Helen Tammemäe

FOTO: Erakogu

Väikese kultuurina oleme pidevalt mõjutatud suurematest mõttevooludest, aga sama hästi võiksime me näha oma võimaliku rolli nende kujundamisel, kirjutab Postimehe arvamusportaalis Müürilehe peatoimetaja  Helen Tammemäe.

Tänane päev on kuulutatud priiuse põlistumise päevaks – sellist ontlikku nime kannab päev, mil meie praegune iseseisvusaeg saab kestuselt pikemaks, kui oli eelmine iseseisvuse aeg 1918 kuni 1940. Mida tähendab vabadus ja kus tajub Eesti piiratust üks laulva revolutsiooni laps, kes on iseseisvas Eestis üles kasvanud?

Meie vanemad on Eestile välja võidelnud faktilise vabaduse ja juriidilise tunnustuse, kuid mulle tundub, et meie ühiskond pole oma mõtetes veel suutnud paljuski vabaneda paljudest iganendud mõttemallidest ja me ei oska endiselt seda välja võideldud vabadust endi huvides hästi ära kasutada. Väikese kultuurina jääme me alati maailma kontekstis vähemuseks ja oleme pidevalt mõjutatud palju suurematest mõttevooludest, aga sama hästi võiksime me näha oma võimaliku rolli nende kujundamisel.

Väga lihtne on leida vabandusi, miks midagi ühte või teistmoodi teha ei saa – aeg on näidanud, et kui on piisavalt tahtejõudu, siis on kõik võimalik. Meie vanemadki võitlesid Eesti vabaduse välja mitte väevõimuga, aga julgusega mõelda mõeldamatut ja tegutseda järjekindlalt vastuvoolu. Kuid meie vabadust ei taganud mitte ainult millegi vastu võitlemine, vaid vaata, et olulisematki rolli mängis selles järjepidev seismine millegi eest. Miks me nüüdki ei võiks maailma kontektsis julgeda mõelda mõeldamatult ja tegutseda mõnes kohas järjekindlalt isepäiselt?

Eesti on nutikas ja väike – see annab meile eelise ja võimaluse olla nii mõneski asjas teistele eeskujuks. Me suudame hea tahtmise korral ühiskonnas kiiresti uuendusi läbi viia, ilma takerdumata liigsesse bürokraatiasse ja hoomamatutesse inimmassidesse.

Eks meilegi meeldi siin oma süsteemide aeglust siunata, kuid kes vähegi on pidanud kuskil mujal mingeid asju ajama, teavad, et need bürokraatlikud mehhanismid ei ole omavahel võrreldavad. Eesti märksõnadeks tänapäeval võiks olla nooruslik pealehakkamine ja julgus mitte lihtsalt olla, aga ka mõelda iseseisvalt.

Me võiksime olla riik, mis võiks olla maailmale teada oma uuenduslike ideede ja algatuste poolest. Me võiksime siin vabalt läbi viia maailma mõistes piloote – näidata, et ühiskonnas toimuvaid protsesse on võimalik ka teisiti juhtida.

Mõtlesin isekeski hiljuti, et selle asemel, et kulutada oma energiat pidevalt millegi vastu võitlemisele, võiksime palju rohkem energiat suunata millegi eest seismisele. Nii seisame me paljude eakaaslastega järjekindlalt nii mõnegi meelest veel ilusate aga võimatute väärtuste eest nagu taastuvenergia ja ökonoomne tarbimine.

Samuti tuleb meil tuima järjekindlusega seista soolise võrdõiguslikkuse, seksuaalse vabaduse ja paljude teiste, mõnede jaoks veel paistab, et ehk liiga uuenduslike mõtete eest, ja mis meile küll juba võrdlemisi iseenesest mõistetavatena tunduvad.

Mõtted on priid ja selleks, et me saaksime vabaks ühiskonnaks, tuleb meil avardada oma mõttemaailma ja aksepteerida, et maailm on täis alternatiive ja näha nendes peituvaid võimalusi.

Priiuse põlistumise päeva korraldajad kutsuvad täna inimesi üles avaldama tänu kõigile neile, kes on andnud oma panuse selle nimel, et elame vabas ja iseseisvas riigis. Ja omaltpoolt teen ettepaneku, et sellel ja kõikidel järgnevatel päevadel võiksid kõik Eesti inimesed anda oma panuse selle nimel, et elaksime vabade ja iseseisvate mõtetega riigis, et ka tulevikus oleks meil põhjust olla uhked selle üle, et me pole lubanud oma vaimset avarust piirata ja oskame arvestada vähemuste ja uute võimalustega, nii nagu maailm on arvestanud meie rahva ja riigiga.