Mikk Sarv: maameelsus

Mikk Sarv. Foto: Elmo Riig / Sakala

Igaüks teab laulu «Õllepruulija» – selle põhjal oleme lähedased sakslastele. Ka meile maitseb hapukapsas, sealiha ja õlu. Saksa keel oli meie maal asjaajamise ja valitsemise, teadusuuringute ja õpetamise keeleks pea seitse sajandit.

Samas on maakeelsus ja maameelsus vorminud ning kujundanud saksakeelseid elanikke meie maal. Kuuldavasti on enne teist maailmasõda Eestist lahkunud baltisakslased jätkanud Saksamaal omavahel eesti keeles suhtlemist oma identiteedi säilitamiseks. Sageli tõmbame nende ja endi vahele terava piiri – sel pole midagi tegemist meie rahva ja keelega. Kuid kas see ikkagi on nõnda?

Veidi enam kui poolteist sajandit tagasi tekkis tõrge. Koolitatud maakeelsel inimesel polnud enam nii lihtne sulanduda sakslaste hulka. Selle vastu oli üle Euroopa leviv rahvusromantika, mis väärtustas iga rahva loomingut ning iseolemist. Küllap tekkis ka tõrge sakslaste seas üha suureneva hulga maakeelsete sulandumise vastu saksakeelsesse ülikkonda. Lisaks oli sotsiaalne kihistumine, vahe ülikkonna ja alamate vahel sedavõrd ekstreemne, et sujuv üleminek ühest kihist teise osutus võimatuks. Nii tekkiski vajadus sakslastega võrdväärse, kuid maakeelse rahva järele. Selle rahva sünnipäevaks võib pidada 17. juunit 1857, kui Pärnu Postimehe esimeses numbris postipapa Jannsen meid esimest korda kõnetas sõnadega «armas Eesti rahvas!».

Eesti rahvas pidi olema lähedane saksa rahvale, seetõttu tõlgiti saksa keelest laulupeolaulud, kõrvale jäid regilaulud, rahvariided, vanad pühapaigad ja kombed. Nii pandi alus iseolemisele maailmas enam mitte sakslastena saksa keeles, vaid eestlastena eesti keeles. Samas pidime eestlastena ikka olema piisavalt lähedased sakslastele, et maailmaga suhtlemisel tõrget ei tekiks. Nii võtsime rahvana maailmaga suhtlemiseks sobivama kuju uue enesenimetuse, lipu, hümni, laulude, luule ja kirjandusega. Üleminek on toimunud üsna sujuvalt. Suudame püsida omakeelsete arvukate ülikoolidega maailmateaduse kaardil, samuti heliloomingus, IT ja leiutuste vallas.

Eestlaste usuelus on endastmõistetav sakslaste eeskujul luterlus, samuti selle kirglikumad vormid vennastekogudustest võrsunud vabakiriku, metodistide ja teiste harudega. Meie maa luterliku kiriku saksakeelse vaimulikkonna väljavahetamine eestikeelsetega oli pikaajaline pingutus ning suur saavutus. Okupatsioonieelne usuteadus Tartu Ülikoolis oli maailmas oma uuringutega esirinnas. Andekad noored teadlased Evald Saag, Uku Masing, Elmar Salumaa, Jaan Kiivit ja teised tagasid okupatsiooniaastail eestikeelse usuhariduse jätkumise.

Kuid selle kõige juures on oluline side ürgse maakeele ning maarahvaks olemisega. Hästi on seda väljendanud astronoom Jaan Einasto oma raamatus «Tumeda aine lugu». Maarahvaks olemise olulisuse taipamine viis meid maailma ühe suurima rahvaluulekogu kogumiseni. Siiski oli tõrge eestlaseks olemise ning regilaulu laulmise vahel sedavõrd suur, et uuesti on regilaulmine pinda leidnud alles viimase poolesaja aasta jooksul. Ent see on end kuhjaga tasunud – taasiseseisvumise võimsaimad hetked olid ju lauluväljakul ühiselt regilaule lauldes.

Maarahvaks olemise olulisust rõhutavad ka maausulised ja teevad tänuväärt tööd muistsete pühapaikade kaardistamisel ja säilitamisel. Kuid tõsiasi on see, et eestlaseks olemise juurde kuulub ka luteri kirik, meie inimeste kogutud vabatahtlike annetuste ja tööga ehitatud uhked kirikud Raplas ja Avinurmes, Viljandi Pauluse kirik, Tartu Peetri kirik ja paljud-paljud teised. See on oluline osa eestlaseks olemise ajaloost. Me oleme eestlased omakeelse hariduse, usuelu, riigivalitsuse ning omavalitsustega. Peale selle oleme maarahvas oma muistsete pühapaikade, regilaulude, loitsude, maa- ja tööusuga. Ja nii ongi.