Эстонские флаги.

FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Priiuse põlistamise päev jääb märkima ainulaadset hetke Eesti vabariigi ajaloos, kuid ühtlasi meenutama Jüri Kuke märtrisurma kuupäeva, kirjutab MTÜ loominguline Keskus Kungla juhatuse esimees Andor-Olari Ilison Postimehe arvamusportaalis.

Homme tähistab Eestimaa priiuse päeva. Eesti sõjajärgne iseseisvus on kestnud 7890 päeva.

Kui kaugel oleks eelolev Priiuse päev ilma mõisakülalase Jüri Kuketa, kes ööl vastu 27. märtsi 1981. aastal Vologda vangilaagri haiglas Venemaal, suri märtrisurma? Küsides täna paljude noorte ja ka eakamate käest, kes oli Jüri Kukk või mida nad sellest mehest teavad, on vastuseks tavaliselt õlakehitus ja teadmatus sellise nimega mehest.

Tänaseks on väga vähe räägitud ja ka vähe uuritud, millisel moel Eestimaal uued vabaduse kiired paistma hakkasid.

Ise olen ma seotud koolivenna Jüriga sellest päevast, mil minu tulevane ema, Alma Kukk, perenimega Ilison, astus 1944. aastal üle Mõisaküla kooli lävepaku ja sai kolleegiks pisikese Jüri vanematele Albert ja Meeta Kukkedele. Saatuse tahtel oli õpetaja Alma Ilison Jüri klassijuhatajaks keskkooli klassides ja mõnelegi arvajale selleks rangeks õpetajaks, kelle pärast Jüri Mõisaküla Keskkooli ukse enda järel aprillis 1958 kinni pani ja Abja Keskkooli direktori Heino Eineri uksele koputas ning viisakalt koolijuhi vastuvõtule palus.
Tänases elukeskkonnas püütakse meenutada möödunud 22 vabaduse aastat, kuid meenutused nelikümmend – viiskümmend aastat tagasi on veel Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva (EÜE) ülessulatavate meenutuste raamides või mõnes telesaates ja raamatutes.
Millist elu me elasime seitsmekümnendatel, ajal, mil küpses Jüri Kuke võitlusvaim?
Olin üks nendest kuueteistkümnest Tallinna Polütehnilise Instituudi tudengist, kes kogunesid 15. detsembril 1969. aastal TPI komsomolikomiteesse, et asutada TPI Interklubi. Jah, need olid noored, kes soovisid suhelda välismaailmaga ja sõbraks saada paljude maailma eri rahvustes inimestega. Eks oli sellise huvi tekkimises oluline osa tollasel klubi idee kasvatajal Toomas Kuusel, kes suutis kaastudengeid nakatada huviga nii kinnises nõukogude süsteemis leida võimalusi laia maailmaga suhtlemiseks. Polnud ka mingi ime see, et klubi korraldatud Jaak Joala kontsert TPI aulas tõi kokku pungil saali ja kuulajad jätsid korraldajatele nii palju raha, et jätkus lennureisiks Vladimir Uljanovi kodulinna Uljanovskisse. Reisipeatusena Moskvas said interklubilased kohtuda ainukese samalaadse, Energeetika Instituudi Interklubiga ja tunda ennast pealinnas väärilise partnerina. Seitsmekümnendatel aastatel külastas Nõukogude Liitu kaks miljonit turisti aastas ja teadaolevatel andmetel olid Tallinna ja Moskva tudengite interklubid ainukesed NSV Liidus, kel oli õigus vastu võtta õhtusel ajal külalisi kapitalistlikest riikidest. Niimoodi võõrustasime üsnagi kriitilisi külalisi Saksa Föderatiivsest Vabariigist ja Ameerika Ühendriikidest, pehmelt sõbralikku delegatsiooni NSV Liidu – Jaapan Sõprusühingust Jaapanipoolse ühingu esimehe juhtimisel ja mitmeid teisi delegatsioone Peruust, Šotimaalt. Stanfordi Ülikooli delegatsioonid leidsid tee TPI Interklubisse mitmelgi korral. Nii mõnegi klubilase arvestuskaardile organites võis jääda märge liig vabameelsest mõttelaadist ja kontaktide otsimisest CIA esindajate poolt. Olles klubi Presidendiks aastatel 1973 – 1974 puutusin aga kokku suurema murega, sest klubi liikmeskond oli liiga pisikene, et iga nädal ühel korral või veel sagedamini vastu võtta külalisi. Tollaseid tudengeid lihtsalt ei huvitanud välismaailmaga suhtlemine, ei aidanud liikmeskonda suurendada ei spetsiaalsed promoüritused ega selgitused. Üliõpilaste ehitusmalev, laulukoorid, tantsuringid ja muud harrastused haarasid tudenginoorte vaba aega enam.

Esimest korda peale tipikooli lõpetamist Ida - Saksamaale reisides, arvasin olla sama vaba nagu Interklubi kohtumisõhtutel, kui läheduses ei viibinud kedagi kontrollijatest. Eestist Sputniku turismigrupi, Prantsuse noorsoo delegatsiooni ja Ida – Saksa noortega ühiskohtumisel pani minu avameelsust tähele agent Olev. Olevi ettekanne organitele sulges kaheteistkümneks aastaks minu ees võimalused reisida kapitalistliku orientatsiooniga riikidesse. Väga valus oli tol ajal elada teadmatuses ja saadud vihjet enda sees lahustada! Kolmandal aastal sain lohutust parteifunktsionäärilt, kes kinnitas, et mundriau ei määrita ja mul tuleb lihtsalt edasi elada, aasta oli siis 1978. Esimese äraütlemise sõiduks Lääne – Saksamaale sain 1979. aastal.

Eelnev selgitus oli selleks, et mõista minu arvamusi Jüri Kuke kujunemisest oma eluteel ja rahvusvahelise suhtlemise olulisust kodulinlase mõttemaailma muutumisel. Olen Jüriga kokku puutunud kuuekümnendate aastate lõpul, kui palusin Jürilt Mõisaküla Kultuuripoe ees värviliste negatiivfilmide ilmutuslahuste valmistamiseks kättesaamatuid kemikaale ja temalt siis ka abikäe vastuseks sain. Teisel korral pöördusin Jüri poole Tartu raudteejaamas, kui pikk piletijärjekord andis mulle mõista, et järjekorra lõppu jäämine tähendanuks Tallinna rongist mahajäämist. Tol korral oli Jüri olek hoopis teistsugune, tõrjuv ja pahandav. Kodulinna meenutamine lisas vastaja olemusse veelgi enam pahameelt, kontakt jäigi saavutamata.
Jüri Kuke äng võimutseva režiimi vastu kujunes Moskva olümpiamängude organiseerimistööde ja glantsliku ehitustegevuse keskkonnas. Jüril puudus võimalus Tartu Ülikooli teadlasena kokkupuuteks reaalsete välismaalastega, kellega enda maailmavaateid jagada. Nii pole ime, et teadustööga seotud reis Prantsusmaale raputas ja muutis põhjalikult Jüri varasemat kommunistliku suunisega meelelaadi.

Lugedes läbi Jüri ja keemiaõpetaja Salme Kartau kirjavahetuse aastatest 1958 – 1973 mõistan, miks Jüri muutus isepäiseks ja lahkus elust märtrina. Tundelisest hingeelust kirjutab Jüri keemiaõpetajale 5. nov. 1958. aastal dateeritud kirjas: «Vanemate töölt vallandamise lugu (Jüri isa Albert oli olnud Mõisakülas kooli direktor. Lapsepõlvekodu hävis vene pommirünnakus, päev enne punaväe sissetungi septembris 1944.) … olin siis kas 4. või 5. klassis. Isa ja ema tulid koolimajast, kust nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud midagi aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu jälgimine. /-/ Milline valu oli emal, kui ta peale 24 aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud juba siis, kui isa Albert koolijuhi ametist vabastati ja poisslaps koos emaga kodus nuttis.»

Visa sportlasena endale eesmärke seades, julges Jüri silma vaadata ka teistele elusündmustele. Kas suitsetamine on kasulik või mitte, seda arutab ta iseendaga kui ka lähedastega ja lõpuks saab temast ahelsuitsetaja. Arvan, et just eneseanalüüs ja julgus silma vaadata nõukogulikule elule, olid need iseloomujooned, mis Jüri elutee märtrisurma viisid. Üks Eestimaa teadjanaistest on rääkinud, et Jüri ilmutas ennast ja palus abi vangilaagris olles. Kannataja äng oli nii suure energiaga, et see teadvustus vastuvõtjale.

Neid inimesi, kes seitsmekümnendatel aastatel tõsimeeli Eestimaa vabadusest rääkisid, peaaegu ei olnudki. Oli neid, kes alateadvuses olid lainel, mis valmistas ette vabaduse meelsust. Tudengid arvasid, et «Metsavennad» laulu laulmine on vabadusvõitluslik, kuid see oli ikkagi tembu tegemine teistest eristumiseks, mitte teadlikuks vabaduse eest mõtlemiseks.
Kindlasti oli Jüri üheks märtriteele astumise iseloomujooneks kinnisus. Samas tõden, et enne välisreisi hoidis ta suure austusega oma keemiaõpetajat ja teda lahkelt Abja Keskkooli vastu võtnud direktorit lähedase suhtlemisega ja perepiltide saatmisega. Direktor Eineri kutsus Jüri oma kandidaaditöö kaitsmisele. Kohtumistel klassijuhataja Alma Ilisoniga polnud tema hinges trotsi, vaid austus õpetaja ees, sest huvi kirjanduse ja oskuse hea sulekasutuse eest võlgnes ta oma emakeele õpetajast klassijuhatajale. Täiesti avamata on asjaolu, et Jüri Kukk oli õpetajate laps, isa koolijuhina ja ema õpetajana olid Mõisaküla Kooliga lahutamatult seotud. Austatud härra Gunnar Aarma on väitnud, et õpetaja lapsele ei jätku sageli ema armastust, sest palju õpetaja armastust kulub oma õpilastele.

Polegi meie tänapäevases elus erandlik, et mõni inimene oma kinnisideede pärast ennast nii kõvasti lukku keerab, et lõpuks endalt elu võtab. Arvatavasti ületas Jüri protestivaim nõukoguliku režiimi vastu enesetaju ja näljutamisest tingitud märtrisurm oli talle meelepärane.

Kui palju me täna mäletame Moskva olümpiamängudega seotud aega Eestimaal. Kas meenub tollane režiimivaim, kas meenuvad hetked olümpiavaimu glantspildi tagaküljelt? Noortejuhina pidin innustama ettevõtte noori töötama laupäevakutel Pirita Olümpia Purjespordikeskuses. Mitte kõik noored soovisid täita ehitajate tegematajätmisi või sihilikult lõhutud importmaterjale ümber ladustada. Avalikku protestimeelt jätkus üksikutele noortele enese väljenduseks, mis nõudis nendelt ka enesesse sulgumist.

Jüri vastuhaku sõnum jõudis välisraadiotesse ja sealt kuuldavana paljude eestlaste koduraadiotesse. Vabaduse leek Eestimaalaste südametes hingitses tasapisi. Kui palju mõjutas ühe mehe protest eestlaste mõttemaailma vabadusele, ka sellest pole suuremaid uuringuid vist tehtud?

Kahjuks tuleb tõdeda, et Jüri Kuke kodulinnas Mõisakülas on au see bolševik Jaan Sihver ja tema tegevused. Linnakese kesktänava revolutsionääri nime hoiavad tänased linnajuhid kiivalt muutmatuna. Jüri Kuke koolimaja on lammutuse lõppjärgus, tuleroaks on läinud kooli varasem arhiiv ja Mõisaküla linnavalitsusel pole plaanis Jüri Kuke mälestust jäädvustada. Kurvastama paneb veelgi enam asjaolu, et sellise olukorra tekitajateks on mitmed IRL saamatud poliitikud ja Mõisaküla linnas võimul olev IRL võimukoalitsioon eesotsas linnavolikogu esimehe Jorma Õiguse ja linnapea Ervin Tambergiga.

Ajalehe Sakala lugeja küsimusele: «Mõisaküla kesktänav kannab endiselt kommunist Jaan Sihveri nime. Kas toetate minu ettepanekut, et tuleva aasta 1. maiks, mil Mõisaküla tähistab linnale nime andmise 75. aastapäeva, on sõjaeelne nimi Kesktänav ennistatud?» vastas president Ilves: «Me peame meeles pidama neid, kes on Eesti riigi loonud ja Eesti riigi eest seisnud. Usun, et just nii võiksid mõelda ka kohalikud omavalitsused, kui neil tuleb otsustada, millised tänavanimed on 2012. aastal Eesti Vabariigis kohased ja millised kohatud.»

Siiski pole veel kadunud kodanikualgatus. Mõisaküla linna esimene Aukodanik Alma Ilison koos keemiaõpetaja Salme Kartau ja MTÜ Loominguline Keskus Kungla toetusega esitavad peagi avalikkusele pöördumise, rajada Mõisakülas Posti tn. 6 alale Jüri Kuke, Afganistanis elu kaotanud mõisakülalase Kalle Torni ja Mõisaküla Keskkooli Meenutamise plats. Platsi ideekavandi on koostanud Lätimaa naaberlinna Ruijena Kunstikooli direktor Janis Galzons. Kavandi kujunditeks on koolimaja ülijärsk trepp, stiliseeritud koolipink kohas, kus Jüri Kukk istus viimases tunnis Mõisaküla Keskkoolis, säilitatud koolimaja peauks ja valgustatud luger, mis igapäevaselt loeb Eestimaa vabaduse päevi.
Jüri Kuke olemuse mõistmiseks on veel palju teha mälestuste ja meenutuste kogumisel, kuid esmalt tuleb eemaldada valelikud müüdid Jüri Kukest. Nii on professor Rein Taagepera, ei tea kust allikast, leidnud oma raamatusse informatsiooni, et Jüri Kukk visati Mõisaküla Keskkoolist välja poliitilistel põhjustel. Mõisaküla Keskkooli õppenõukogude protokollides on selgelt kirjas Jüri Kuke käitumisega seotud asjaolude arutamised, mis päädivad õppenõukogu protokolliga nr. 4, 18. detsembrist 1957, kus arutusel õpilase Kukk J. keelatud filmi vaatamas käimine keelatud ajal.

Küsimustele: «Kas veel lähete, kui linastatakse teile meelepärast keelatud filmi?» vastas õpilane Kukk: «Sellist asja vist enam ei juhtu». Viimasena mainitakse Jüri Kuke nime Mõisaküla Keskkooli õppenõukogu protokollis nr. 7, 19. veebruaril 1958. aastal, kui õpetaja A. Ojat märkis ära mõnede õpilaste, nende hulgas Kukk J. mittekorrektset tervitamist. Kas professor Taageperal jätkub aumehelikku julgust enne 30. aprilli, mil Jüri klassijuhataja Alma Ilisonil täitub 90 eluaastat, oma raamatusse kirjutatud väljamõeldis avalikult tagasi võtta? Järgnevatele põlvedele ei tohi säilida valeinformatsiooni uute Jüri Kukke puudutavate uurimustööde kirjutamisel! Jüriga seotud Mõisaküla kooliõpetajate meel vajab rahustamist, möödunud oktoobrikuus manalateele läinud legendaarne koolidirektor Vaike Pobbul vajab teadmist tõest taevariigis!

Miks aga on nii, et Praha Karli Ülikooli filosoofiateaduskonna tudeng Jan Palach, kes protestiks nõukogude invasiooni vastu Tšehhoslovakkiasse süütas ta ennast 16. jaanuaril 1969. aastal Prahas Václavi väljakul põlema ja suri kolm päeva hiljem haiglas põletushaavadesse, on Tšehhimaal rahvuskangelaseks? Tema mälestuseks on nimetatud Prahas Jan Palachi väljak ja asteroid 1834 Palach, süütamise koht Praha peaväljakul on igaveseks tähistatud.

Eestlast Jüri Kukke peavad paljud rahvuskaaslased rumalaks enesetapjaks ja isamaameelsed poliitikud silmakirjatsevad vabadusvõitleja eest plusspunkte kogudes? Oma rahva ja tulevase riigi vabaduse eest täitsid tšehh Jan Palach ja eestlane Jüri Kukk ühte ja sama ülesannet.
Kas tõe Jüri Kuke kohta suudab lahti kirjutada naaberriigi menukirjanik Sofi Oksanen või hoopis võlub materjal filmimees Hardi Volmerit, seda näitab lähitulevik.

Priiuse päev jääb märkima ainulaadset päeva Eesti vabariigi ajaloos ja meenutama Jüri Kuke märtrisurma kuupäeva.