Ahto Lobjakas

FOTO: Peeter Langovits

Säutsuva presidendina ajalukku mineva Toomas Hendrik Ilvese Venemaa-tweetide suhe diplomaatiasse on aeg-ajalt kui räppmuusikal Mozartisse, kommenteerib kolumnist Ahto Lobjakas Postimehe arvamusportaalis presidendi eilset Venemaa-teemalist Twitteri-postitust.

Esimest korda pärast Lennart Meri lahkumist on riigi president jõudmas märkimisväärse pretsedendi loomise künnisele. Toomas Hendrik Ilves läheb ajalukku säutsuva presidendina viisil, mida tema järglastel on raske järele teha.

«Eile, 64 aastat tagasi viis NKVD jõuga enam kui 20 000 eestlast nende kodudest, küüditades nad Siberisse, loomavagunites. Keegi pole vabandanud.» «Eesti ootab endiselt vabandust neilt, kes väidavad end muudes asjades olevat NSVLi õigusjärglased.» Need kaks lühipostitust on maiuspala iga ajakirjaniku jaoks. Ja okas iga välisministri hääleaparatuuris.

Eriti valusad on nad välisministri jaoks, kes piirileppe nimel peab hajutama Venemaa legendaarset foobiat minevikuvastutuse suhtes. Väga palju kergem ei pruugi olla peaministril, kelle jaoks Venemaa on keskseid teemasid suhetes Saksamaaga.

Ühel tasandil on tegemist otseütlemisega, mida tänases sotsiaalmeediasse imbuvas poliitikas üha kõrgemalt koteeritakse. Twitter kõnetab inimest otse. Aga säutsuv president kõnetab ka ajakirjanikke ja teiste riikide võimukandjaid. Ilvese Venemaa-tweetide suhe diplomaatiasse on aegajalt kui räppmuusikal Mozartisse. Varem või hiljem peab tõstatuma küsimus kompetentsist ja (välis-)poliitilisest vastutusest.

Ilvese otsekõne oleks veenvam, kui ta Venemaa kõrval säutsuks sama entusiastlikult siseriiklikest kitsaskohtadest – miks mitte vajadusel näiteks Reformierakonna, IRLi ja Keskerakonna aadressil?