Jüri Ginter: osaluse ärkamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üldtuntud kõnekäänd, et demokraatial on küll puudusi, kuid paremat ühiskonnakorda pole välja mõeldud, ei vasta tõele. Demokraatiat on võrreldud oligarhia ja türanniaga, kuid tegelik demokraatia vastand on osalus. Ja seda pole alles nüüd välja mõeldud, vaid osalus on toiminud juba aastatuhandeid. Seda pidasid parimaks ühiskonnakorralduseks juba antiikkreeka filosoofid, kui võrdlesid osalust monarhia (türannia vastand) ja aristokraatiaga (oligarhia vastand).
Demokraatia näiteks on kooli õppenõukogu, kus õpilase käitumise ja õppimise arutamisel ja tema saatuse üle otsustamisel on võrdne sõna- ja hääleõigus tema klassijuhatajal ja õpetajatel, kes pole seda õpilast näinudki. Osalus tähendab seda, et õpilase käitumist ja õppimist arutavad õpetajad, kes teda õpetavad, ja kaasavad ka lapsevanemad jt asjast huvitatud inimesed. Nemad ise viivad ka oma otsuse ellu.
Mõttetalgud arendati Eestis välja rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Läbivaks põhimõtteks oli osalus: ise arutame, ise otsustame, ise viime ellu, ise analüüsime, kuidas õnnestus. Arutati, kas teha, kuidas teha, ning otsiti uudseid lahendusi. Kui arutelus osales minister, arutati asju, mida saab minister teha, ning minister viis need otsused ka ellu.
Kui arutelus osales direktor, siis arutati seda, mida direktor saab teha, ning direktor viis need otsused ka ellu. Arutelus osalenud õpetajad viisid arutelu tulemused ellu õpetajatena. Kui neile ei meeldinud õpikud, siis nad ei esitanud soovitusi õpikute koostamiseks vms, vaid hakkasid ise õpikuid kirjutama. Selliseid mõttetalgutel alguse saanud õpikuid on rohkem kui üks.
1. mail toimunud avatud ruumi metoodikast lähtuvaid arutelusid nimetati samuti mõttetalguteks, kuigi see meetod erineb oluliselt mõttetalgute meetodist. Need arutelud kujunesid erinevaks. Osal aruteludel oli jutuks see, mida osalejad saavad teha. Samas oli palju ka osalusdemokraatia vaimus toimunud arutelusid, kus teemaks oli, mida teised peaksid tegema. Inimesed said oma suu puhtaks rääkida ning poliitikud tegid näo, nagu midagi poleks juhtunud.
Kuna osalus on demokraatia vastand, siis on arusaadav, et demokraatia kaitsjad teevad kõik, et mõttetalguid halvustada. Heidetakse ette, et uusi ideid olevat olnud vähe, kuigi etteheitjatel pole ülevaadetki toimunud aruteludest ja nende tulemustest. Alavääristatakse aruteludes osalejaid, pidades ennast ekspertideks ja mõttetalgulisi diletantideks. Kui aga inimesed arutavad seda, mis on nende endi pädevuses, siis ei saa kuidagi neile ette heita, et nad teisega aru peavad ja «iseenese tarkusest» ei tegutse.
Samasugune tendents, et demokraatlikud institutsioonid (erakonnad, ametiühingud jt) üritavad takistada, naeruvääristada ja diskrediteerida osalust (võrgustikke, seltsinguid jms), valitseb Soomes, Saksamaal ja mujalgi.
Mõttetalgulised seisavad valiku ees, kas jääda järjekordseteks osalusdemokraatlikeks hädaldajateks või võtta elu enda kätte ja minna osaluse teed. Iva on selles, et demokraatiat on mõttetu parandada ja lappida, vastasel juhul kordub eelmise sajandi alguse situatsioon, kui majanduskriisi ajal demokraatia tegi ruumi türanniale ja oligarhiale.
Väliselt on osalus ja demokraatia sarnased, nagu on väliselt sarnased monarhia ja türannia. Mingeid suuri organisatsioonilisi ümberkorraldusi ei ole vaja. Muutuma peab suhtumine.
Põhiline erinevus on selles, et demokraatias rõhutatakse häälteenamust ja 51 protsenti saab täielikult nullida 49 protsendi tegevuse, osaluse puhul usaldatakse asjaosalisi ning aktsepteeritakse nende tegevust. Paljud institutsioonid Euroopa Liidust valla- ja linnavolikogudeni on juba praegu paljudes küsimustes loobunud hääletamast ja hääli kokku lugemast.
Demokraatia puhul rõhutatakse, et inimesed on rumalad ega ei tea, mida neile tegelikult vaja on. Selleks et endale mitte kahju teha, tuleb neil eliidi seast valida endale valitsejad. Osalus tähendab usaldust, asjaosalised saavad otsustamiseks vajaliku informatsiooni. Osalusdemokraatia annab inimestele võimaluse streikide ja meeleavaldustega poliitikutele mõju avaldada.
Osaluse puhul saavad inimesed ise osaleda otsustamisel. Osalusdemokraatia hakkab ennast ammendama, rahulikke streike ja meeleavaldusi ei panda enam tähele, need ei ületa nn uudisekünnist. Et oma eesmärke saavutada, tuleb midagi lõhkuda, kellelegi haiget teha vms, st osalusdemokraatia tekitab ühiskonnale otsest kahju.
Miks me ikkagi vajame osalust? Osalus suudab kõige paremini rakendada kõigi inimeste potentsiaali ühiskonna arengusse, õilsa juhi ja ülla eliidi kõrval panustavad kõik inimesed. Inimeste haridustase on kõrge, suur osa inimesi töötab loovust eeldavatel töökohtadel ning nende ressursi ignoreerimine on raiskamine.
Kui inimesed on saanud osaleda otsuse väljatöötamisel, siis otsivad nad võimalusi seda ellu viia. Kui otsus on vastu võetud «kõrgemalt poolt», siis hakatakse otsima ettekäändeid, et seda otsust mitte täita. Otsus ise võib olla sel juhul sisuliselt sama. 21. sajandil hakkame üle minema infoühiskonnalt koostööühiskonda. Olukord muutub nii kiiresti, et seda pole võimalik kontrollida ja juhtida ühest kohast, ainult võrgustikud suudavad pidevalt muutuva keskkonnaga kohaneda.
Autor oli 1. mail üks talgujuhte.