Juhtkiri: kümme aastat Eesti sõja algusest Iraagis

Foto: Urmas Nemvalts

Suursaadik Harri Tiido avas eile Tartus toimunud konverentsil väga selgesõnaliselt põhjusi, miks kirjutas Eesti kümme aastat tagasi alla nn Vilniuse kirjale, millega Ida-Euroopa riigid toetasid sõjalist sekkumist Iraagis.

Eestil tuli NATOsse mittekuuluva riigina kiiresti pool valida. Tiido meenutas juhtunut eile nii: «Küsimus oli selles, kas võtame Eesti sellest kirjast välja. Helistasin (peaminister) Siim Kallasele, ütlesin, et kiri on üle pingutatud. Kallas küsis, mis juhtub kummalgi juhul. Ma ütlesin, et kui me allkirja ära võtame, siis liigub meie suunas üks suur haamer, kui jätame, liigub meie suunas potentsiaalselt palju väikeseid haamreid.» Tiido sõnul otsustas Kallas, et väikesed haamrid on leebem variant.

Eesti ei olnud siis veel, kõigest kümme aastat tagasi (!), ei NATO ega Euroopa Liidu liikmesriik. Liitumine meie julgeolekut tagavate organisatsioonidega oli Eesti välispoliitika absoluutselt kõige tähtsam eesmärk. Poole valimine ei tähendanud valikut Saddam Husseini ja Eesti julgeoleku vahel, vaid kiirotsust, kas Eestil on selle eesmärgi saavutamiseks rohkem kasu USA toetusest, kui on kaotada näiteks Prantsusmaa pahameelest.

Ehkki variantide üle arutleda on tagantjärele põnev, ei tunne ajalugu «olekseid». Loeb üksnes see, mis on saavutatud. Valik «väikeste ja suurte haamrite» vahel on osutunud õigeks. Praeguseks on Eesti juba mitu aastat olnud meie naabritest «integreerunuim» – liige kõige suuremas arvus väärikate riikide klubides.

Kui meil arutletakse selle üle, kas välispoliitika peaks teenima rohkem väärtusi või huvisid, võiksime aususe mõttes meenutada oma lähiajalugu ja märgata seal nende telgede põimumisi. Nii võimegi tagantjärele tõdeda, et Eesti eesmärk oli liituda NATOga ning George W. Bushi selge isiklik toetus osutus olulisemaks kui «väikesed haamrid» vaidlustes Iraaki mineku üle. Harri Tiido ütles nn Vilniuse kirja kohta: «See kiri koostati Washingtonis. Seda ei ole kusagil ametlikult kirja pandud, aga ma söön oma mütsi ära, kui seda ei teinud valmis Bruce Jackson (USA NATO komitee toonane president – PM). Kirja sõnastuses märgiti, et Colin Powell esitas veenvaid tõendeid. Mina sellega nõus ei olnud, pakkusin, et märgime, et ta esitas lisatõendeid.»

Tänaseks teame, et Powelli väited ei osutunud õigeks. Samas tuleb õigluse huvides meenutada, et Iraagi kohta kehtisid ÜRO relvakontrolli otsused ning Iraagi diktaator Saddam Hussein ei andnud rootslasest ÜRO diplomaadile Hans Blixile piisavalt võimalusi veenduda enne sõda selles, et Iraagis massihävitusrelvi pole.