Sigrid Kõiv: preili Pirtspek ja tema padjad

Sigrid Kõiv Foto: Peeter Langovits

Ilmselt on palju neid, kelle jaoks kuulumine Lenini-nimelisse pioneeriorganisatsiooni ammendas kõik ambitsioonid igasuguseks organiseerumiseks ning rituaalid tunduvadki alati koomilised, kui oled kaelarätikontrolli käest pressimata nurkade pärast nahutada saanud.

Üle linna Vinski pioneer polnud ning seepärast tundus talle oluline pääseda preili Pirtspeki padjaklubi kogunemisele. Ta pidi pettuma, sest ta ei jaganud selle klubi väärtusi – kursisolek linnakese elanike eraeluliste detailidega –, ning korraldas seal inetu stseeni, solvates ja alandades Pirtspeki juurde kogunenud daame. Vinskile ja aktsioonis osalenud apteekrile tundus see täiesti õigustatud: naeruväärne üritus ju. Valdavalt väga kodust elu elavate naiste vajadusest suhelda polnud nad midagi kuulnud.

On muidugi kindlatel eesmärkidel põhinevad organisatsioonid. Mõned hobid on ühendatud klubidesse: üsna raske on kennelliitu kuulumata terve varanduse maksnud lemmikule partnerit leida, enamik pallimängegi ei paku üksinda mingit rõõmu.

Kuid mida vastuolulisem on ajalugu, mida väiksem on (kohalik) liikmeskond ja mida vähem organisatsioon oma tegevusest avalikult räägib, seda enam sellesse kuulumine vinskilikke reaktsioone tekitab.

Pirtspeki padjaklubilised kiitsid kogunedes kõigepealt võõrustaja käsitööoskusi. See on rituaal. Samasugune nagu marssida, valge keep punase ristiga üll, või panna kätte valged kindad ja juua kana verd. Muidugi ei usu ma, et vabamüürlased kana verd joovad, välja arvatud filmis, kuid oma tegevust ümbritseva salapära on organisatsioon suuresti ise loonud ja nii kleepuvad kergesti külge ka kõrvalseisjate fantaasia viljad.

Ja paradoksaalsel kombel – erakonnad räägivad oma tegevusest alati meelsasti, ometi, olgu avameelsuse aste milline tahes, usk «tagatoa» olemasollu seisab vankumatuna. Ainult pentsikuid rituaale neile ei omistata, kuid seda mitte niivõrd fantaasia, kuivõrd vastavat ainest andva ajaloolise tausta puudumise tõttu.

Inimesed suhtlevad omavahel nagunii. Nagu padjaklubi prouad, nad lihtsalt vajavad kooskäimist, ainult tööst ja perest tihti ei piisa. Kui kooskäimise juurde kuuluvad keebid või kindad, siis on see mäng, lihtsalt nähtavalt erinevam (ja seetõttu kõrvalseisjale ka koomilisem) paljudest muudest suhtemängudest, mida täiskasvanud, samuti oma grupikuuluvuse märgina, mängivad. See, et aeg-ajalt saabub mõni Vinski ja korraldab stseeni, on paratamatu. Pigem tekitab võõristust see, et nendeks Vinskiteks ei ole varases puberteedieas poisid, aga argumendid on samasugused.