Tõnu Viik: surma mõttest

Tõnu Viik TLÜ filosoofia professor Foto: Pm

Surmast ei oska me mõtelda teisiti kui sündmusest, mis juhtub inimese kehaga, kui selle põhiorganid – eelkõige süda või aju – oma töö lõpetavad. See sündmus on otseselt seotud inimese «lahkumisega» meie juurest, sest surnukeha ei ole üsna ilmselt enam see inimene, keda me tundsime. See on endiselt tema keha – me võime selle eksimatult ära tunda ja identifitseerida –, kuid see keha on mingil erilisel moel võõras.

Võõrus on tingitud paljudest asjaoludest, nende hulgas meie harjumatus inimlaipadega kokku puutuda, kuid osa sellest võõrusest moodustab surnukeha eriline distants selle inimese suhtes, kelle kehaks ta on olnud. Ma ei kavatse siinkohal hüpata filosoofias dualistlikuks positsiooniks kutsutud järeldusele, et inimene on keha pluss hing, ning nimetatud distants tuleneb hinge puudumisest. Aga kui materialistlikult me ka inimeseks olemist ei määratleks, jääb ikkagi kehtima, et kui ei ole enam seda, mis seda keha elustas, kui kehas pole enam elu, siis pole ka inimest. Surnukeha ei ole inimene, kuigi me võime väita, et laip on selle või teise inimese surnukeha. Ja sellepärast saabki öelda, et inimene «on lahkunud», kuigi tema surnukeha on siinsamas meie ees.

Vaielda saab selle üle, kas inimese keha elustab mingi selline alge, mida on võimalik elu psühhofüsioloogilisest toimimisest eraldada (ja mis võiks eksisteerida ka enne ja pärast selle kehaga seotud protsesside kestvust), või on elu ja teadvus taandatavad füsioloogilistele liikumistele keha kudedes, ainevahetusele ja organite tööle. Lõplikku lahendust sellele vaidlusele pole, sest iga vastus sõltub eeldustest ja tõe režiimist.

Võtame ühe lihtsa näite, nägemise. Reduktsionistid on materialistlikul positsioonil, kui ütlevad, et nägemine pole midagi muud kui psühhofüsioloogiline protsess, mis algab valgustundlike retseptorite reageerimisega stiimulitele silma võrkkestal ja lõpeb nende «töötlemisega» aju erinevates osades. Fenomenoloogid väidavad vastu, et kuigi selline protsess võib inimese kehas aset leida, ei koge inimene nägemise puhul mitte ärritajate tekitatud kujutisi silma võrkkestal ega ka nende töötlemist aju närvirakkude poolt, vaid nähtavat objekti ennast. Kui ma näen tooli, siis ei näe ma mitte oma aju töödeldud tooli kujutist, vaid seda tooli ennast. Kusjuures sellist tooli, mis asub väljaspool mind ja minu tajuorganite füsioloogilisi protsesse. Järelikult, ütlevad fenomenoloogid, ei saa nägemist taandada kehasisestele protsessidele. Füsioloogilise reduktsionismi positsioonilt tekib nende arvates moonutatud ettekujutus nägemisest ja sellest, mida nähakse.

Kanname nüüd selle näite üle eluprotsesside kirjeldamisele. Reduktsionistlikult positsioonilt väidetakse, et elu pole midagi muud kui kehasisesed füsioloogilised protsessid. Fenomenoloogiliselt positsioonilt võib aga väita, et inimene tajub oma elu (ja teised tema elu) millegi hoopis teistsugusena. Väga harva vaatame me elurõõmsat inimest ja mõtleme: milline suurepärane südame, aju ja maksa koostöö! Kas inimest «hoiavad elus» ideaalid, mille poole ta pürgib; asjad, mida ta ihaldab; hing, mille ta endast on leidnud; või isiksus, mille ta endast on loonud – kõik see tundub talle ja teistele palju rohkem tema elu sisu olevat kui ainete liikumine keha kudedes.

Jah, ainete liikumise lakates näib peatuvat ka ideaalide poole pürgimine ja asjade ihaldamine, nii nagu silma võrkkesta retseptorite väljalülitumisel katkeks tooli nägemine. Kuid nii nagu tool ei ole kujutis silma võrkkestal, ei ole ideaalid, asjad, hing või isiksus seesama, mis füsioloogiline ainevahetus. Kumb on «tegelikum»? – see on küsimus tegelikkuse kriteeriumidest, ning seda küsimust ei saa lahendada tooli ja närviretseptoreid või siis ideaale ja füsioloogiat omavahel võrreldes. Samamoodi pole võimalik vastata küsimusele, kas tegelikult on olemas Beethoveni 9. sümfoonia või ainult selle heliteose ettekanded ja salvestused, mille olemasolu on võimalik füüsikaliste instrumentide abil tuvastada.

Kui me oleme harjunud mõtlema surmast kui teatud organite töö lõppemisega seotud füsioloogilistest tagajärgedest, ei tulene see sellest, et me oleksime saanud lõpuks ometi surma müsteeriumile jälile, vaid lihtsalt sellest, et me rakendame oma ühiskonnas kõige levinumat tõe režiimi. Ükskõik mille materialistlik või füsioloogiline seletus tundub meile teatena tegelikkusest, sest vastav tegelikkuse kriteerium on meie kultuuriruumis mõtlemise eelduseks. Aga kuidas siis surmast teistmoodi mõelda? Hinge lahkumine kehast? – See eeldab uskumist hinge olemasolusse. Üleminek teistesse sfääridesse? – Selleks on vaja lisaks eelnevale uskuda veel ka selliste sfääride olemasolusse. Järgnevalt proovin ma kumbagi eeldust kasutusele võtmata väita, et surm on midagi enamat kui organite töö peatumine.

Fenomenoloogid on proovinud luua teaduslikku meetodit selle valdkonna kirjeldamiseks, mida kogetakse ainsuse esimeselt positsioonilt lähtudes – inimese isikliku kogemuse maailm. Paljud asjad paistavad siin teistsugused kui tavapärasest objektivistliku kirjelduse positsioonilt, sealhulgas ka surma fenomen. (Hea ülevaate surma filosoofilistest käsitlustelt annab eelmisel aastal (väga ladusasse) eesti keelde tõlgitud Jacques Derrida «Surma and».)

Üks huvitav fenomenoloogiline tähelepanek pärineb juba Epikuroselt, kes õpetas, et surm selle sõna tavapärases tähenduses pole üldse midagi sellist, mis inimesega reaalselt juhtuda võiks. Kuni inimene veel elab, ei saa ta surma kogeda, sest ta pole veel surnud. Kui ta aga surnud on, ei saa ta enam midagi kogeda, sealhulgas surma. Järelikult ei ole ka tänapäevane reduktsionistlikult mõeldud surm midagi niisugust, mis võiks mind elu lõpus ees oodata – juba sel lihtsal põhjusel, et selline nähtus ei ole osa mu elust ega puuduta mind – elavat inimest – mitte kunagi. See on nähtus, mille arsti või teadlase pilk võib tuvastada minu keha uurides, kui ma juba surnud olen. Kuid ma ise midagi sellist põhimõtteliselt kogeda ei saa.

Milline on siis see surm, mis võiks mind reaalselt puudutada ja mida ma ka tegelikult kogeda võiksin? See surm, millesse oleks mul kuidagi võimalik suhtuda, seda karta või põlata, oodata või edasi lükata vms. Vastuseks sellele küsimusele on fenomenoloogid rõhutanud, et surm on väga erilisel moel «minu oma». Surm on ainus asi, mida keegi mult ära võtta ei saa. Ma ei saa oma surma kellelegi edasi müüa, ära anda või millegi muu vastu välja vahetada. Ma ei saa kellegi teise surma surra, kuigi võin teatud olukorras surra kellegi eest. Vähe sellest, Derrida väidab, et «isegi kui mulle antakse surm nõnda, et see tähendab mu tapmist, on see ikkagi alati minu surm, ja kuna see on taandumatult minu surm, ei saa ma seda vastu võtta kelleltki teiselt» («Surma and», lk 68). Selles mõttes on surm veel intiimsemalt «minu oma» kui mu vara, lapsed, armastus või isegi mu elu.

Teiseks, surm puudutab midagi olulist minus veel ka selles mõttes, et ta ulatub sügavamale kõigest, mida ma olen ise elu jooksul teinud ja saavutanud. Surm sihib midagi niisugust, mis eelneb loodud enesekuvandile ja kasvatatud isiksusele. Midagi, mis oli mulle antud loodusliku juhuse, jumala(te) või ema ja isa tegude kaudu; midagi, mille ma oma elus-olemiseks kellegi või millegi poolt kaasa sain. See ei ole lihtsalt minu füsioloogiline keha, millele ma elu jooksul oma kultuurilise mina-pildi peale olen ehitanud. See, mille ma sain, oli terve maailm koos võimalustega luua oma kehalise olemisega seoses nii- või naasugune pilt iseendast ja elada elu, mis mulle antud situatsioonis võimalikuks ja jõukohaseks osutus. Nende võimaluste hulka kuuluvad nii keeled, mida ma räägin, kui ka kultuur, milles ma elan. Siia kuulub maa, millel ma olen, ja õhk, mida ma hingan. Siia kuuluvad teised inimesed.

Me võime väga erinevalt mõelda sellest, kes või mis meile elu andis, kas antud oli palju või vähe, kuid antud oli alati rohkem kui füsioloogiliselt toimiv keha. Looduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises tühjuses selline keha elada ei saaks. Sellepärast väidavadki fenomenoloogid, et kehaline eksistents ilma maailmata oleks absurdne. Surma hetkel ei lõpe mitte ainult mu keha pulseerimine, vaid sulgub kogu mu võimaluste diapasoon siin maailmas. Selles mõttes tähistab surm punkti, kus mulle elamiseks antu saab oma lõpliku kuju ja moodustab terviku.

Paraku moodustab joon kujundi alles siis, kui ta algusesse sulgub ja sellega oma liikumise lõpetab. Järelikult võlgneme me surmale kui mitte midagi muud, siis oma elu tervikliku ja lõpliku tähenduslikkuse. Bioloogiliselt mõistetud surm on reduktsionistlik illusioon.