Kokku oli OLPC sihtasutus 2012. aasta lõpuks tarninud 2,4 miljonit sülearvutit 41 riiki. Roheline aparaat on vastupidava korpusega ning selle akut saab elektrivarustuseta koolides või kodudes laadida ka vända või päikesepatarei abil.

FOTO: one.laptop.org

TLÜ haridustehnoloog Mart Laanpere kirjutab Õpetajate Lehes arvutite kasutamisest koolitunnis.

Me oleme harjunud mõtlema ja rääkima Eestist kui edukast IT-riigist. Samas näitas 2010. aastal Euroopa riikides läbi viidud võrdlusuuring, et Eesti koolides kasutatakse arvuteid õppetöös suhteliselt harva.

Nüüdisaegne tehnoloogia on koolis seni ikka veel kõrvalise külalise staatuses, pagendatud arvutiklassi või õpetaja lauale. Kooli põhiprotsessides (nt matemaatika või emakeele riigieksamil vaja minevate teadmiste-oskuste kasvatamisel) kasutatakse digitaalseid vahendeid marginaalselt. Miks on hariduses uuel digitehnoloogial nii väike mõju, erinevalt paljudest teistest valdkondadest, kus keegi ei kujuta arvutiteta toimetulekut enam ette?

Üks põhjusi on asjaolu, et igal õpetajal ja õpilasel ei ole veel käepärast oma personaalset arvutit – nii arvas Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) professor Nicholas Negroponte, kes käivitas 2005. aastal projekti «One Laptop Per Child» (OLPC, vt http://one.laptop.org).

Üliodav sülearvuti

Projekti eesmärk oli leiutada üliodav ja töökindel personaalne sülearvuti, mida saaks kasutada ka maailma kõige vaesemate piirkondade koolides ja kõige karmimates oludes. Kui 2006. aastal liitus algatusega ÜRO arenguprogramm UNDP, sai ettevõtmine tuule tiibadesse.

MIT üliõpilased ja teadlased said valmis esialgu kavandatud sajadollarilisest hinnatasemest üle kahe korra kallima masina, mis sai nimeks XO-1. Mugava sangaga roheline aparaat on vastupidava korpusega ning selle akut saab elektrivarustuseta koolides või kodudes laadida ka vända või päikesepatarei abil. Kuigi Microsoft on avaldanud OLPC sihtasutusele survet selle arvuti varustamiseks Windows XP platvormiga, loodi XO-1 jaoks spetsiaalne Linuxil põhinev operatsioonisüsteem Sugar koos suure hulga õppeotstarbelise tarkvaraga.

Lastearvutit asus 2007. aastal tootma Taiwani firma Quanta Computers ja poodidesse ei pidanud see masin kunagi müügile tulema. XO-1 arvuteid levitati üksnes riigi tasandil masspartiidena või siis «Osta 1, anna 1» skeemiga. Viimase puhul võis eraisik OLPC sihtasutuselt osta endale topelthinnaga ühe XO-1 arvuti, annetades samas teise mõnele puudust kannatavale lapsele.

Esimeseks riigiks, mille haridusministeeriumile tarniti 2007.−2008. a kokku 300 000 XO-1 sülearvutit, osutus Uruguay. Kõige aktiivsemad OLPC projekti sihtriigid ongi seni olnud Lõuna-Ameerikas, lisaks Uruguayle veel Paraguay ja Peruu. Kokku oli OLPC sihtasutus 2012. aasta lõpuks tarninud 2,4 miljonit sülearvutit 41 riiki. Neist kõige suurem kogus – ligi miljon – jõudis Peruu koolidesse.

Peruu valitsus oli teadlik oma haridussüsteemi nõrkustest ning üritas 225 miljoni dollari suuruse investeeringuga õpilaste personaalsetesse sülearvutitesse saavutada õpitulemuste märkimisväärset paranemist. Paraku ei kujunenud sellest suurt edulugu, kuna õpetajate koolituse ja õppekavade nüüdisajastamise peale enam piisavalt ressurssi ei jagunud.

Alles lõppfaasis projekti kaasatud teadlased kinnitasid, et tulemuste mõningast paranemist võis täheldada üksnes 6. klassi matemaatikas ja poiste üldises kognitiivses võimekuses. Paraku kasutati paljudes Peruu koolides sülearvuteid peamiselt õpetaja jutu konspekteerimiseks.

Ühesõnaga, tulemused olid suhteliselt sarnased Tiigrihüppe poolt Eesti viies koolis 2009. aastal läbi viidud sülearvutieksperimendiga: järjekordselt leidis kinnitust tõdemus, et pelgalt arvutile ligipääsu võimaldamine ei too kaasa sügavaid ja kestvaid muutusi õpetamises ja õppimises. Selleks on vaja süsteemset reformi, mis muudaks ka õpetajakoolitust, õppekavu, õppematerjale ja koolis kasutatavaid metoodikaid.

Hoolimata OLPC projekti saatnud konfliktidest ja ebaedust, on see pakkunud innustust paljudele sarnastele algatustele, mille puhul üritatakse OLPC vigu vältida. Näiteks on nii Intel kui ka Google (koos Samsungiga) käivitanud oma odava, koolidele suunatud sülearvuti tootmise ja koolid on need arvutid suhteliselt hästi vastu võtnud.

Gruusia Hirvehüpe

Eesti Tiigrihüppe eeskujul ja Eesti välisministeeriumi toel juba 2005. aastal oma Hirvehüppe programmi käivitanud Gruusia riik on alates 2010. aastast ostnud kõigile 1. klassi astuvatele õpilastele väikese sülearvuti Asus EEE PC Netbook ja loonud ka seda toetava õpetajakoolitusprogrammi.

Paljudes riikides katsetatakse sülearvutite asemel personaalsete tahvelarvutite või nutitelefonide kasutamist õppetöös, on need siis kooli ostetud või õpilaste endi hangitud. Viimane lähenemine (inglise keeles bring your own device ehk BYOD) on huvitav alternatiiv olukorras, kus koolil ja koolipidajal puudub raha masshankeid korraldada. BYOD-skeemi puudus on vaesematest peredest pärit laste ebavõrdne kohtlemine ja õpilaste kooli kaasa võetud vahendite omavaheline ühildumatus.

Kõik sarnased algatused on praeguseks koondunud ühise nimetuse, üks-ühele arvutikasutus (inglise keeles 1:1 computing) alla. Haridusvaldkonda mõjutavaid tehnoloogiatrende kirjeldav raport «Horizon 2012» ennustas, et tänavu saab just üks ühele arvutikasutusest kõige mõjukam ja kiiremini arenev nähtus haridustehnoloogias.