Risto Berendson

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui siseminister Ken-Marti Vaher ei saa oma vastutusest Tamsalu mõrvajuhtumis aru, on aeg ametikoht pädevamale loovutada, kirjutab ajakirjanik Risto Berendson.

Ma ei uskunud oma silmi. Uudis «Ministrid võtsid fookusesse alaealistega seotud kuriteod» oli otsekui halb must huumor. Justiitsminister Hanno Pevkur rääkis seal vajadusest keskenduda kuritegevuse vähendamisel esmajoones vägivallakuritegudele, nende korduvuse vähendamisele ning erilise rõhu pööramisele (minu rõhutus – R. B.) alaealiste suhtes, aga ka nende poolt toime pandud kuritegevusele. Talle sekundeeris siseminister Ken-Marti Vaher.

Tõeliselt sisutühjad loosungid. Silmaklapistatud ministrite irooniline tõestus. Selle väite tõestamiseks ei pea minema ajas kaugemale kui nädal tagasi. See, mis Tamsalus 15-aastase Saaremaa tüdruku Marilyga toimus, paistab uurimisorganite naturaalse ametialase lohakusena.

Selle asemel et minister nõuaks tüdruku mõrva asjus politseilt sisulisi vastuseid, olla tegematajätmise osas konstruktiivselt kriitiline (siseminister Vaheri lemmikväljend) ja küsida, kas politsei vahetum sekkumine Marilyni viimasel elupäeval saanuks ära hoida lapse mõrva, saame ministeeriumist mingi poliittehnoloogilise jura.

Tagantjärele tarkus pole suurem asi, kuid antud juhtumis on see möödapääsmatu. Alustagem algusest. 15-aastane laps oli üksi kodust kolmesaja kilomeetri kaugusel ja sai probleemse poiss-sõbra käest jõhkralt peksa. Ta viidi haiglasse, kus ta politseile kaebuse kirjutas. Mida veel peab juhtunusse tõsiselt suhtumiseks vaja olema? Eriti kui uskuda loosungit alaealiste vägivallakuritegude prioriteetsusest. Mitte midagi. Politsei pidanuks tooma konfliktikohast ohvri isiklikud asjad ja andma tüdruku üle tema emale. Ning Marily oleks täna elus.

Nüüd lasti lapseeas ja segaduses ohvril piltlikult öeldes tagasi tapalavale jalutada. Seal ootas teda ees aga politseile tehtud kaebuse tõttu maruvihaseks aetud vastaspool. Kuskile sinna vahele jääb veel sotsiaaltöötaja, kes palus politseil sekkuda. Tulutult. Et probleemses korteris rahu ei rikuta, polevat patrulli kohale saatmiseks põhjust.

Ausalt, pisar tuleb silma. Probleemse korteri elanike tausta ja sinna sulgunud tüdruku politseile esitatud kaebuse asjaoludest teadasaamisest piisanuks Rakvere politseis paarist arvutihiire klõpsust. Et seda ei tehtud, ongi viga. Tulemust teame kõik.

Eksimine on inimlik. Ent mind häirib, et politsei ei saa siiani isegi aru, kus ja mille vastu nad eksinud on. Tamsalus juhtunu asjus alustati teenistuslikku juurdlust pigem vaid seetõttu, et ilma selleta ei saa. Asjaosalistele tundub, et kõik oleks justkui korras. Mõrtsukad võetakse vastutusele ja asi vask. Tegelikult see nii ju ei ole.

Ning kui politsei ei taha oma vigadega tegeleda, siis on meil veel ju suuri sõnu tegev siseminister. Tema kohustus on neid asju kriitiliselt küsida. Ühest väidetavast murekõnest politseisse probleemi teadvustamiseks ei piisa. Kui minister seda ei adu, on aeg ametikoht pädevamale loovutada.