Sotsiaalteenused ei ole heategevus, mida abivajaja lahkelt isakeselt headel päevadel oodata võib. Riik on ise sõnastanud sotsiaalhoolekande seadusega, millist abi on õigus eluga mitte toime tuleval inimesel oodata. Seejuures ei ole erihooldekodus elamise vajadus subjektiivselt tunnetatav, vaid riik korraldab eelnevalt põhjaliku hindamise: tuleb taotleda rehabilitatsiooniplaani koostamist, oodata jälle oma järjekorda mitme spetsialisti juurde, kes hindavad, kas inimene vajab erihooldekodu kohta. Plaan ise kehtib kolm kuni viis aastat ning on ilmselt tavaline, et enne saab plaan mitu korda läbi, kui plaanitu teoks saab. Plaanis kirjapandu on oma olemuselt aga nii lihtne, et iga sotsiaaltöötaja oskaks selle üksi kokku kirjutada.
Nüüd mõtlen mina siin, põlatud positsioonilt: kohalik omavalitsus, kes on haldussuutmatu; ametnik, kes laiskleb ja kohvitab; sotsiaaltöötaja, teada-tuntud ebapädev – mis saab, kui need ülejäänud 339 erihooldekodu kohta ootavat Väikest Peetrit tõstavad relvad hädamere vastu, kaebavad riigi kohtusse, nõuavad välja kahjuraha ja endale hooldekodu koha? Kas mina, tegutsedes maksumaksja nimel, peaksin kartma, et sellise massilise rahakulu järel kukub riik upakile ja vaimust vaesed saadavad ta pankrotti?
Kõigil on õigus saada infot oma turvalisust ja tulevikku puudutava kohta ja kui vaja, siis ka detailselt. Ka siis, kui justkui andmete kaitsmise hirmus, või selle kaitse all, ei taheta rääkida tegelikust olukorrast.
Me peaksime väga uskuma avaliku võimu esindajate ütlusi, nagu näiteks sotsiaalministrit, kes AK-le antud kommentaaris soovitas Võrumaal toimunust mitte eriti rääkida, kuna tegemist on delikaatsete ja eraeluliste andmetega. Me peaksime teda väga palju usaldama, et võiksime selle vastusega rahulduda ja elada oma elu edasi mõttega, et ju on kõik korras. Tuleb aga meenutada, et oma andmed andsid avaliku käsitlemise jaoks just asjaosalised ise, praegusel juhtumil hukkunud noormehe vanemad, pealegi kohtu korras eestkostjad, ja nad lausa palusid, et teemat avalikult käsitletaks.