Karl Martin Sinijärv

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Viisakas inimene väldib ka praktiseerivate heterote seltskonda - alati võib ju natuke oodata, kuni praktiseerimine läbi saab, kirjutab kirjanik Karl Martin Sinijärv Õpetajate Lehes.

Et mis mõttes? Aga ses mõttes, et see on jumala õige jutt, et praktiseerivate homode seltskonda tuleks vältida. Viisakas inimene väldib ka praktiseerivate heterote seltskonda. Alati võib ju natuke oodata, kuni praktiseerimine läbi saab.

Õige on seegi kerkima kippuv küsimus, et mispärast nüüd keset vaikset nädalat jälle selle va homo(abielu)teema üles peab võtma. Ja tuleb seda teha täpselt sellepärast, et see ei olegi mingisugune homo(abielu)teema, vaid lihtne ja oluline üldinimlik teema. See, et osa inimestest on homoseksuaalsed ja osa abielus, ei puutu eriti asjassegi. Nagu seksuaalsus üleüldse. Isegi armastus ei puutu nii väga. Nagu varemgi kirjutanud olen, on armastus, abielu ja seksuaalsus täiesti erinevad kategooriad – vaimne, juriidiline ja füsioloogiline. Neil võib olla puutepunkte, aga ei pruugi. Asi on ikkagi inimestes, keda ei tohiks õiguslikus mõistes lahtritesse seada nende kaasasündinud omaduste põhjal. Rahvus, naha- või juuksevärv, seksuaalne sättumus ei ole need asjad, mida inimene ise kuidagi mõjutada saaks ning mis peaksid mõjutama tema võimalusi inimeste maailmas.

Miks peaks nägema samast soost inimeste tsiviilpartnerluse seadustamises midagi taunitavat? Jah, sisuliselt tähendab see abielu. Kuigi sõna „abielu“ võiks mu poolest jääda tähistama mehe ja naise vahelist suhet, ta on seda nii kaua aega teinud, et harjumust pole mõtet vägisi muuta. Kui harjumus tahab, muutub ta ise – sajakonna aasta eest polnud kirikuväline abielu veel miski abielu, täna on. Ja sõna „neeger” solvavaks muutmine hakkab eesti keeles paarikümneaastase tubli töö tulemusel juba peaaegu õnnestuma. Nii et kindel ei või olla.

Minu meelest on täisealiste kodanike võrdsete õiguste tagamise kitsalt ja seksuaalsuspõhiselt homoabieluks nimetamine desorienteeriv ja diskrediteeriv. Samast soost isikute juriidilises mõttes abieluga võrdväärne tsiviilpartnerlus tähendaks ju sedagi, et ka kaks lõbusat mees- või naisleske võivad oma sõpruse seadustada, vastutades teineteise ja laste eest. Ei pea üldse homo olema, võib isegi väga hetero olla. Lõpeks lihtsalt see veidrus, et teatav legaalne suhe on lubatud ainult teissoolisega. Igati õige asi. See näis paljudele samuti alguses hästi kole, kui tohtis hakata teisest rassist või klassist inimesega abielluma, ja juudiga tohtis ja uh, mis kõik veel. Tänapäeval võib südamlik eesti bo­heet Marko Mägi soovi korral ja vastastikusel nõusolekul vabalt abielluda aadlitiitlit eviva mustanahalise juudi naispankuriga, kui tahab. Aga meespankuriga ei või! Kuidagi ebaõiglane.

Kui seksuaalsus kõrvale jätta, langevad ära ka jaburad argumendid, nagu oleks heteroseksuaalsus loomulikum või normaalsem või õigem, kuna see võimaldab järglaste saamist ja „seepärast on asjad looduse poolt nõnda seatud”. No kuulge. Seksuaalsuse mõte on hoopis muus. Vaevaline ja vastutusrikas kleebitakse ikka nauditava ja vaimundava külge, mitte vastupidi. Ja rõhutada armastuse füüsilise külje rakendusliku-utilitaarse aspekti ainuõigsust on umbes sama tark, kui väita, et ainuke õige täht on Päike, sest temast on meile nähtavat kasu ja teised taevakehad on kuradist. Ometi on Päike taevas selges vähemuses.

Ega see, kui midagi/kedagi vähem on, tähenda veel, et see vähem normaalne oleks. Inimesi on vähem kui sipelgaid, tarku on vähem kui lolle, eestlasi on vähem kui hiinlasi, raha on vähem kui vaja. Vaenamine või ignorants pole arukad ühelgi seesugusel juhul. Oh paraku – inimesi, kes ühest või teisest asjast aru ei saa ja selle üle lausa uhked on, leidub alati. Nende kohta on samuti kenasid nimetusi olemas, ka neljatähelisi. Aga nad tohivad abielluda küll. Mittearusaamise vastu on muuseas välja mõeldud mõned nõksud, mõtlemine näiteks. Viimase arendamiseks õpetatakse juba üldhariduskoolis rehkendust ja filosoofiat ja paljut muud. Mõtlemise abil on nii mõnigi avastanud, et saab ühtäkki aru asjadest, millest pole seni aru saanud. Tasub proovida, võib meeldima hakata.

Arusaamine ja armastus on omavahel seotud, ja kas mitte armastamise olulikkust ei püüdnud inimestele tuua käesoleva nädala üleilmne kaanepoiss ja staažikas superstaar Jeesus? Jeesuse enda kohta meil täpsemad andmed puuduvad, kuigi on avaldatud arvamust, et tema vanuses mees pidanuks tol ajal ja tol maal kindlasti abielus olema ja küllap juba ka arvuka pesakonna pereisa. Millised eelistused on taevataadil, kes inimese ju oma näo järele lõi, pole samuti teada – nagu pole teada seegi, kas tema taevastes kõrgustes enamuse või vähemuse moodustab. Et teda üksnes üks on, jätab lahtiseks mõlemad võimalused. Küll aga on meile tuhandeid aastaid kinnitet, et Jeesus suri meie pattude pärast. Kui nii, siis peaks loogiliselt järelduma, et üles tõusis tema meie vooruste pärast. Mis on märksa kõvem sõna. Surra mõistame me kõik, ülestõusmist ja elu tuleb veel harjutada. Igatahes paluksin ma õppinud teoloogidelt pärispatu kõrvale ka pärisvooruse tunnistamist ja tunnustamist. Seni püüame läbi ajada targalt, õiglaselt, kindlameelselt ja mõõdukalt. Usu, lootuse ja armastuseta ei mängi niikuinii välja.

P. S. Kui ma poliitik oleksin, siis oleks see siin üks kavalasti pealkirjastet lugu. Lollpead loeksid ainult pealkirja ja noogutaksid rahulolevalt, et õige mees see KMS. Mõtlemisvõimelisemad loeksid edasi ja jõuaksid samale järeldusele. Mina saaksin kõik hääled endale ja ookski võidumees valmis. Fifty-sixty, sõbrakesed!