Avalike vastukajade järgi ei toonud ärimees Berezovski surm Venemaal kaasa ainult rõõmu, vaid lausa juubeldused, kirjeldab kirjanik Andrei Anissimov.
Andrei Anissimov: Vene demokraatia juut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Ilfi ja Petrovi surematus romaanis nimetati Vene demokraatia isaks Kiisu Vorobjaninovi, siis äsja lahkunud Boriss Abramovitš Berezovskit võib julgelt nimetada Venemaa uue poliitikaelu peajuudiks. Ta ei seisnud mitte ainult selle lätete juures, vaid suurel määral ka kujundas selle praeguse palge.
Võimulähedane Vene ajakirjandus kõneleb ühest suust, et Berezovski ei talunud vaesust, millesse oli langenud, ja võttis endalt seepärast elu. Tema laostumise kohta tuuakse üksikasjugi. Oli mehel kolm miljardit, siis aga jäi järele päris peenraha, kõigest mingid seitsesada miljonit – selge see, et nii vähe raha kohe ajab kätt endale külge panema.
Uudise Berezovski surmast võttis enamik ühe kuuendiku maismaa elanikke vastu ebatavaliselt emotsionaalselt. Avalike vastukajade järgi ei toonud ärimehe surm kaasa ainult rõõmu, vaid lausa juubeldused. See on muidugi mõistetav: pagenud oligarhi kuju tekitas lihtsa venelase hinges vihapurske. Seda soodustas Kremli seisukoht, mis kujutas seda meest jälgi salasepitsejana, isamaa rahavarude ja riigivarade röövijana ning üldse ilmselge lurjusena.
Mõni aeg tagasi ühes keskkanalis (Rossija 1) näidatud dokumentaalfilmis Boriss Berezovskist anti üpris selgelt mõista, et ta on lausa mõrvar. Tema osalust ajakirjanik Vladislav Listjevi ja erakonna Liberaalne Venemaa esimehe Sergei Jušenkovi (muide, Berezovski oli sama partei kaasesimees) tapmises peeti vaat et tõestatud faktiks. Sama ilmne oli filmi autoritele Berezovski süü 2004. aasta ebaõnnestunud katses tappa Ivan Rõbkin, kes kõrvu Putiniga kandideeris Venemaa presidendiks. Nende arvates röövis just kuri inimene Berezovski Rõbkini, toimetas ta Ukrainasse ja peaaegu et kustutas eluküünla. Röövimise põhjuski oli jäle: seaduse kohaselt muudab alternatiivse kandidaadi puudumine presidendivalimised kehtetuks. Ja mis peamine: järgmistel valimistel Putin enam oma kandidatuuri esitada poleks saanud. Paraku pole seda lugu, millest kõnelesid vaatajale mõned endised ukraina tšekistid, kel õnnestus oligarhi saatanlik plaan nurjata, keegi teine suutnud kinnitada.
Kas Rõbkinit ähvardas surm või mitte, jääb saladuseks. Aga Jušenkov tapeti, see on fakt. Ent kas tapmise tellijaks oli Boriss Berezovski, nagu kinnitavad filmi autorid, on suuresti küsitav. Jušenkovi surmast võisid olla huvitatud nii Berezovski kui teisedki. Näiteks seda, et Sergei Jušenkov asus Leningradi volikogu liikme Marina Salje palvel samuti uurima toiduaineteskandaali, millesse olevat segatud Putin ise, ja üldse Putini Piiteris töötamise aega, filmis isegi ei mainitud. Vaevalt oli juhus, et pärast Jušenkovi tapmist Salje, kartes oma elu pärast, lahkus kiiresti Peterburist ja veetis ülejäänud elupäevad tagasitõmbunult kauges külas.
Aga jätame filmimeeste faktid nende südametunnistusele. Mida nad ka ei räägiks Inglismaale pagenud ärimehest, rahvas usub neid nagunii. Usub seepärast, et Berezovskile kaasa tunda on raske, saati veel teda armastada. Isegi vaidlema minna, kas Boriss Abramovitš on ingel või mitte, võib ainult rumal või siis täiesti rikkis kõlbelise kompassiga inimene. Vähe sellest, et kogu oligarhi eluratta kulgu saatsid kahtlased jõnksud: ta oli välimuse poolest sarnane lasteetendusest tuntud kurikaela Barmaleiga. Veel vähem meeldivat inimest riigi peamise kurikaela rolli oleks lausa raske leida.
Ometi pole kõik nii ühemõtteline. Vene ühiskond ja selle võimukandjad pole ärimehesse sugugi alati nii suhtunud. Üldse hoolisid inimesed, kes kogusid Jeltsini ajal suure varanduse või tegid panuse uuele võimule, vähe oma hinge päästmisest. Tõsi, nende nägu kattis sageli päris kena mask, ehkki see ei seganud neid röövimast maad ega rahvast. Sealjuures suhtub samune rahvas paljudesse neist seniajani poolehoiuga. Omal ajal toetas rahvas ka Berezovskit. Kuidas siis teisiti, lõppeks seisis ta ju otse presidendi kõrval, istus Kremlis, aga sinna ju pahasid sisse ei lasta. Toona lömitasid tema jalge ees selle maailma vägevadki. See ei puuduta ainult Jeltsini lähikonna ametiisikuid. Neid võib ju mõista: Berezovski oskas olla neile kasulik. Kuid oligarhi toetasid samuti kultuuritegelased. Tasub vaid meelde tuletada, et riigiduuma kolmandasse koosseisu valiti Berezovski ajakirjanik Sergei Dorenko ja praeguse kinoliidu esimehe Nikita Mihhalkovi toetusel. Kui Dorenko pole kunagi varjanud oma põhimõttelagedust, siis Nikita Sergejevitš on iga hinna eest püüdnud välja näha riigimehelik, inimene, kes hoolitseb vaid armsa kodumaa hüvangu eest. Nii on ta ka alati tihedalt liibunud riigi juhtkonna külge. Ja Berezovski asus 90ndatel otse selle juhtkonna keskmes. Temast sõltus paljude ministrite ametisse määramine.
Oh, kui palju soliidseid mehi hingas nii oligarhi kodumaal kui ka kaugemal kergendatult! Berezovski viib endaga hauda kaasa paljugi sellist, mida on soovinud varjata äri- ja poliitikaelu mõjuvõimsaimad tegelased. Firma LogoVAZ direktorina pidas Berezovski isiklikku julgeolekuteenistust, mis oli varustatud paremini isegi FSBst (kus tollal valitses veel peataolek), ning tema toimikutes leidus palju huvitavat Kremli ja Valge Maja kolleegide kohta. Neid andmeid ta säilitas ja lootis ära kasutada oma viimase, otsustava käigu ajal. Mis jäigi tegemata …
Täna võib julgelt öelda, et pika vägikaikaveo võitis Putin. Võitis andekalt, kasutades Venemaa liberaalide seas nii kõrges aus Tema Kõrgeaususe kohtusüsteemi. Vladimir Vladimirovitš saatis seda duelli Inglismaale pidama Berezovski endise kambajõmmi, hiljem aga tema vihaseima vaenlase Roman Abramovitši. Saatis sellest hoolimata, et võis karta kõikvõimalikku taaka ja soppa, mida Londoni kohus Berezovski protsessi käigus maailma ja otse tema peale laiali pritsib. Riskis sellega, et maailm saab teada tema valitsemismeetoditest. Riskis ja võitis.
Nüüd hakkab liberaalne opositsioon enesestmõistetavalt kahtlustama Putini kätt vastase huku taga, tuletades meelde Trotski jääkirkat ja muude Kremli piiritaguste laimajate ärakaotamist. Aga kui pöörata tähelepanu sellele, kui järje- ja sihikindlalt Putin oma vaenlase nurka surus, ei ole mõtet tunda hämmastust tema füüsilise lõpu pärast. Põlualune ärimees hindas rängalt oma jõudu üle.
Berezovski on klassikaline valitsejat teeniva juudi kuju. Jeltsini ajal tal õnnestus seda teha. Putin aga valis endale teise juudi – Abramovitši. Valis nähtavasti mitte niisama. Abramovitši nimetatakse Jeltsini «perekonna» kassapidajaks. See «perekond» tõstis pukki Putini ja andis talle üle ka kassapidaja. Boriss Berezovski niisugust saatusepöörakut üle ei elanud ja jättis meie maailma selja taha. Vene Themis teda enam ei ähvarda. Nüüd ootab teda üks teine kohus. Ja arvata on, et see ei tule sugugi kerge.