Mihkel Mutt: poliitkorrektsuse kassikuld

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et homod peaksid sallima, et heterod neid veel väga ei salli. Enamik vähe­musse kuulujaid hoiab madalat profiiili ja see on tark, sest inimestele tuleb anda aega harjuda.

Mida peavad seksuaalvähemused tähtsamaks, kas suhtumise tegelikku muutust või formaaljuriidilist regulatsiooni? Selge, et ka viimane on vajalik. Aga kui ei muutu esimene, on asjad nende jaoks ikkagi kehvasti. Sellepärast peaksid nende eestkõnelejad kaaluma, kuidas edasi liikuda, mis on üldse reaalselt saavutatav.

Nagu näeme soolise võrdsustamise nõudest – «allpool» tehakse küll poliitkorrektset nägu, aga meeste suhtumine naistesse on suuresti samaks jäänud. Lõhe euro- ja rahvamoraali vahel süveneb. Otsustajate peas aktiveeruv enesetsensor valvab, et kõiksugu valitud organitesse, auhinnatute sekka jne satuksid ka seksuaalvähemused (nagu ka venekeelsed või -nimelised, usklikud-mittekristlased, opositsioonierakondade toetajad jne).

Seda kasutavad ära iga masti konjunkturistid, kes näevad siin võimalust profiiti lõigata. Sääraste hulgas on nii inimõiguslasi kui homofoobe. Kõik see ei edenda vastastikust lugupidamist.

Nüüdismaailmast näeme, et sotsiaalse konflikti puhul peavad tegema kompromisse mõlemad. Säärane nõue võib tunduda kummaline selle taustal, kuidas homosid on sajandeid vaenatud, aga ikkagi ei saa varasema ülekohtu heastamiseks praegu forsseerida. Seda, mis on kujunenud aastatuhandetega, ei ole võimalik olemuslikult muuta paari­kümne aasta ja seadustega.

Praegust poleemikat jälgides jäi algul mulje, et kirgi kütab abielu mõiste kasutamine seksuaalvähemuste kontekstis. Kuigi traditsiooniline abielu ei ole enam domineeriv, on see mõiste kõikide oma tähendusseostega meie teadvuses kindlapiiriliselt alles. Mõistetel on lisaks nende sõnatüvest tulenevale üldisemale tähendusele ka alati kitsam sotsiaalkultuuriline tähendus.

Meie Miisu või Pontu võib olla armsake, aga me ei ütle, et ta on meie armuke, sest viimane tähendab üht teist nähtust (kuigi ka armuke võib olla armas jne). Abikaasal ja elukaaslasel, abielul ja kooselul on palju ühist, aga abikaasa ja abielu võiksid jääda kasutusele senises tähenduses. Muidu hakkaksid inimesed ka edaspidi rääkima abielust ja «samasooliste abielust», mis on absurd. (Suhtlemisraskusi ja kimbatust suurendab see, et mõnda nüüdisnime antakse niihästi poistele kui tüdrukutele.) Kas see sõna on ikka väärt, et sellepärast ühiskonnas taas pingeid tekitada?

Nüüd paistab siiski, et kampaania käib üldse samasooliste kooselu legaliseerimise vastu. Ometi on ka siin aimatav teatav astmestik selle suhtes, mida laiem avalikkus aktsepteeriks kergemini, mida valulikumalt. Näiteks vaevalt ka «normaalne» homofoob arvab, et geidele, lesbidele jt ei peaks laienema seadused, mis reguleerivad nende kooselust tulenevaid varalisi, pärimis- ja muid suhteid. Küll aga äratab teravat vastuseisu kõik, mis seondub lastega. See ongi kõige vastuolulisem aspekt.

Vahel väidavad vähemuste kaitsjad, et ka heteroperedest tuleb homoseksuaalseid lapsi. (Võiks küll küsida, kust mujalt nad oleksidki võinud siiani tulla?) Ja sümmeetriliselt arvatakse, et ka homode peredest tuleb sama suhtarv heterolapsi nagu heteroabieludest. See võib nii olla, aga ei pruugi. Tõsi, perekonna suhteline osa isiksuse formeerumisel on vähenenud. Ometi ei kao see kunagi, esimese viie aasta tähtsust on raske üle hinnata. Liiati on vastavad oletused spekulatiivsed, sest homoabieludes kasvanud lapsi on seni liiga vähe, et midagi üldistada. Ja tegelik pilt saab selgeks alles omakorda nende järglaste puhul ülejärgmises põlvkonnas.

Soov hoolitseda ja kasvatada on omane enamikule inimestele nende seksuaalsusest sõltumata. Samas, kuigi kahe lapsevanemaga kodu pole enam levinuim, tekib homoperede lastel veel mõnda aega meie ühiskonnas täiendavaid pingeid ja hingelisi üleelamisi.

Enamiku inimeste suhtumine homodesse on kahepalgeline, õigemini valikuline. Kõik teadsid ka vanasti, et üks või teine isik on homo, aga neile üldine hoiak ja eelarvamused ei laienenud. Täpselt nagu ka mõnele «koduvenelasele» ja «heale» parteilasele. Vahel sellepärast, et tegemist oli isikliku tuttavaga, vahel sellepärast, et isik oli üldiselt lugupeetud või sarmikas, nii et teda imetleti muudel põhjustel. Siit ka järeldus. Vähemused (see käib igasuguste, mitte üksnes seksuaalvähemuste kohta) saavad oma seisundit ühiskonnas tõeliselt (mitte formaalselt) tõsta seeläbi, kui ollakse tublid inimesed. Niisugused, kellele tehakse erandeid. Kuni ühel hetkel moodustub neist kriitiline mass, mis hakkab kujundama kogu rühma mainet. Siis ongi toimunud tegelik murrang.

Kui keegi arvab, et «arenenud» Euroopas ongi kõik nii kena ja sile nagu paberil, siis ta eksib. Enamik vähemusse kuulujaid hoiab sealgi madalat profiiili (Guido Westerwelle ei võta töövisiidile oma partnerit kaasa). See on tark, sest sellega nad näitavad, et saavad aru, kuidas asjad ühiskonnas praegu tegelikult on. Et inimestele tuleb anda aega harjuda. Jah, homod peaksid sallima seda, et heterod neid veel väga ei salli. Mida rohkem on niisuguseid homosid, kes küll julgevad olla nemad ise, aga sellega ei edvista, seda rohkem lugupidamist nad võidavad. Homo, kes oma homosuse lillena rinda pistab, on sama naeruväärne kui naistelugudega või võitudega meeste üle praaliv hetero.

Mulle jääb vahel arusaamatuks traagika, mis kaasneb enda teistest erinevana tunnetamisega. Teatava määrani tuleb sellega leppida. Probleem on ju üldinimlik. Väga vähestel õnnestub olla ühtaegu teistest erinev ja samas nagu kõik. Igaüks, kes erineb mõeldavast keskmisest, peab taluma tagajärgi. Ka näiteks andekas loovisik, teadlane jne on mitmes suhtes üksi, sest tema teadvus on teistsugune. Ta kannatab selle all sageli, eriti nooruses, pärast enamasti õpib taluma.

Ka väga ilus inimene on sageli üksi, sest tema ilu kasvatab barjääri tema ja teise vahele. Üksi on nii hästi väga suur kui väga väike, väga rikas ja väga vaene. Üksi on liiga terava haistmismeelega inimene, kelle elu kõigub suure õndsuse ja tohutu piina vahel. Ülihäbelik on üksi, kuigi vähem kui häbematu. Jne. Miks ei peaks samu emotsioone tundma erineva seksuaalse suundumusega inimesed? See on ju saatusest määratud. Seekord läks niimoodi.

PS. Asjad sooelu valdkonnas on tõesti keerulised. Üks näide Inglismaalt, kust me ikka armastame näiteid tuua. Veebruaris võttis Briti parlament vastu seaduse, mis tunnustab samasooliste abielusid. Aga juba 2004. aastast kehtib n-ö soo tunnustamise määrus (Gender Recognition Act). See sätestab, et kui keegi tõestab psühhiaatrile, et ta on elanud kaks aastat oma eelistatud soo rollis, siis on tal õigus nõuda oma soo juriidilist muutmist vastavas suunas. Sellega kaasneks ka muutus sünnitunnistusel. Seejuures ei pea inimene oma genitaalide kuju teisendama. Nii et peenisega «naine» võib heteromehega abielluda. Sellest jääb mulje, et samasooliste abielu oli sisuliselt juba varem võimalik. Aga kujutlegem, et mõnd säärast «naist» tabab äkki mälukas või tagasilangus ja ta vägistab mõne pärisnaise. Siis ta pannakse suure tõenäosusega karistust kandma naistevanglasse. Rebane kanakuuti. Suuri asju on oodata. Ka meil.