Enn Vatter

FOTO: Erakogu

Enn Vatter kirjutab Postimehe arvamusportaalis töötusest, tõõjõust ja tegelikkusest.

Riigikontrolör Mihkel Oviir juhtis riigikogus esinedes tähelepanu sellele, et «Eesti majandust hakkab vaevama järjest enam töökäte puudus». Ja torkas veel: «Kui majandusminister hiljuti võõrtöö-jõust rääkides irooniliselt hüüatas, et kas peaminister peaks siis piiri peal uutele tulijatele lilleõie kinkima, siis ma arvan, et jah!» Hoopis tähelepanuta on paraku jäänud olukorra sisu iseloomustav küsimus: «Raha, tööd, kõrgemat pensionit ja toetusi nõuavad aga inimesed küll. Kust see raha tule-ma peaks — maksuametist või?»

Paraku on töötusel ka paarimees ehkki vastandpool — tööjõupuudus. Mille poolt või vastu me siis võitleme? Kumb on tähtsam, olulisem — kas töötus või tööjõupuudus? Ilmselt on arukas mõlemaid koos käsitella, iseäranis neid küsimusi, mis vaikimisi või teadlikult senini käsitlemata on jäänud.

Muretsejad viitavad, et täna on Eestis iga vähemalt 65-aastase kohta neli tööealist inimest, aastaks 2030 kahaneb see kolme inimeseni. Samal ajal aga suureneb kiiresti rahva hulgas 65+ osakaal.

Mures kumab läbi uskumus, et praegune olukord, ühiskonna areng kehtib samal viisil ka 20-50 aastat hiljem. Isegi seitsme aasta pärast võime elada hoopis teistes tingimustes, ka palkade ja maksu-määrade osas. Lisaks toimib majandus ju tõusude-languste rütmis. Rääkimata tööde/tegemiste ise-loomu põhimõttelistes muutustes. Kas seda on arvestatud?

Sotsiaalmaksuseaduses on kirjas — «sotsiaalmaks on pensionikindlustuseks /.../ vajaliku tulu saami-seks maksumaksjale pandud rahaline kohustis, mis kuulub täitmisele /.../ ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel». Järgmistes paragrahvides selgitatakse millelt/kellelt sotsiaalmaksu saadakse.

Sotsiaalmaksu- ja riikliku pensionikindlustuse seaduse näitlikustame lihtsa valemiga T x P = S, kus T on töötajaskond (kelle palgast ja muudelt rahatasudelt makstakse sotsiaalmaksu), P on siinses kä-sitluses palga/muu rahatasu nn sotsiaalmaksuosa ja S nn sotsiaalraha (sotsiaalmaksete summa).

Selleks, et vajalikku sotsiaalmaksete summat kokku saada, on vähemalt kaks võimalust — kas suu-rendada töötajaskonna arvu T või sotsiaalmaksuosa P. Loomulikult on võimalik ka töötajaskonna arvu vähendada (!) ja sotsiaalmaksuosa suurendada (!). Viimasel juhul tuleb ka palka/töötasu mär-gatavalt suurendada, nt Euroopa Liidus arvestavale tasemele. (Arvudega manipuleerijaile väike reh-kendusülesanne. Kumb on lahedam lahend, kas 1,0 miljonit töötajat keskmise kuutöötasuga 300 eurot või 0,5 miljonit töötajat keskmise kuutöötasuga 600 eurot «nina peale»? Seega, kas on oluline töötajate arv või palga suurus? Või hoopiski mõistlik kombinatsioon neist?)

Töötus on sünge seisund. Kõht tühi, nälg kipub kallale, ent raha ei ole ei söögi ostmiseks ega elu-asemekulude korvamiseks. Ja seejuures ei ole tegemist ju tööpõlgureiga.

Asjapulgad on välja mõelnud ja kõnupruuki toonud sisutühja sõnapaari «registreeritud töötu» (kellel ka on kõht tühi jmt.) Meenutuseks Kuldse trio omaaegne laul — «kes ei tööta, see ei söö…”

Tegelikult on ju nii, et töötute üldarv = registreeritud töötute üldarv + registreerimata töötute üldarv. Seejuures nii Eurostat kui meie statistikaamet peab silmas seose vasemat poolt, töötukassa aga üks-nes registreeritud töötajate arvu. (Kuna see on töötute üldarvust märgatavalt väiksem, meeldib see ka valitsejaile.) Paraku aastal 2011 oli Eestis töötuse määr 12,5 protsenti ning töötuid on nii valge- kui si-nikraede seas, nii alg- kui kõrgharitute hulgas.

Maakonniti/linnadeti töötuse määr on enam-vähem 11,0 ja 12,5 vahel, väikseim määr hiidlastel -5,0 ja suurim ida-virulastel (20,3) ning pealinnas 12,0 ja «peaga» linnas 10,6. Töötusmäärast kurvema sisuga on töötuse kestus. Vanuseti 16 kuni pensioniiga oli aastal 2011 töötuid kokku ~85 tuhat, kel-lest peaaegu 48 000 olid töötud 24 kuud või rohkem…

Milliste erialade esindajaid võib leida nn tööbörsilt head ja paremat ootamas, täpsemalt aga tööd ja leiba otsimas? Varasema töökogemusega registreeritud töötud Eestis kokku viimase ametiala järgi seisuga 31. oktoober 2012 on: ehitusinsenere 13, ehituspuusseppi 113, katusemeistreid 41, elektriin-senere 11, automaatikainsenere 10, IKT spetsialiste 406, keevitajaid 420, meditsiiniõdesi 248 jpt. Lisaks on valida liigitamata lihttööde «oskajaid» 1859, nn valgekraesi ~ 4200, kaubandus ja kliendi-teenindus ~ 4400 jne.

Tööd saab leida mitmel viisil. Kiidusõnu on jagatud iseäranis töötukassa panusele. Paraku statistika-ameti andmed nt aasta 2011 kohta seda ei kinnita. Tosina viimase kuu jooksul tööd leidnud hõivatu-test on esikohal sugulaste/tuttavate abi (kokku 55 000 meest-naist), töökuulutuste kaudu (20,9 tuhat), vahetult tööandja poole pöördunuid (19,6 tuhat), ise ettevõtlusega alustanuid (3,6 tuhat) ja … töötukassa kaudu (2,3 tuhat).

Sekka mõned küsimused. Miks meil tööjõudu/-käsi vaja on? Kas üksnes seepärast, et vananeme (keegi ... kes vananeb)? Paraku vananemine algab juba sünnihetkest. Aga mis ala tegijaid vajame ja kui palju? Keda, st millises Eestimaa kandis vajatakse? Milline peaks olema valitsuse, haridusministri, ettevõtjate ja nende liitude ning loomulikult inimese enda osa tema oskajaks/tegijaks arenda-misel, koolitamisel? Kas nn võõrtööjõud peab niiöelda füüsiliselt asuma ja tegutsema Eestis või ta võib olla mujal , nn kaugtöö-põhimõttel toimetades? Kuidas on rakendust/hõivet leidnud nt puuetega inimesed või kaaskodanikud, kel eluaastaid 65+, ent oskusi ja tahtmist küllaga?   

Kui palju on Eestis nn potentsiaalseid töötajaid kokku? Aastal 2011 oli vanusevahemikus 16 kuni pensioniiga tööga hõivatuid kokku peaaegu 610 000, ent selles vanuses elanikke kokku 915 000. Pole mitte väike hõivatute osakaal (tööjõus osalusmäär ~77 protsenti). Loomulikult on neis arvudes erine-va tervise, valmisoleku ja oskustega inimesi. Näiteks vanuses 65-74 oli aastal 2011 hõivatud kokku umbes 21 000 meest-naist.

Üks oluline «töökäte» suurendamise allikas on tootlikkus, tööviljakus. Näiteks Euroopa Liidus oli Eesti aastal 2010 tööjõu tootlikkuselt hõivatu kohta 69,2 protsenti ELi 27 liikmesriigi keskmisest ehk saba-poolt kuuendal kohal (enne Bulgaariat, Rumeeniat, Lätit, Leedut ja Poolat). Kui aga vaadata töövil-jakust töötatud tunni kohta eurodes aastal 2011, siis on Eesti ka siin tagapoolt lugedes kuuendal oma 10,8 eurose näitajaga (EL 27 riigi keskmine oli 31,8 ja edukamal Norral 68,7 eurot töötatud tunni kohta.)

On arusaadav, et tööviljakuse tõstmisega on võimalik märgatavalt korvata töökäte puudus ning võõrtööjõu Eestisse toomise tarbeks lilleõite ostmise raha jääb kulutamata.

Soome Aalto ülikooli majandusprofessor Matti Pohjola pakub kõrge tööviljakuse saavutamiseks lihtsa retsepti: töö teevad viljakaks inimesed ja nende ideed, mida võimendab kapital ning toidab haridus ja suhtlemine (PM: Otsustaja nr 57, detsember 2012).

Niisiis tööviljakuse allikaiks on haridus, kapital ja tehnoloogia. Loogika on lihtne — haritud töö-jõud on üldiselt produktiivsem kui väheharitud. Sama on ka kapitaliga, st mida enam ja paremad masinad töötajail kasutada on, seda suurem on üldjuhul ka toodang. Kaalukaim ja mitmetahulisim roll on aga tehnoloogial, mis on ühiskonna rikkuse tegelik võti.

Paraku siinses temaatikas ei ole olulisim mitte majandus- ega sotsiaalaspekt, vaid hoopis riigi julge-olek. Juhul kui «uljaspeade» soovitust järgida — Eesti riigi kõik elanikud koondada nt Tallinna või äärmisel juhul natuke ka Tartusse —  kasutavad võimaluse ära nii loodus, sealhulgas nii karvased kui sulelised, ja loomulikult ebasoovitava (pehmelt väljendudes) käitumisega kahejalgsed. Eestimaa territooriumil hakkab vohama metsik loodus ja metsikud kontvõõrad. Kas me sellist Eestit tahame?