Juhtkiri: 7890, 7891, 7892 ...

Foto: Urmas Nemvalts

Üks päev võib olla eriline, iga päev priiuses on tähtis.

Eile lehvisid Eestis lipud. Lauldi, tantsiti, tehti teleülekandeid, mängiti veebis mälumängu ja nii edasi – üritusi jagus pea igasse maanurka. Neid, kes soovisid üheskoos just sel viisil tähistada priiuse põlistumise päeva – päeva, mil praegune iseseisvusaeg sai pikemaks kui sõjaeelne –, soosis ka ilm. Ehkki õhk oli talviselt karge, paistis peatset kevadet kuulutav märtsipäike juba soojalt.

Ometi polnud üldrahvalik trall ilmtingimata eilse päeva mõtte seisukohalt kaugeltki olulisim, kuigi ehk leidus inimesi, kes seda päeva just nii näha tahtsid. Aga leidus neidki, kes päeva nimetuse kallal aasides püüdsid hoopis näidata sellele tähelepanu pööramise mõttetust. «Milleks see, kui meil on vabariigi aastapäev ning tähistame ka igal aastal iseseisvuse taastamist?» küsiti.

Ent oleme hõiskajad või skeptikud, peame ometi tunnistama, et eilne päev oli oluline verstapost Eesti loos. See päev pakkus võimaluse peatuda ja mõelda, kuhu me oleme välja jõudnud, kuid vahest eeskätt igaühele meist, et endasse vaadata. Ja priius tähendab sedagi, et me ei pea kõik ühtemoodi mõtlema.

President Toomas Hendrik Ilves ütles kõnealuse päeva eelõhtul, et päev, mil Eesti on taas iseseisev kauem kui me riigil õnnestus eelmine kord olla, pole üldse mingi pidupäev. «See on hirmude kadumise ja lootuse päev,» märkis riigipea.

Jah, kes mäletab mõlemat iseseisvusaega ja otsib võrdlusainest. Kes mõtleb, et ta on saanud elada sama kaua vabaduses kui tema vanemad või vanavanemad. Kes sellele, kuidas meie eakaaslased võtsid vastu tolle saatusliku päeva 1940. aastal, kui neid ümbritsev keskkond, mis võis tunduda enesestmõistetav, ühtäkki koost lagunes. Luuletaja Marie Under kirjutas kolm aastat hiljem: «Murede keskel ma magasin, / vahel vaevade. / Kord veel tahaksin tagasi ... / Ära lõigat on tee.» Selle tee taasavanemist poetess ei näinudki, ta suri 1980. aastal Stockholmis. Eile oli Marie Underi 130. sünniaastapäev.

7890 päeva vabadust on ühekordne ajahetk. Isegi siis, kui me tuleval ja ületuleval aastal või vahest kümne aasta pärast meenutame 27. märtsi 2013, on see paljudele meist lihtsalt üks päev elus, mis valdavalt täis üpris tavalisi tegemisi.

Kuid nii nagu iga inimese igas tavalises päevas leidub hetki, mis tähendavad talle ehk enam, kui ta seda tajub, nii võib ka riigi elus iga päev tuua sündmusi, mis osutuvad ajas moel või teisel otsustavaks.

Seda tuleks silmas pidada ka 7891., 7892. ja igal järgneval päeval, olgu päevade summa parajasti ümmargune arv või mitte. Priiuse põlistumise seisukohalt on iga päev tähtis.