik. Teekond»

Lavastaja Priit Pedajas (Eesti Draamateater)

Tõlkinud Anu Lamp, kunstnik Liina Unt, valgus

Kalle Karindi, koregraaf Laine Mägi

Mängivad Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius, Kaspar Velberg, Andero Ermel, Andres Raag, Sandra Uusberg,  Veiko Tubin, Kristjan Üksküla, Allan Noormets, Piret Kalda, Külli Teetamm, Ursula Ratasepp, Liis Lass, Indrek Ojari, Kalju Orro Tallinna Linnateatist ja Ain Lutsepp, Kersti Heinloo, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Pääru Oja, Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor Eesti Draamatearist.

Esietendus Tallinna Linnateatris 9. märtsil


Tom Stoppard

«Utoopia rannik. Laevahukk»

Lavastaja Elmo Nüganen

Tõlkinud Kalle Hein, kunstnik Pille Jänes, kostüümikunstnik Reet Aus, helilooja Jaak Jürisson, valguskunstnik Rene Liivamägi

Osades Mait Malmsten, Hilje Murel, Tiit Sukk, Märt Avandi, Ivo Uukkivi, Indrek Sammul, Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Jüri Tiidus Eesti Draamateatrist ja Elisabet Reinsalu, Priit Võigemast, Henrik Kalmet, Rain Simmul, Anu Lamp, Andrus Vaarik, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Margus Tabor, Mart Toome, Anne Reemann, Epp Eespäev Tallinna Linnateatrist

Esietendus Eesti Draamateatris 20. märtsil