Martin Kala: elu demokraatias nõuab järeleandmisi

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Kala
Martin Kala Foto: SCANPIX

Postitasin loo Erki Noole homoseisukohtadest oma Facebooki seinale ja varsti ilmus sinna selline kommentaar: «Kuulge aitab küll nende omasooihaldajate esile tõstmisest, olen täielikult Noolega nõus selle artikli puhul... Aidakem parem heteroperedel lapsi saada ja neid kasvatada!» Hea oli kõrvale võtta netilehe slate.com esiküljelugu Ameerika Pediaatrite Akadeemia uuringu tulemustest, mille kohaselt on abielus vanemate kasvatatud lastel kasu sotsiaalsest ja õiguslikust olukorrast, mida tsiviilabielu nende vanematele annab.

Mõni võib ju sellistes uuringutulemustes kahelda. Kuid inimesed, kes veedavad pikki päevi laste tervise olukorda ja muutumist jälgides, väidavad, et ühiskonna võrdõiguslikkus abielu küsimuses mõjub hästi ka meie järeltulijatele ning see, et samasoolistel paaridel ei võimaldata liitu heita, on nende lastele väga ebasoodne.

American Academy of Pediatrics, riigi kõige mõjukam pediaatrite rühm, asus samasooliste tsiviil­abielu toetama põhjusel, et lapsed on alati õnnelikumad kahe vanemaga leibkonnas, sõltumata sealjuures vanemate seksuaalsest sättumusest või soolisest kuuluvusest. Näide on kauge, kuid diskussiooni ulatus ja sisukus on märkimist väärt.

Kui Eestis 2006. aastal valmivat perekonnaseaduse eelnõu arutati, domineeris samasooliste perekonnaõiguslike suhete küsimuses abiellumise kontseptsioon laiemalt. Mis on abielu? Kas tähendab see liitu mehe ja naise vahel või võiks see tähendada liitu kahe armastaja vahel, on see mitteabielulise kooseluga võrdsustatav liit vms? Toona ei suudetud lahti seletada, miks sellist seadust vaja oleks või poleks. Keskenduti ka ühiskondlikele ja rahvuslikele väärtustele, sest eks seadust tulekski hinnata üldiste väärtushinnangute kontekstis.

Selge, et kõik sõltub ühiskonna valmisolekust ja suured muutused ongi aeglased toimuma. Ent kui meil väideldakse perekonnasuhete ümber, mis ei võimalda samasooliste abielu ega midagi sellesarnast, keskendub siinne väitlus – mille eesmärk on ühiskonna suurem tolerantsus ja võrdne kohtlemine seaduse silmis – jätkuvalt teisejärgulistele argumentidele.

Eesti vaatenurk, milles seksuaalvähemuste probleeme lahatakse, on pigem omasooiharuse defineerimine. «-seksuaal» on pikantsem kui «eriomadus» või «vähemus». Küsimus on selles, miks loetakse Eestis geiliikumist, homode õigusi ja muud samasooliste suhetel põhinevat nimelt seksuoloogia ja meditsiini haldusalasse, mitte sotsiaalia alla. Eestis on seksuaalvähemuste sotsiaalprobleemina käsitamine sarnasel tasemel nagu omal ajal Nõukogude allikate andmetel N. Liidust «likvideeritud» prostitutsiooni puhul või näiteks pime usk, et Prantsusmaal pole rassismi.

Õli lisavad tulle vulgaarsed või lausa rumalad väljaütlemised – viimasel ajal eriti poliitikutelt –, millel on omadus keskenduda mitte teemale, vaid pigem ärapanemisele. Iseasi on see, kas poliitikule on tõesti antud voli arvata, mis on siin­ilmas õige ja mida hukka mõista. Euroopas on räägitud homovastase diskriminatsiooni seadustest, mis mainivad homofoobia selget olemasolu just poliitilise klassi puhul.

Laimu ja ebameeldivate ütlemiste eesmärk on tihti stigmatiseerida tervet ühiskonnagruppi, kuid lisaks luua tunne, nagu oleks eestlase maailmapilt ning senine elulaad ohus. Meenutagem erakondade seisukohavõttusid mehe-naise vahelise abielu poolt eesti rahva püsimajäämise seisukohalt või rahvuse ja keele säilitamiseks. Nii jääb normaalne arutelu olemata ja avalikult on võimalik vaid üks seisukoht, mille sisuks on sageli hirm.

Seda huvitavam on täheldada, et praegust debatti Eestis on hakanud vürtsitama ka kirik ja muud usuorganisatsioonid, näiteks algatas kristlik organisatsioon SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks hiljuti allkirjakampaania homode vabaabielu seadustamise vastu. Maailma väidetavalt kõige vähem uskliku riigi kontekstis on see märkimisväärne.

Globaalne võitlus samasooliste õiguste eest toob endaga ühe suure muutuse: see ründab kaudselt ka kiriku autoriteeti. Kui mingi riik läheb seda teed, et kehtestab liberaalsema perekonnaseaduse, ütleb ta sellega ka kirikule, et too ei pruugi mängida moraalsetes küsimustes enam juhi rolli. Ega põhjuseta pole kiriklikud organisatsioonid pidanud rasket võitlust perekonna ümberdefineerimise ja samasooliste liitude vastu. Ülesande keskmes pole kaotatav lahing, küsimuse all on nende organisatsioonide asjakohasus.

Paljudes Euroopa riikides on säärased küsimused ammu reguleeritud: Saksamaal saavad kodanikud sõlmida abieluga sisuliselt sarnase liidu, mida kutsutakse Partnerschaft’iks, prantslastel on solidaarsuspakt, Madalmaades ja Taanis kehtib abielu, Ühendkuningriigis tagab tsiviilpartnerlus samasoolistele paaridele samad õigused ja kohustused kui tsiviilabielu puhul jne. Kui sellised diskussioonid neis riikides päevakajaliseks muutusid, sai homofoobiast Lääne-Euroopas poliitiline strateegia.

Holland, mida võib julgelt pidada maailmas mitmete sotsiaalsete muutuste laboratooriumiks, seadustas homoabielud 2001. aastal. Mis siis juhtus? Kolleeg Simon Kuper Financial Timesist vastab, et suurt ei midagi: niipea kui geiabielud aktsepteeriti, kadus see teema Madalmaade poliitikaaruteludest ja 2001. aastast alates käib seal debatt pigem hoopis moslemite, Brüsseli ja ühiskondlike klassivahede ümber.

Hollandi homoabieluvastaste argumendiks polnud küll oht rahvuse kestmisele nagu Eestis, vaid pigem abieluinstitutsiooni devalveerumine. Kuid seegi pole tõsi: Hollandis kasvas abieluväliste laste arv märkimisväärselt juba 1970. aastatel, ammu enne homoabielude debatti. Ja võrreldes möödunud paari aastakümnega kasvab heteroabielude populaarsus paljudes Euroopa riikides vaatamata sellele, kas riigis kehtivad geiabielud või mitte.

Prantsusmaal, kus on homosuhted reguleeritud tsiviillepinguga PACS (Pacte civil de solidarité) ja peatselt juba samasooliste vahel sõlmitava abieluga, asusid mõned poliitikud enne tsiviilleppe jõustumist valijate võitmiseks samuti homovastastele seisukohtadele, pidades enamasti silmas osakest oma parempoolsest valijaskonnast.

Riigis, mis on üleüldiselt ja juba aastakümneid näidanud üles tolerantsust teistsuguste suhtes, osutus homovastasus ebaõnnestunud poliitiliseks kalkulatsiooniks. Võrdõiguslikkuse küsimustes on valijad tihtipeale targemad, kui poliitikud arvavad.

Et ka Eesti ühiskond jõuaks teatava eluterve ja küpse suhtumiseni teistsugustesse ja et see kuidagi ka teleekraanil kord kajastuks, selles on roll mängida meedial. Kommentaarid ja solvamine on Eesti meedias üsna igapäevane tegevus, millele pole siiani olnud proportsionaalset vastust nende poolt, keda on avalikkuse ees riivatud. Seda tööd ei peaks tegema vaid tavapärased samasooliste õiguste eest kõnelejad, keda on lihtne ühte patta panna ja märgistada, vaid kõik ülejäänud, kes usuvad, et vähemusi tuleb toetada ning et meil on – nagu Iivi Anna Masso ütles – kohustused inimõiguste suhtes ja seosed euroopalike väärtustega. Võrdõiguslikkuse eest saab võidelda ka siis, kui see sind otseselt ei puuduta.

Seadusandjatel soovitaksin keskenduda oma mandaadi edukale elluviimisele, milles vaenu õhutamine tuleks asendada üksteise tunnustamisega ühes või teises vormis. Eesti rahvas ei pruugi olla valmis aktsepteerima samasooliste abielusid, kuid seksuaalsel orientatsioonil põhinev diskrimineerimine ja valus laim ametlikul tasandil peavad kiiremas korras lõppema. Ja et päriselus eksisteerivatesse peredesse sündinud, lapsendatud või varasemast suhtest pärit lapsed tunneksid end kindlalt ja paremini. Elu demokraatias nõuab järeleandmisi, et hoiduda pideva sõdimise tagajärjel tekkivast isoleerumisest.

Kui aega üle jääb, võib lugeda Jean-Paul Sartre’i. Prantsuse filosoof ütleb: «Sina ise vastutad, mitte Jumal ega partei.»

Martin Kala töötab Euroopa Ajalehtede Liidus õigusnõunikuna. Artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.

Tagasi üles