/nginx/o/2013/02/21/1589222t1h6c23.jpg)
Ajaloolane Ago Pajur kirjutab priiuse põlistamise päeva arvutamisest ning riigi õiguslikust järjepidevusest.
Ago Pajur: mitut Eestit me vajame
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes siis ei teaks, et Eesti ajutine valitsus moodustati 24. veebruaril 1918 ja tegutses kuni Asutava kogu kokkuastumiseni, või et selle juhiks oli peaminister Konstantin Päts? Ja kui seda nagunii juba teatakse, siis mis mõtet on Ajutisest valitsusest üldse veel kõnelda? Võib-olla tõesti…
Tänane priiuse põlistumise püha tõestab, et asi ei pruugi olla sugugi piisavalt selge ega ühetähenduslikult tõlgendatav. On ju priiuse põlistumise püha maaletoojad võtnud oma rehkenduste aluseks kaks väidet: 1) täna mööduvat Eesti Vabariigi taassünnipäevast 20. augustil 1991 7890 päeva; 2) täpselt sama pikalt – 7890 päeva – kestnud Eesti iseseisvus ka maailmasõdadevahelisel ajajärgul. Viimase väite puhul lähtutakse omakorda kahest eeldusest: 1) Eesti Wabariik loodi 24. veebruaril 1918, kuid toimis vaid ühe päeva, sest 25. veebruaril algas Saksa okupatsioon; 2) Eesti Wabariik taastati päeval, mil Saksa okupatsioon lõppes – 11. novembril 1918 – ning toimis seejärel kuni 17. juunini 1940, mil riiki sisenenud Punaarmee lõpetas riigivõimu faktilise tegevuse.
17. juuni 1940 ei tohiks erilisi kahtlusi tekitada, küll aga näib olevat mitmeid tõlgendusvõimalusi seoses 1918. aastaga.
Priiuse põlistamise päeva arvestamisel aluseks võetud väide, nagu oleks Eesti Wabariik teostanud riigivõimu veebruaris 1918 ühe päeva jooksul ning seejärel asunud riiklust üles ehitama alates sama aasta 11. novembrist, on eksitav. Kuivõrd Eesti sünnipäevadena tähistatakse ametlikult 24. veebruarit 1918 (iseseisvuspäev) ja 20. august 1991 (taasiseseisvuspäev), siis igasuguste taoliste arvutuste ainumõeldavaks lähtekohaks ongi ajalooliste traditsioonide läbi paika pandud nimetatud kuupäevad. Sellest tulenevalt saab taasiseseisvunud Eesti Vabariik sõdadevahelisest Eesti Wabariigist vanemaks alles käesoleva aasta detsembris. Mis annab võimalus tähistada tänast püha veel teistki korda.
Peaministri nõunik ja ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho on teinud arvutuse selle kohta, miks on selleks päevaks just 27. märts 2013. Kiho on võtnud aluseks teadmise, et Eesti Vabariik loodi 24. veebruaril 1918 ning jõudis kesta ühe päeva, sest järgmisel päeval, 25. veebruaril 1918 algas meil Saksa okupatsioon.
Kiho arvutab nii, et sõjaeelne iseseisvus jõudis kesta 21 aastat (see sai täis 11. novembril 1939), seitse kuud (sai täis 11. juunil 1940) ning kuus päeva. Kogu sõjaeelne iseseisvusaeg jõudis selle arvutuse järgi kesta 7890 päeva, mis sisaldab ka ühte päeva veebruaris 1918.
Sõjajärgset iseseisvusaega saab hakata arvutama 20. augustist 1991. Sel kombel jõuab lihtsa arvutusega järelduseni, et päev, mil meie sõjajärgne iseseisvus saab pikemaks kui oli eelmine iseseisvusaeg 1918–1940, saabus tänavu 27. märtsil. Sel päeval on iseseisvus pärast taastamist kestnud taas 7890 päeva. Iga järgnev päev viib sõjajärgse iseseisvuse juba pikemaks kui sõjaeelse.
Eesti vabariigi taasiseseisvumisel peeti oluliseks säilitada riigi õiguslik järjepidevus, mille kohaselt ei ole Eesti riik vahepeal lakanud olemast. 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel võeti vastu põhiseadus, mis põhines 1938. aastal vastu võetud põhiseadusel. Kas meil on siis mitu või üks Eesti vabariik – üks enne sõda, teine ENSV ja nüüd kestab siis kolmas? Kui õigusliku järjepidevuse alusel on meil olnud koguaeg üks riik, siis miks me nüüd ise hakkame seda teooriat õnnestama?
Ma ei ütle, et ei tohiks tänast päeva tähistada, Eesti riiklusele tähelepanu pööravaid päevi võiks rohkemgi olla. Aga kas see just sellisel kujul peab olema?