Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/03/24/1655366t1h209b.jpg)
Sotsiaaltöötaja Meeli Tuubel kirjutab, et riik rikub pidevalt sotsiaalhoolekande seadusesse kirja pandud kohustust hoolitseda erihoolekannet vajavate inimeste eest. Seda põhjendatakse alati rahapuudusega ning omavalitsused saagu ise hakkama ka siis, kui on vaja kindlaks teha, miks mõni vanamammi juba mitmendat päeva korterist väljas pole käinud.
Avalikkust vapustanud lugu Võrumaal erihooldekodust oma rännakule minna tahtnud psüühiliselt haigest noormehest ja selle retke rängast lõpust külmununa maanteekraavis tõstatas palju küsimusi, mis tahavad vastuseid. Igal inimesel on õigus oodata ja uskuda, et vastavad asutused, ametnikud, spetsialistid tegutsevad oma maksimaalsete oskustega ja sooviga saavutada parimat. Igalühel on õigus olla veendunud, et meid kaitstakse, kui me ennast ise enam kaitsta ei suuda. Riik ongi sellel eesmärgil üles ehitatud.
Tiina Kangrol on oma artiklis «Õigus surra maanteekraavis» (21.03) paljus õigus, rääkides riigi suhtumisest sotsiaalpoliitikasse: on hoolimatust, vastutustundetust ja lihtsalt probleemide ignoreerimist.
Tõele ei vasta aga väide, et need vaimupuudega inimesed, kel ei ole peret ja kes juba kaua sotsiaalhoolekandeasutustes elavad, on unustatud. Nii nagu Tiina Kangro kirjeldab: mahajäetud, õigused kaitsmata, «oleks vist palju tahta, et nad (eestkostjast omavalitsused – M. T.) sellesse huviga suhtuksid». Kui veel kusagil keegi selles õiguslikult kaitseta inimeste probleemistikus nende nähtamatute kodanike eest seisab, siis on need omavalitsuste sotsiaaltöötajad.
Omavalitsuse eestkostele määratud inimeste elukorraldusega tegelemine on sotsiaaltöötaja töö osa ja hoolekandeasutustega käib tihe suhtlemine alates pisematest igapäevaelu küsimustest kuni õiguste kaitseni kohtus. Kui veel kuus aastat tagasi olid eestkostel inimesed õiguslikult olematud, juriidiliselt nähtamatud, olles eestkoste määramisega täielikult kaotanud nii õiguse otsustada oma elu ja raha kasutamise üle kui ka hääleõiguse valimistel, siis viimastel aastatel kaalutakse väga põhjalikult igat kodanikuõiguse aspekti piiramist eestkostele määramisel.
Püühiliste erivajadustega inimeste ainsaks toimetulekut tagavaks teenuseks on erihoolekandeteenused, mida peab rahastama riik. Sageli tuleb aga kokku puutuda süsteemsete puudustega erihoolekande korralduses, olgu selleks ebamõistlik bürokraatia või tegeliku olukorra ignoreerimine.
Kui omavalitsuse eestkostetav suurt osa erihooldekodusid haldava riikliku aktsiaseltsi ühest erihooldekodust teise liikus, kaasnesid sellega lepingu ja selle kümne lisa lõpetamise lepingud ning uues kohas lepingu ja uue kümne lisa allkirjastamine. Ja seda niimoodi, et nii sotsiaaltöötajal kui ka sekretäril kippus järg käest kaduma. Tagatipuks jäeti ka pension õigel ajal välja maksmata, sest paberid ei jõudnud ühest maakonnast teise nii kiiresti, kui hoolealune kolme kuu jooksul eest ära lippas. Kuidas selline asjaajamine eestkostetava õiguste ja vajaduste kaitse tagab, pole ma veel aru saanud.
Tõsisem on aga olukord, kus neisse erihooldekodudesse saamine, nii head või halvad kui need parasjagu on, sarnaneb rekordi saavutamisega sprindis. Erihooldekodudesse saamiseks on aastatepikkused järjekorrad, näiteks praegu vähemalt neli aastat, ja nii on see olnud nii riigile headel kui kehvematel aegadel. Praegu räägitakse 340st psüühilise erivajadusega inimesest, kes ootavad kohta erihooldekodusse. Umbes 700 ootavat aga riigi rahastatavat kohta muude teenuste saamiseks, nagu päevakeskus, toetatud töötamine või toetatud elamine.
Ilmselt pole riik kunagi huvi tundnud, kus ja mis tingimustes need inimesed endale eluks vajalikku teenust ootavad. Bussipeatuses nad muidugi ei ole ja omavalitsus hoolitseb sel ajal nende eest, aga tingimused, mida me pakkuda saame, ei ole nende inimeste eluks ja arenemiseks kõige sobivamad, näiteks paigutamine eakatele mõeldud hooldekodudesse või oma probleemidega kodus virelemine. Kui seadustes on kokku lepitud, et riik rahastab erihooldekodu ja kohalik omavalitsus eakate hooldekodu, siis niimoodi annab omavalitsus riigile sotsiaalabi täites ka neid ülesandeid, mida riik täita ei jaksa, kõnealusel juhul psüühiliste erivajadustega inimeste hoolekanne.
On kummaline, kui avaliku võimu teostajad peavad üksteisega rääkima kohtu kaudu. Selline samm tuli aga astuda Valga linnal, kui riik jättis süstemaatiliselt oma kohustused täitmata linna eestkostel oleva noormehe suhtes, kes ootas ühena 340st kohta erihooldekodus, «õnneks» «kõigest» kaks aastat.
Kuna oma psüühilist haigust ei saa panna ooterežiimile, tuli noormehele erihooldekodu koht osta tema vara müügist saadud raha ja linna raha eest. Et riigile ennast kuuldavaks teha, tuli palgata advokaat, kes Suurele Peetrile Väikse Peetri mure selgeks teeks ja tühjakssöödud leivakoti sisu tagasi saada aitaks. Märtsi keskpaigas saabuski kohtu otsus, mis lubab uskuda, et õiglus ja terve mõistus pole veel igalt poolt kadunud: linna eestkostetavale tuleb koht erihooldekodus võimaldada kolme kuu jooksul ja riik peab hüvitama 5730-eurose kahju.
Kohtunik tuvastas, et riik on inimesele ette nähtud erihooldekodu kohta andmata jättes seadust rikkunud, ning sõnastas murettekitava probleemi olemuse: riik on lasknud järjekorral erihooldekodudesse hoolimatult aastate kaupa kasvada, mis on muutunud juba õigusvastaseks tegevuseks hulga inimeste suhtes. Riigi vastus oli ja on siiani, et piisava hulga erihooldekodu kohtade tagamiseks puudub raha ja kui Valga linna eestkostetavale tuleb koht leida, siis tuleb see teiste, veel kauem järjekorras oodanute arvel. See kõlab nagu õigustus, et rikume õigusi, sest rikume ka hulga teiste inimeste õigusi. Niisiis on koostatud riigieelarve, mille järgi riik ei täida omaenda seadustega võetud kohustusi, ja tegemist ei ole n-ö masuaegse probleemiga, vaid aastaid väldanud süsteemse puudusega.
Sotsiaalteenused ei ole heategevus, mida abivajaja lahkelt isakeselt headel päevadel oodata võib. Riik on ise sõnastanud sotsiaalhoolekande seadusega, millist abi on õigus eluga mitte toime tuleval inimesel oodata. Seejuures ei ole erihooldekodus elamise vajadus subjektiivselt tunnetatav, vaid riik korraldab eelnevalt põhjaliku hindamise: tuleb taotleda rehabilitatsiooniplaani koostamist, oodata jälle oma järjekorda mitme spetsialisti juurde, kes hindavad, kas inimene vajab erihooldekodu kohta. Plaan ise kehtib kolm kuni viis aastat ning on ilmselt tavaline, et enne saab plaan mitu korda läbi, kui plaanitu teoks saab. Plaanis kirjapandu on oma olemuselt aga nii lihtne, et iga sotsiaaltöötaja oskaks selle üksi kokku kirjutada.
Nüüd mõtlen mina siin, põlatud positsioonilt: kohalik omavalitsus, kes on haldussuutmatu; ametnik, kes laiskleb ja kohvitab; sotsiaaltöötaja, teada-tuntud ebapädev – mis saab, kui need ülejäänud 339 erihooldekodu kohta ootavat Väikest Peetrit tõstavad relvad hädamere vastu, kaebavad riigi kohtusse, nõuavad välja kahjuraha ja endale hooldekodu koha? Kas mina, tegutsedes maksumaksja nimel, peaksin kartma, et sellise massilise rahakulu järel kukub riik upakile ja vaimust vaesed saadavad ta pankrotti?
Kõigil on õigus saada infot oma turvalisust ja tulevikku puudutava kohta ja kui vaja, siis ka detailselt. Ka siis, kui justkui andmete kaitsmise hirmus, või selle kaitse all, ei taheta rääkida tegelikust olukorrast.
Me peaksime väga uskuma avaliku võimu esindajate ütlusi, nagu näiteks sotsiaalministrit, kes AK-le antud kommentaaris soovitas Võrumaal toimunust mitte eriti rääkida, kuna tegemist on delikaatsete ja eraeluliste andmetega. Me peaksime teda väga palju usaldama, et võiksime selle vastusega rahulduda ja elada oma elu edasi mõttega, et ju on kõik korras. Tuleb aga meenutada, et oma andmed andsid avaliku käsitlemise jaoks just asjaosalised ise, praegusel juhtumil hukkunud noormehe vanemad, pealegi kohtu korras eestkostjad, ja nad lausa palusid, et teemat avalikult käsitletaks.
Võrumaa erihooldekodus tekkis viga kahtlemata situatsiooni alahindamise ja ilmselt ka muu abistava süsteemi toimimatuse tõttu. Miks ei juletud kaasata oma tegudest mitte aru saava noormehe ohjeldamiseks selleks vastavaid organeid: politseid ja kiirabi? Kindlasti mõjutasid seda otsust samuti süsteemsed puudused: me ju kuuleme pidevalt, et palun mitte tülitada politseid ja kiirabi asjatute ja tühiste väljakutsetega. Ja seda kuulevad sotsiaalhoolekande inimesed, kui helistavad numbril 112.
Kui vanamammi pole naabrite hinnangul tükk aega korterist välja liikunud, siis öeldakse sotsiaaltöötajale pärast mitut helistamist päästeametisse, et teil peab endal kirves olema, et korterisse sisse murda, sest kui meie murrame, siis teie vastutate lõhutud ukse ja kogu selle jama eest. Korterisse näiteks haiguse ägenemise tõttu kinni jäänud vanur ei ole aga ainuüksi sotsiaaltöötaja, vaid kõigi ametkondade vastutus. Sotsiaaltöötajate ignoreerimine neile vajalike ametkondade poolt on samuti muutumas süsteemseks nähtuseks. Kahjuks.
Autor on Valga linnavalitsuse sotsiaalabiameti juhataja.