Priit Pullerits.

FOTO: Sille Annuk

Selleks et järgnevast aru saada, tuleb meenutada lauset, mida on tõenäoliselt ekslikult omistatud Voltaire’ile, ühele Euroopa valgustusliikumise juhtkujule, kuid mis tõenäoliselt kuulub siiski tema biograafile. See kõlab nii: «Ma olen kõigiti selle vastu, mida sa ütled, aga ma kaitsen kuni surmani sinu õigust seda öelda.» Eestis on too demokraatliku ühiskonna nurgakivi sattunud löögi alla. Meil kõlab see pigem nii: «Ma olen kõigiti selle vastu, mida sa ütled, ja ma võitlen kuni surmani selle eest, et sa selle ütlemise eest karistada saaksid.»

Ja karistada tahetakse. Miks muidu tuli möödunud nädalal osa inimesi välja väitega klassifitseerida viha õhutamiseks sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks petitsioon traditsioonilise perekonna kaitseks. Kas hoopis selline väide pole viha õhutamine, sest Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb ju selgelt, et «perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all»?

Jah, karistada nad tahavad. Eesti LGBT ehk lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide ühing teatas eelmisel nädalal kavatsusest kaevata petitsiooni algatajate peale politseile. Kas hoopis selline ähvardus pole vaenu õhutamine, sest Eesti LGBT ühingu juht tunnistas isegi, et pole seadusepunkti, mille rikkumise eest allkirjakogujate läbiviijate peale kaevata? Kui suur peab küll olema nende inimeste viha, kes ei hooli seadustest ega austa demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtteid, vaid tembeldavad teisi, kes käituvad põhiseadusest ja seadustest lähtudes, viha õhutajateks.

Vihavastaste käitumine meenutab sallivuse jutlustajate käitumist. Nimelt osutuvad pahatihti kõige sallimatumaks inimesed, kes peavad sallivust ühiskonna küpsuse mõõdupuuks. Sest nende sallivus lõpeb sageli niipea, kui nad kohtavad kedagi, kes nendega ei nõustu. Sama näib kehtivat vihavastaste võitlejate kohta. Nende vihavastasus lendab nurka niipea, kui nad kohtavad kedagi, kes nendega ei nõustu. Nonde vastu tuleb vihaselt, demokraatlikke põhimõtteid eirates lahingusse minna.

Juhtusin hiljuti lugema Ameerika rahvusparkides töötanud inimeste mälestusi. Tegemist on föderaalvalitsuse töötajatega. Üks neist meenutas eelmise kümnendi keskel toimunud Ku Klux Klani kogunemist Gettysburgi lahinguväljal, kodusõja pöördepunkti pühal kohal. Selline üritus ei meeldinud enamikule inimestest. Paljud olid seepeale nördinud ja pahased, kirjutas endine pargitöötaja.

Tema nende hulgas. Kuid ta lisas: «See kogunemine näitas, mida tähendab elada ainsas tõeliselt vabas riigis, kus igaühele on antud hääl oma arvamuse avaldamiseks ja tagatud turvaline keskkond selle kuuldavaks tegemisel. Me ei pruugi nõustuda, mida teised ütlevad, aga me ei tohi eales mitte nõustuda nende õigusega seda öelda.» Kahju, kui Eestis sõnavabadus mõnedes viha kütab.