Krista Fischer

FOTO: A.Peegel

Kui Krista Fischer kuulis esimesi uudiseid Andrus Veerpalu positiivsest dopinguproovist, ei võtnud ta mingit seisukohta. Teadlasena polnud tal alust arvata, et dopingutarvitamise avastamiseks kasutatavad testid ei tööta, samas polnud ka põhjust uskuda, et Veerpalu on tõesti keelatud ainetega patustanud. Tasakaaluka inimesena ei rutanud Fischer suusamehe toetuseks korraldatud rahvakogunemistele ega ühinenud Facebookis kommuuniga «Usume Andrus Veerpalu!».

Toona, 2011. aasta talvel, ei osanud malbe olekuga naisterahvas veel aimatagi, et temast saab kogu Eestit vapustanud loo lahendamisel üks peategelasi ning et selle esialgu üldsuse eest varju jäänud rolli täitmiseks tuleb ohverdada aega oma kõige kallima vara, perekonna arvelt. Tihti pidi ta hiliste tundideni töölaua taga istuma, sest päeval tuli keskenduda põhitööle biostatistikuna Eesti Geenivaramus.

Tagantjärele on Fischer oma perekonnale tänulik, eriti arstiharidusega abikaasale Urmole, kes aitas tal meditsiinilistes terminites orienteeruda. Sest kuigi Fischeril on matemaatikuna doktorikraad ning ta on töötanud seitse aastat Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dotsendina ja seejärel kolm aastat teadusmaailmas kõrgelt koteeritud Suurbritannia meditsiiniuuringute instituudi biostatistika osakonnas Cambridge’is, polnud meditsiinilised nüansid temagi jaoks kristallselged.

Omapärane roll oli ka perekonna lemmikul, kuldsel retriiveril Lennul, kellega jalutamine aitas Fischeril mõtteid koondada ning kelle foto abil selgitati kohtuistungil statistilist detaili – jaotuse saba.

Veerpalu loo kohta polnud Fischeril tekkinud arvamust ka selleks ajaks, kui Sulev Kõks kutsus ta statistilise eksperdina suusamehe kaitsemeeskonda. Haistes põnevat tööd, võttis Fischer kutse vastu, murdmata pead, kas Veerpalu tegi midagi keelatut või mitte. Ta sukeldus kohe endale huvi pakkuvatesse statistilistesse uuringutesse, kuid alateadvuses tiksus siiski ka teadmine, et mängus on ühe inimese elu ja saatus, ning tekkis inimlik soov aidata.

Töö käigus selgus, et statistiku jaoks polnudki teema kuigi keeruline, hoopis põnevam oli koostöö teiste valdkondade esindajatega. Tavaliselt akadeemilises seltskonnas töötav Fischer pidi nüüd sõnastama asju nii, et need oleksid arusaadavad ka kaitsemeeskonna ülejäänud liikmetele ja ka spordiarbitraažile. Keeruliste asjade lihtsalt seletamist peetaksegi Fischeri tugevaks küljeks.

Kaitsemeeskonna nõupidamistel kohtus Fischer esimest korda ka Veerpaluga. Enamasti vaikides spetsialistide diskussioone kuulanud ja vaid vahel harva mõne lause öelnud suusataja tekitas usaldust. Ja kui ta oli suusakangelasega mõne korra rääkinud, tekkis sisemine veendumus, et tegemist on ausa inimesega.

Tegelikult pole Fischer kunagi olnud suur spordisõber – jah, ilusa talveilmaga meeldib talle suusarajal libiseda ning tiitlivõistluste ajal tundis ta koos kaasmaalastega rõõmu Eesti suusasangarite medalivõitude üle, ent sellega kõik piirdus. Spordi asemel paelus teda juba koolitüdrukuna arvude maailm, aga vähemalt sama põnev tundus ka bioloogia. Seepärast vaagis ta keskkooli lõpus pikalt, kummal erialal õpinguid jätkata. Matemaatika kasuks langes liisk alles siis, kui ta kuulis, et matemaatikud saavad oma tööga biolooge aidata.

Fischer ei taha kuidagi nõustuda väitega, et matemaatika on igav ja kuiv, vaid kuulub nende väheste hulka, kes suudavad näha arvude ja valemite keerulises maailmas ilu. Ta on veendunud, et tegeleb asjadega, millest sünnib inimestele kasu – seepärast valiski ta töökohaks geenivaramu ning kolleegide hinnangul on selge, et töös ootab teda suur tulevik.

Teisipäeval ohtralt intervjuusid jaganud ja seepärast võitu tagasihoidlikult tähistanud Fischer tunneb nüüd kergendust. Suur töö on tehtud, kuid ta ei tea, kas võtaks vajadusel asja uuesti ette. Võimalus siiski jääb, sest kui asi puudutab taas võitlust ausa ja läbipaistva teaduse ning statistilise kirjaoskuse eest, võib Fischer paljuks valmis olla.