FOTO: Urmas Nemvalts

Aeg-ajalt on hea meel, et see või teine karikas on elus meist mööda läinud. Selle tundega lahkusin eile Nikosiast, Küprose saareriigi pealinnast, kus hotelliteenistuja lausus hüvastijätuks, et praegu nad kaugemale kui nädal broneeringuid ei võta, ning taksojuht kurtis, et Küprosega on nüüd kõik: «Kes siia enam tuleb?» Rääkimata pangatöötajatest, kelle pinge leivatüki kaotuse hirmus keemispunkti tõusis, nii et appi hakati kutsuma Venemaad või keda iganes.

Mina nii pessimistlik ei oleks. Paika, kus märtsis on õhutemperatuur +20 kraadi ning Põhja-Euroopast saabuja ei pea kultuurišokki kartma, tullakse ikka. Tõsi, raha jäetakse tulevikus ilmselt mõnda kindlama pangasüsteemiga riiki. Aga tullakse, isegi kui peab reisiraha enne sulas välja võtma. Tegelikult on inimesed aastatuhandeid reisinud, sularaha taskus, ning Visa kaartide eluiga on selle kõrval kübeke ajameres.

Põhiline järeldus mõnepäevasest tutvumisest kohapealse kriisiga on mul pigem Eesti kohta: tundkem aeg-ajalt ka heameelt selle üle, milliseid jamasid me pole pidanud viimasel ajal üle elama. Eestis on palju tegemata töid ja lahendamata probleeme, kuid suhteliselt korras riigirahandus ja Rootsist pärit tugevad pangaomanikud pole nende hulgas.

Meil tehakse suur number sellest, kui panga side kaarditerminaaliga on pooleks tunniks maha kukkunud, kuid proovigem nüüd korraks pähe nende kaaseurooplaste mütsi, kes pole terve nädala saanud oma raha pangas liigutada ning on kogu selle aja olnud mures, kui palju sealt üldse päästa õnnestub. See olukord ei tee üldsegi nalja, jääb vaid tänada õnne või kõrgemaid jõude, et Eestis on peale kasvamas põlvkond, kes omal nahal selliseid probleeme pole kogenud.

Küpros (vähemalt kreeklaste kontrollitav osa) pole mingi vaene riik. Eestis on tõenäoliselt hoopis enam neid, kes elavad peost suhu ning kel mingeid sääste pangas ei olegi. Ent nagu öeldakse, ka rikkad nutavad. Võib ju öelda, et lõunaeurooplaste finantshädad on nende endi põhjustatud, kuid milles on süüdi pensionär või kohviku ettekandja, et tema pangaarvelt süsteemi (ja omanike) päästmiseks matti taheti võtta, pole keegi usutavalt seletanud.

Pealegi tekitas ainuüksi niisugune plaan süsteemset ebakindlust, mille tagajärgi saame kardetavasti näha ka mujal Euroopas, ja mitte kauges tulevikus. Kas keegi usub, et Küprose juhtum on nii unikaalne, et mujal tavakodanik oma 100 000 euro piirini kindlustatud hoiuse pärast kartma ei pea? Hoolimata sellest, et Küpros on tõesti ELis mitmes mõttes uunikum – osa riigist naabri militaarvõimu all ning teine osa endise koloniaalisanda baasiks ära võetud –, ei ole «Küprose tegemine» Eestile lähemalgi võimatu.