Kalle Muuli: viimane punamonument

Foto: Erakogu

Veerand sajandit tagasi saabus Eestisse koos kevadega ka monumentide taastamise vaimustus. Otsa tegi siingi lahti rühmitus MRP-AEG, mis oli juba 1987. aasta sügisel, kohe pärast Hirvepargi miitingut hakanud koguma allkirju stalinismiohvrite mälestusmärgi rajamiseks Tallinna. Okupatsioonivõim mõistis selle algatuse küll hukka, kuid peagi oli asi niikaugel, et isegi kommunistid koostasid pikki nimekirju iseseisvusaegsetest sammastest, ilm­a milleta enam elada ei saanud.

Ainuüksi Tartus, tolleaegses kõige kivilembesemas linnas, peeti plaani rajada Lembitu ja Hurda ausammas, Koidula ja Jannseni kaksikmonument, Tartu teadlaste aumüür ja Maarjamõisa memoriaal. Ülikooli ajalooteaduskonna parteiorganisatsiooni (!) koosolekul otsustati 1988. aasta märtsis lisada sellesse nimekirja veel Kalevipoja kuju, Gustav II Adolfi ja Villem Reimani mälestussammas, Gustav Suitsu ja Anton Hansen Tammsaare mälestusmärk, Hugo Treffneri kooli mälestuskivi, 8. juulil 1941 hukkunute mälestusmärk jne.

Kõigeks selleks korjati rahvalt annetusi ja kõigeks selleks inimesed ka annetasid õhinal. Koos korjanduskarpidega veeres üle maa omalaadne protestilaine. Annetamine oli üks väheseid võimalusi avaldada oma meelsust, teha midagi, mis oli okupantidele vastukarva, kuid mille eest ei pidanud enam karistust kartma. See oli isetegemise rõõm ja esimene iseolemise tunne.

Korjandused olid nii menukad, et libedalt läksid isegi pool­ametlikud ettevõtmised. Ajakirjanikud annetasid äsja asutatud kultuurifondile uue kunstimuuseumi rajamiseks ühe päevapalga, tudengid kogusid Nicaragua lastele 40 tonni kingitusi ja ostsid ühele Managua lastekodule isegi bussi.

Ainult saarlased olid tol kenal kevadel masenduses. Kingissepa parteijuht Jüri Räim ja täitevkomitee esimees Ants Tammleht olid juba stagnaajal hakanud valmistuma Viktor Kingissepa 100. sünniaastapäeva suurejooneliseks tähistamiseks. See oli hea ettekääne keskvõimult raha lunida, et räämas linn korrastada ja endalegi kannuseid teenida.

Aga tuul oli vahepeal pöördunud. Rahvas ei tahtnud Kingissepast enam midagi kuulda ja nõudis Kuressaaret. Tammleht pidi kõikjal kinnitama, et selline asi ei tule kõne allagi, sest ENSV kultuuriministeerium oli talle andnud veerand miljonit rubla Viktor Kingissepa monumendi püstitamiseks. Otse südalinna, paika, kus oli asunud ja asub ka praegu Vabadussõja monument.

Saaremaalt pärit skulptor Matti Varik raius 25 tonni raskuse ja 4,5 meetri kõrguse Viktor Kingissepa (pildil) välja hallist Karjala graniidist. 26. märtsil 1988 saabusid saarele Karl Vaino, Karl Kortelainen, Arnold Rüütel, Ain Soidla ja teised kutselised kommunistid.

Päev varem olid küüditamise aastapäeva kõnekoosolekust osavõtjad Tallinnas otse kompartei pühakojas, Karla katedraalina tuntud poliitharidusmajas karjunud «Maha Vaino!», «Maha Saul!». Nädal hiljem korrati sama juba Toompea lossis, otse loomeliitude ühispleenumi kõnepuldist.

Aga Kingissepas heisati veel 26. märtsil kohaliku võimu käsul kogu linnas punalipud, koolilapsed ja töörahva esindajad rivistati käsu korras üles ja Vaino eemaldas Nõukogude Liidu hümni saatel katte kujult, mida inimesed hakkasid kohe kutsuma «Mikiveriks» – nii väga sarnanes see armastatud näitlejaga. Monumendi piirdeaia matsakad dolomiitpostid ristiti saare naise sääremarjadeks ja ühel ööl siginesid kuju juurde suured kalossid kirjaga «Hakka astuma!». KGB-lased käisid isegi poodides uurimas, kes on nii suuri kalosse ostnud, aga vist ei saanudki teada, et selle vembu viskas laulumees Laur Teär.

Kingissepa külastamine jäi Karl Vainole üheks viimaseks väljasõiduks. Mõni nädal hiljem teatas Ants Tammleht EKP Keskkomitee pleenumil, et juubelipidustustega on Kingissepa nime juba piisavalt inimestele teadvustatud ning rahvas tahab nüüd taas Kuressaares elada. «Mikiver» hakkas astuma alles hulk aega hiljem, 1989. aasta aprillis, kuid Kuressaare sai oma nime tagasi juba 1988. aasta jaanipäevaks.