Eero Medijainen: I Eesti Vabariik – ajalooks saanud tont?

Eero Medijainen Foto: Pm

Tartu Ülikooli professor, ajaloolane Eero Medijainen kirjutab, et kuigi eelmisest iseseisvusperioodist mõeldakse tihti kui negatiivsest kogemusest ajaloos, oli just meie isepäisuse tulemus see, et idee iseseisvusest jäi alles ning tegelikult ei vaja meie riik ka praegu mingit uut ajaarvamist.

resident Toomas Hendrik Ilves ütles tänavu aasta alguses: «Minu tont on pigem see, ja see peaks olema üldine tont, et arvestades meie ajalugu ning arvestades suveräänsuse 19. sajandi aegunud tähendust, siis see enam ei päde. 19. sajandil arvati, et kõige parem viis kaitsta oma rahvast on rahvusriik. Selline autarkiline endasse tõmbunud rahvusriik. 1930. aastatel oli väga palju autarkilisi, eraldatud riike ja nägime, mis nendega juhtus ... Kui oleme midagi õppinud Eesti Vabariik versioon 1.0 ajast, siis seda, et autarkiline isepäine tegemine lõpeb halvasti.» (PM 14.01)

Presidendil näibki olevat õigus, see «tont» on juba üsna omaseks saanud. Eesti Vabariigist (24. veebruar 1918 – 6. august 1940) mõeldakse ja kirjutatakse sageli kui negatiivsest kogemusest ajaloos, millest õppida ning mida praegune Eesti on edukalt teinud. Selleks tuleb ületada eelmise versiooni suletus, eraldatus, piiratus ja eelkõige vale välispoliitika.

Omamoodi dogmadena kinnitatakse aina, et Eesti oli tollal liiga üksi, liiga nõrk, isoleeritud ja väikese loomuliku lisandina, et kõige selle taga oli kaugenemine esindusdemokraatiast kui universaalsest, peamisest pääseteest. «Hääletu alistumine» on saamas osaks nn ajaloolisest mälust, mille hulka loetakse seni peamiselt küll 1940.–1950. aastaid ehk repressioone jms.

Presidendi väljaütlemisega tundub lisanduvat negatiivne hinnang ka «eelmise» vabariigi majanduspoliitikale – see olnud «autarkiline». Autarkia kui üks võimalik lahendus ebakindlale majanduslikule sõltuvusele teistest ning seega ühtlasi vahend stabiilsuse ja rahu kindlustamiseks pakuti välja juba vähemalt 18. sajandil ning kasutati selgelt sõnastamata poliitikana veel varemgi.

Paraku ei jaganud sellist majanduspoliitikaga seotud mõtlemist hoopiski mitte enamik rahvusriike. Ammugi mitte Eesti 1920.–1930. aastatel. Eesti poliitikud ja diplomaadid rõhutasid iseseisva riigi esimestest hingetõmmetest alates, et tulevikus tahetakse olla avatud, olla sillaks ida ja lääne vahel, soodustada kaubavahetust. See suhtumine ei muutunud väga radikaalselt ka majanduskriisi järel. Kuigi siis kehtestati, nagu kõikjal Euroopas ja mujalgi, olulisi piiranguid ning püüti kaitsta siseturgu ja -tarbimist.

Nüüdseks oleme isegi muistsed maiad üle kavaldanud ehk nende veast õppinud. Meil on uus rehkendus tehtud. Maiad surid välja, sest nende kalender sai otsa. Meil on alates 2013. aastast uus ajaarvamine, oleme põlistanud ehk seljataha jätnud eelmise. Seega, väetikese ja nõrgukese kriisipäevad on nüüd möödas ja edasi saame loota vaid veelgi edukamale ja kiiremale paranemisele!

Miks eelmisse Eesti versiooni siiski halvustavalt suhtutakse? Vastuseid võib pakkuda mitu.

Esiteks tuleb veel kord müts maha võtta Magnus Ilmjärve ees. Ta suutis oma mahukale raamatule leida suupäraselt kõlava pealkirja. «Hääletu alistumine» on sama hea loosung nagu kunagine «Plats puhtaks!». See võib kaotada seose oma sisuga, aga kõlab ikkagi lihtsalt, selgelt ja löövalt. Kuigi Ilmjärv pole tänini suutnud ümber lükata oponentide väiteid, et ta kasutas olematuid või võltsitud allikaid, on mooramehe töö edukalt tehtud. Ringlusse läinud loosung (tont) meeldib ja sobib paljudele.

Teine ja hoopis olulisem on kogu nn eliidi panus. Poliitikutele, alates presidendist ja lõpetades politiseeritud ametnikuga, on põhimõtteliselt selge: Eesti Vabariik versioon 1.0 oli kehv, sest seda programmeeriti ja kasutati valesti. Vead võisid peituda juba selles, et tollal oli ametnikke kümneid ja kohati sadu kordi vähem kui praegu.

Piisab, kui me võrdleme ainuüksi ministeeriumides toona töötanud ja praegu töötavate ametnikke koguarvu. Nüüd on riiki sellises võtmes hoopis enam. Näiteks töötas 1930. aastatel välisministeeriumis kuni 38 diplomaati, praegu leiame sealt enam kui 600 ametnikku. Igasuguste nõunike suure hulga üle kurdeti ka enne viimast maailmasõda, nüüdse armeega võrreldes oli neid käputäis. Analoogia on üsna lihtne. Kui siis «nemad» tegid vigu, siis «meie» oleme hoopis paremad, edukamad ja ilmselt eksimatud. Seetõttu peaks meid vähem kritiseerima ja enam hindama. Kaudne tee sellele osutamiseks on eelkäijate tegevuse halvustamine, kuigi seda ei pea tegema ametnik ise.

Kolmandaks liituvadki parteilised huvid. Vaikiv ajastu oli loomulikult paha ja lõpetas halvasti. Seda me kindlasti korrata ei taha. Seepärast tuleb parteisid kui demokraatia pailapsi hoida ja armastada. Maksumaksja peab sellest igal juhul aru saama. Õnneks pole me veel nii kaugel, et parteide tegevuse kriitika samastuks vaikiva ajastu tagasi igatsemisega. Pigem on see sõnapaar saanud loosungiks parteide omavahelises rivaalitsemises. Sealtkaudu aga muutub «vaikiv ajastu» kaudselt ikkagi versioon 1.0 sünonüümiks ning saab halvustava tähenduse.

Neljandaks peame üha enam arvestama sõjaväeliste ringkondade huvidega. Kasvõi nn isamaalise kasvatuse aspekti kaudu. Kunagi tehtud otsust (pole kindel, kas 1939. või 1940. aastal) tegemata jäänud paugu kohta kritiseerides leiame piisavalt õigustusi kaitsekulude suurendamiseks. Mingil hetkel jõuti Eestis koguni tankiarmee loomise kavani, mille väljapakkujad on nüüd loodetavasti pensionil või vähemalt nõunikuks taandatud.

On raske ette heita, et Eestis võrdsustatakse noore leitnandi palk ülikooli professori miinimumpalgaga. Võimalik, et see peabki nii olema. Pealegi ongi nüüdseks kujundatud Eestis arusaam, et humanitaarset intelligentsi ongi liiga palju ning mitmed neist olid ja on nn punased professorid. Ja taas analoogiale toetudes: eelmise vabariigi aitasid samuti Moskvale üle anda luuletajad, kirjanikud, ajaloolased, ajakirjanikud jms seltskond teisiti- või vastumõtlejaid. Järeldus näib ühene – ka selliseid vigu tuleb vältida ning seda seltskonda eos vaigistada, otseselt või kaudselt kontrolli alla saada, vähemalt avalikult hukka mõista.

Võimalik, et samal põhjusel on kooliõpetajagi palk mitu korda väiksem kui riigikogu liikme oma: nii on koht selgelt ja ühemõtteliselt kätte näidatud. Tuletagem siinkohal meelde, et eelmise Eesti versioonis oli gümnaasiumi õpetaja ja ministri palgaerinevus vaid mõni protsent! Kuna eelmises versioonis tehti nii palju olulisi vigu, siis võib ehk sellegi asjaolu vigade hulka liigitada?

Viiendaks peame me paratamatult kaasa laulma kiidusõnu Euroopa Liidule ja sealtkaudu tulevale abirahale. Vähemalt veel kuni 2020. aastani, sest muidu oleksime sotsiaalse pankroti ees. Osalemine ELis ja NATOs on peamised trumbid, mis eelmise vabariigi versioonile mingit sõnaõigust ei anna. Eesti ei sõlminud tollal ühtegi kaitseliitu. Sõpruse ja koostöö leping Läti ja Leeduga jäi pealiskaudseks ja puudutas vaid nn pehmet või kaudset julgeolekut, samal ajal «kõva» ehk otsest julgeolekut hoopis nõrgestades. Eesti ei suutnud siis ühineda ka Põhjamaade Nõukoguga ega kirjutanud alla ühelegi kollektiivset julgeolekut vähemalt sõnades lubavale lepingule. Seega tundub tõepoolest, et ta oli isepäine ja eraldunud.

Paraku ei sobi sellesse mälupilti teadmine, et Eesti üks peamisi lootusi Suurbritannia kiitis 1939. aastal heaks enamiku Nõukogude Liidu sammudest või leppis nendega vaikides. Teisigi maid ehmatas võimalus, et Nõukogude Liidu ja Saksamaa koostöö võib muutuda veelgi tihedamaks, kui see oli kuni 1934. aastani ja alates 1939. aastast. Kardeti koguni võimalust, et kujuneb Berliini-Moskva-Tokyo ühisliin.

Balti riike Moskvale «tagasi andes» võis loota, et Punaarmee liigub sinna ning satub otsekontakti ja loodetavasti otsekonflikti Saksamaaga. Teiseks võis loota, et Baltikumi äraseedimine nõuab enam tähelepanu ja ressursse ning Moskva-Berliini koostöö jääb tagaplaanile või toob kaasa koguni vastuolusid, kasvõi siinsete baltisakslaste saatuse pärast. Võis lisanduda veel ebamäärane lootus, et läänelikud Balti riigid aitavad kaugemas perspektiivis idamaist despootiat natukenegi mõjutada.

Baltimaade ametlik ja avalik loovutamine Moskva mõjusfääri 1939. aasta suvistel läbirääkimistel Nõukogude Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa osavõtul ei õnnestunud, kuigi opositsioon Eestis näis niisugust arengut soovivat. Läänele oli aga realiseerunud lahendus veel sobilikumgi, sest nii võis enda käed puhtaks pesta. Hiljem süüdistada Balti riike autoritaarsuses, keda ei saanudki toetada, ning ühtlasi ja samal ajal Moskva käitumist moraalselt hukka mõista. Sellisest ajaloonägemusest pole tänapäeva Euroopas keegi valmis taganema. Muidugi olid Eesti, Läti ja Leedu (osaliselt vist isegi Poola ja Bessaraabia) ise süüdi, et nad soomlaste moodi ei käitunud.

Paraku saab luua ka teistsuguse mälupildi. Isepäine tegevus (eriti 1939. aastal) andis meile võimaluse, et meid alanud maailmasõja aastatel vaikselt, suurriikide omavaheliste kokkulepete varjus maha ei kantud. Eesti Vabariigi versioon 1.0 tegevus küll lõppes, kuid tänu isepäisele oma joone ajamisele säilis vähemalt idee sissetöötatud ja üsna töökindlast lahendusest. Seda ei unustanud eelkõige USA ja teised, kes alguses niisugust versiooni vaid ajutise ning suurema ehk Vene versiooni osana tunnustasid. Tänu taevale, et selline «tont» nagu Eesti riik eluvõimeliseks sai, ja tegelikult ei vaja ta tänagi mingit uut ajaarvamist.