Kaitseminister, Isama ja Res Publica Liidu esimees Urmas Reinsalu kirjutab, et vabadus ja territoriaalne terviklikkus pole iseenesestmõistetav ning selle kaitseks peab alati valmis olema.
Urmas Reinsalu: priiuse põlistumine tähendab vabaduse kaitsmist
27. märts 2013, 15:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna on 27. märts, priiuse põlistumise päev, mil Eesti praegune iseseisvusperiood saab eelmisest pikemaks. Selle päeva tähendus on ennekõike sümboolne. Täna peame meeles paljusid, kes on minevikus andnud oma panuse Eesti vabadusse.
Pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal on Eesti olnud vaba 7890 päeva. Pean tähtsaks vaadata tulevikku, õigemini neile asjaoludele, millest sõltub kui palju meie priiusepäevi koguneb. Just see ei tohi tänasel päeval ununeda.
Riik püsib ennekõike rahva iseolemise-soovil ning sellest kasvaval valmisolekul oma sõnade ja tegudega seda soovi ellu viia. Lihtsustatult on vaja kaitsetahet ning reaalseid ja teadlikke samme selle tahte elluviimiseks.
Alati, kui tekib arutelu Eesti riigikaitse rahastamisest, jõutakse varem või hiljem mitmete iseseisvust ja omariikluse otsest kaitset puudutavate küsimuseni. Kas suudame end ülekaaluka vaenlase eest kaitsta ja kas meie praegune riigikaitsemudel on piisavalt tõhus. Lühike vastus sellele on jah - Eesti teeb praegu kõik, mis meie võimuses, et riiki sõjaliselt arukalt kaitsta.
Kes aga arvab, et riiki polegi vaja kaitsta, võiks tunda end ebamugavalt, sest ka aastal 2008 Gruusias aset leidnud konflikt küpses nii vaikselt tulel, et seda oli raske märgata. Siiski paisati riik paari päevaga nii otsesesse sõtta, kui ka lahingutesse meedias ja küberruumis. Sõda toimus veidi vähem kui viis aastat tagasi. Praeguseks on Vene Föderatsioon okupeerinud 20 protsenti Gruusia territooriumist. Sõnum ja õppetund meie jaoks saab olla ainult üks - vabadus ja territoriaalne terviklikkus pole iseenesestmõistetav ning selle kaitseks peabki alati valmis olema.
Vabadussõja päevil - aastavahetusel 1919 koosnesid meie sõjalised jõud rindel 4800 püssimehest 147 kuulipilduja ja 21 suurtükiga. Toonane ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner pöördus rahva poole üleskutsega: «Iga mees, kellel kallis on vabadus ja demokraatlik riigikord, rahva hea käekäik ning maa parem tulevik, peab sõjariistad kätte võtma, et võimaldada vaenlase väljatõrjumist Eesti piiridest.» Ülemjuhataja sõnu võeti kuulda ja Eesti võitis Vabadussõja.
Laidoneri sõnad kehtivad ka täna, ainult, et Eesti on oma vabaduse kaitsmiseks valmis, iga vaenlane, kes meie riiki ründab, peab arvestama sellega, et saab vastulöögi. Meie kaitsevõime seisab kahel sambal – esmasel iseseisval kaitsevõimel, mis tähendab Eesti enda kaitseväge ja selle võimet sõjalist ohtu neutraliseerida, ning NATO kollektiivkaitsel, mis seob 27 riiki kohustusega käsitleda rünnakut Eesti vastu ründena kogu alliansi vastu.
Usun, et selliselt enda riigikaitselisi tegevusi planeerides võime päevade lugemisest loobuda, kuna meie riigi kestmisel ei olegi lõppu, sest eestlased kestavad üle aegade.