Jürgen Tamme: segadus Euroopa tagahoovis

Balkan Foto: Erakogu

«Balkan» kõlab nagu vaen ja verevalamine ning seda ka Balkani rahvaste jaoks. Endise Jugoslaavia asemel nüüd Lääne-Balkaniks kutsutava piirkonna riigid on aga kõik ELi ooteruumis, sest liikmestaatus on üks väheseid asju, milles seal ühel meelel ollakse.

Kuigi möödunud sajandi viimasel kümnendil peetud arvukate ohvritega Jugoslaavia sõdadest on möödunud hulk aastaid, seostub Balkan endiselt Euroopa mahajäetud ja korratu tagahooviga.

Terminil «Balkan» on tänini negatiivne kaastähendus, mis paljudele tähendab lõputut vaenu, killustatust ja verevalamist, paremal juhul aga sealsete rahvaste pöörast, jaburat ja dramaatilist elu, nagu seda kujutab Serbia filmirežissöör Emir Kusturica.

Sõda on sageli ainus, mida eurooplased Balkani kohta teavad. Balkanist sai alguse Esimene maailmasõda, osa ajaloolasi näeb seal ka Teise maailmasõja lätteid ning 20. sajandi teise poole suurim sõdimine Euroopas toimus Balkanil.

Terminil «Balkan» on negatiivne tähendus ka sealsete riikide endi jaoks. «Need riigid ei armasta, kui neid Balkaniks kutsutakse,» märgib ka välisministeeriumi Kagu-Euroopa, Euroopa Liidu üldasjade ja laienemise büroo direktor Ingrid Amer Albaania ja endise Jugoslaavia, nüüd iseseisvate Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Makedoonia, Montenegro, Serbia, Kosovo ja Sloveenia kohta.

Euroopas nähakse neid riike Lääne-Balkanina, eristamaks neid samal poolsaarel asuvatest ELi liikmesmaadest Kreekast, Bulgaariast ja Rumeeniast. Kui Balkani nimetus regiooni üldtähisena on käibel olnud umbes sajand, siis nimi Lääne-Balkan võeti kasutusele alles hiljuti.

«Lääne-Balkan kujutab endast mõnes mõttes poliitiliselt neutraalset terminit endise Jugoslaavia asemele, mida ta suures osas hõlmab. Lisaks on selle alla paigutatud Albaania,» selgitab Eesti suursaadik Bosnia ja Hertsegoviinas, Makedoonias, Montenegros ja Serbias Arti Hilpus, kelle sõnul leiutasid selle nime väljaspool seisjad praktilisel vajadusel.

«Ka on selle terminiga kaetud piirid muutuvad. Sloveenia arvati sellest piirkonnast välja enne, kui «Lääne-Balkan» jõudis üldse kinnistuda. Horvaatia, kes on ELi ukse taga ja kohe-kohe sisse astumas, on samuti sealt väljumas,» lisab Hilpus.

Erinevas kontekstis võib nimel Lääne-Balkan olla sootuks erinev sisu. Näiteks Rahvusvaheliste Majandusõpingute Viini Instituudi makedoonlasest professor Vladimir Gligorov on märkinud, et Lääne-Balkan pole poliitiline, majanduslik ega geograafiline, vaid julgeolekutermin, mis tekkis 1995. aastal, ühendades julgeolekuohuga riike.

Kuigi sealsetele riikidele ei meeldi, et EL neid ühtse piirkonnana käsitleb, pole sellest pääsu ka vaatamata asjaolule, et katsed riike ja rahvaid kategoriseerida pole ajaloos kuigi edukad olnud. Kuigi ühendus on selle eest pälvinud ka kriitikat, tuleks püüdlustes näha eesmärki regiooni paremini hõlmata.

See, et nii suured kui väikesed impeeriumid võivad küll lakata olemast poliitilistel kaartidel, kuid ei kao inimeste teadvusest, peab paika ka Balkani puhul, kus endise Jugoslaavia kunagine suurus on visa kaduma, seda eriti just serblaste seas.

See motiiv tuleb välja ka Kusturica filmis «Underground», kus ühe peategelase keldris sündinud poeg Ivan otsib taga oma suurt ja laia kodumaad ega taha aru saada, et Jugoslaaviat pole enam olemas. «Ma olen ilma kodumaata inimene, kes reisib ühest riigist teise,» on ka tänapäeva Bosnia ja Hertsegoviinas sündinud Kusturica ise tunnistanud.

Teise nurga alt on n-ö jugonostlagiat avanud Serbia ja ka kogu Jugoslaavia kunagise mõjuvõimsaima isiku Slobodan Miloševići endine informatsiooniminister Aleksandar Tijanić, kes praegu on üks Serbia tuntumaid ajakirjanikke.  

«Milošević üldiselt sobib serblastele. Tema valitsuse all kaotati serblastel tööaeg sootuks. Keegi ei teinud midagi. Ta lubas mustal turul ja salakaubaveol õitseda,» on Tijanić kirjeldanud. «Milošević muutis igapäevaelu üheks pikaks puhkuseks ja pani meid end tundma nagu keskkooliõpilased lõpuekskursioonil – mis tähendab, et mitte miski, kohe tõesti mitte miski, mis sa teed, ei ole karistatav.»

Jugoslaavia liitriigi kuuest endisest vabariigist on ELi liige vaid Sloveenia, mis ühines 2004. aastal. Tõenäoliselt saab tänavu juulis ELi uusimaks liikmeks Horvaatia. Teistele jääb ELi uks ilmselt aastateks suletuks.

Siiski on EL andnud kõikidele sealsetele riikidele 2003. aastal selge väljavaate ühendusega liitumiseks, võttes nad n-ö ooteruumi. Liikmestaatus on üks väheseid asju, milles sealsed sõjatraumaga riigid ühel meelel on, nähes ELis eelkõige võimalust suurendada inimeste heaolu ning tagada stabiilsus ja turvalisus.

Suurt ühinemist nagu Ida-Euroopa puhul aga oodata ei tasu. Ühelt poolt suhtutakse edasisse laienemisse skeptiliselt majandusraskuste ja segaduste tõttu ühenduse edasises juhtimises. Teisalt on kriisi näol olemas vabandus nendele ELi liikmesriikidele, kes ei soovi enam uute liikmete arengu huvides raha juurde panna, vaid seda oluliselt vähendada.

«Olud on keerulised ja laienemise osas on seda kõike väga tunda,» tunnistab ka Amer, kelle sõnul on aga väikenegi edasiminek terve Euroopa huvides. «Lääne-Balkani riikidel ei ole ELiga lõimumise kõrval tõsiseltvõetavaid häid alternatiive,» lisab ta.

Euroopa Komisjoni kinnitusel pole kriis ja edasine laienemine kuidagi omavahel seotud, vaid vastupidi, laienemine on kasulik nii ELile kui ka liituda soovivatele riikidele, võimaldades sel moel Euroopa stagnatsioonist välja aidata.

Komisjoni laienemisvolinik Štefan Füle on võrrelnud laienemisväsimust lumeinimesega, kellest kõik räägivad, aga keegi pole näinud. «Tegelikult pole probleemiks laienemisväsimus, vaid reformiväsimus,» märkis Füle märtsi alguses ka Euroopa Parlamendis.

Lääne-Balkani riikides suhtutakse sellistesse avaldustesse aga skepsisega ning võib täheldada teatud rahulolematust ennekõike ELi suhtes, kuna kaheldakse ühenduse siiruses neid oma ridades näha.

«Küllap kõik Euroopa valitsused on sunnitud tunnistama, et tegelikult on selle piirkonna integreerimine Euroopaga Euroopa üldise stabiilsuse huvides. Kui vanad vastuolud peaksid seal uuesti välja lööma, ei võidaks sellest keegi,» usub Hilpus.

Ka see, et riigid pole suutnud omavahelisi probleeme lõplikult lahendada, takistab nende edasiminekut. Nii võib ELi pääsenud riik hakata ära kasutama oma liikmesust ja blokeerida teiste riikide edasiliikumist. Seda võib öelda nii Bulgaaria, Rumeenia kui ka Sloveenia kohta.  

Teisalt on riikidevahelisel konkurentsil ka positiivseid külgi ning ELiga liitumise perspektiiv võib suunata riike eduteele. «Naabri edu, n-ö positiivse kadeduse faktor võib olla aga liikumapanev jõud,» usub Amer, lisades siiski, et lahtised küsimused ja takerduvad protsessid võivad probleeme tekitada.

Nii Amer kui ka Hilpus kinnitavad, et sealsetel riikidel on ELiga liitumiseks Eesti toetus, lisades siiski, et tuleb olla kannatlik ja anda neile vajalikeks reformideks aega. «Toetame üksikute riikide edasiminekut niipea, kui vastavad tingimused on täidetud,» täpsustab Amer.

Kuigi mitu sealset riiki on Eesti arenguteed nimetanud eeskujuks, on suhted sealsete riikidega napid vaatamata mõlema poole diplomaatide kinnitustele, et ollakse huvitatud suuremast koostööst. Siiski seab riikide väiksus ja geograafiline kaugus piirangud ning ei Eestil ega ka sealsetel riikidel ei jätku jõudu sügavamaks koostööks.

Seda näitab kasvõi asjaolu, et Eestil pole neis riikides kohapeal suursaadikut. Veebruarist alates on esimese Lääne-Balkani riigina suursaadiku tasemel Tallinnas esindatud vaid Makedoonia. Samas riigis tegutseb ELi suursaadikuna aga eestlane Aivo Orav.

 

Stabiilsuse võti

Piirkonna suurimas riigis Serbias valiti mullu lisaks presidendile ka uus parlament ja kohalikud omavalitsused. ELis jälgiti murega, kuidas üsna Euroopa-meelse juhtkonna asemel astusid ametisse radikaalideks peetavad poliitikud.

Ka uue presidendi Tomislav Nikolići esimesed avaldused võeti vastu mõistmatusega. Nii leidis oma kunagise töö tõttu kalmistu juhatajana Hauakaevaja hüüdnime pälvinud Nikolić, et Srebrenica veresaun polnud genotsiid, lisades, et see ähvardab Kosovos elavaid serblasi.

Selle riigi liidritel on aga komme üllatada. Nii Nikolićil kui ka peaminister Ivica Dačićil on õnnestunud 2012. aastal ELi kandidaatriigi staatuse saanud Serbia tuua hoopis Euroopale lähemale.

Politoloogide sõnul on mõõdukal poliitikul raske teha keerulisi kompromisse, sest teda võidakse süüdistada järeleandmises või reetmises. Poliitikul, keda iseloomustab karmi joone hoidmine, on kompromissile minna hoopis lihtsam. Seda tähelepanekut on kasutatud ka Serbia uute liidrite kohta.

Erimeelsused ELiga Kosovo küsimuses ning skepsis ELi siiruses on pannud Belgradi pöörama pilku oma traditsioonilise liitlase Venemaa poole, kuigi suhe Kremliga on vastuolulisem, kui pealtnäha paistab.

«Kohe pärast uue valitsuse moodustamist nad kinnitasid, et ELiga lõimumine jääb prioriteediks. Kuigi president Nikolić lisas, et Serbia hakkab lähtuma kahe avatud ukse poliitikast – üks uks on avatud Venemaa ja teine ELi poole,» selgitab Amer, kelle hinnangul on integreerumine ELiga ainus võimalus anda Serbiale uued väljavaated ja selle elanikele soovitud heaolu.

Lahenduseta tüliõun

End 2008. aastal Serbiast ühepoolselt iseseisvaks kuulutanud Kosovo vaidlusalune staatus on peamine tüliõun, mis Jugoslaavia lagunemise järel regionaalseid suhteid mõjutab. Kosovo lahenduseta olukorral on mõju ka märksa kaugemates riikides.

Kuigi EL, mille viis liiget pole Kosovo iseseisvust tunnustanud, sunnib Belgradi Prištinaga suhteid parandama ning mitme argiprobleemi lahendamises on ka kokkuleppele jõutud, pole põhimõttelist murrangut toimunud. ELi vahendusel peetavaid kõnelusi ei saa pidada ka päris läbikukkunuks, kuna Serbia uue juhtkonna ajal on dialoog viidud tehniliselt tasemelt poliitilisele.

«ELiga liitumise soovil on kindlasti motiveeriv mõju. Ilma selleta oleks raske ette kujutada, et Serbia ja Kosovo praegu omavahel nii asjalikult räägiks ja koos lahendusi otsiks,» märgib ka Hilpus.

Kuigi retoorikas kinnitab Belgrad, et Kosovost kunagi ei loobuta, usub märkimisväärne hulk serblasi, et Kosovo on kadunud. Eravestluses on seda kinnitanud ka mitmed Serbia ametnikud, kuid avalikult selle väljaütlemine võib neile ja poliitikutele põhjustada suuri ebamugavusi.

Eelmine aasta oli Kosovole märgiline, kuna mitu rahvusvahelist missiooni, mille järelevalve oli iseseisvumise väljakuulutamise tingimus, lõpetasid oma töö. Sellega astus Kosovo sammu edasi protektoraadist täielikult iseseisva riigi poole. Siiski tegutsevad seal endiselt ELi politsei- ja õigusmissioon, NATO rahuvalvajad, ÜRO missioon ning mõjukad välisdiplomaadid, kellel on riigi asjade üle otsustamisel suur mõju.

Balkani paipoiss

1990. aastate alguses Serbiaga liitu jääda otsustanud Montenegrost sai 2006. aastal pärast referendumit ja rahumeelset eraldumist Serbiast Euroopa 47. iseseisev riik. Erinevalt Kosovost on Serbia Montenegro iseseisvust ka tunnustanud ning enamik serblastest lahkumisvalust üle saanud, kuigi teatud määral on kaotuskibeduse maitse siiski suhu jäänud.

Montenegro poliitika sõltub suuresti riigi populaarseimast poliitikust, praegu peaministriametit pidavast Milo Đukanovićist. Đukanovići, kes aastatel 1998–2002 oli ka Montenegro president, peavad toetajad meheks, kes juhtis riigi iseseisvumiseni. Usk temasse on niivõrd suur, et enamik montenegrolasi usub, et vaatamata sellele, kes on hetkel ametlikult võimul, on tegelik juht Đukanović.

Horvaatia järel on just Montenegrol suurim võimalus ELi liikmeks saada. Reforme on Eestist pea kolm korda väiksema pindala ja kaks korda pisema rahvaarvuga riigis võrreldes naabritega kergem läbi viia, ehkki väiksusega kaasneb haldussuutlikkuse küsimus.

«Montenegro tahab oma identiteeti rõhutada ja uuesti kättevõidetud iseseisvust kinnistada. Liitumist ELi ja NATOga võib näha ka kui selget eristumist ja lahtihaakimist «suuremast vennast» Serbiast, kellega Montenegro on ajalooliselt väga tihedalt seotud olnud,» iseloomustab Hilpus mullu ELi kandidaatriigiks saanud Montenegrot.

Montenegro probleemid on aga samad, mis teistelgi sealsetel riikidel – kohtusüsteemi nõrkus, organiseeritud kuritegevus ja korruptsioon, mille jäljed viivad ka poliitilise ja majandusliku eliidi juurde.

Riik, kus peanoogutus tähendab eitust

Albaania on tammunud suure osa viimastest aastatest poliitilistes kriisides, mis vallandusid pärast 2009. aasta juuni parlamendivalimisi. Seejuures on kõigi pärast kommunismi kokkuvarisemist 1990. aastal toimunud Albaania valimiste tulemused vaidlustatud.

Kahe suurema partei vastuolu on halvanud igasuguse konsensuse, mis on vajalik edasiminekuks ja ELi kandidaatriigi staatuse väljateenimiseks. Küll aga kuulub Albaania Horvaatia ja Sloveenia kõrval NATOsse, olles saanud liikmeks avansina abi eest endises Jugoslaavias.  

Teine oluline märksõna, mis Albaaniat iseloomustab, on natsionalistlik retoorika. Peaminister Sali Berisha on välja käinud kava anda kodakondsus kõigile albaanlastele kogu maailmas. Ka räägitakse kõrgeimal poliitilisel tasemel kõigi albaanlaste koondumisest ühte riiki.

Kuigi Suur-Albaania idee on mõeldud eelkõige sisetarbimiseks, teeb see albaanlastega asustatud naaberriike ja ELi murelikuks. Nii on Brüssel mõista andnud, et loosungid, mida Albaania, aga ka teiste sealsete riikide poliitikud riigisiseseks tarbimiseks välja käivad, ei jää selle riigi piiridesse.

Kuigi Albaania on üks parema iibega rahvusi, mille elanikkond on suhteliselt noor, on riigi vaesus sundinud paljusid lahkuma. Viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi elas Albaanias 2,8 miljonit inimest, mis on ligi kaheksa protsenti vähem kui kümme aastat tagasi.

Arvatakse, et viimase 20 aasta jooksul on riigist lahkunud hinnanguliselt 1,4 miljonit inimest, neist rohkem kui pooled Kreekasse. Kuna enamik väljarännanud albaanlasi elab ja töötab välismaal ebaseaduslikult, on täpne arv teadmata.

Lõhenenud liitriik

Pärast aastatel 1992–1995 peetud Bosnia sõda, mis moslemid, serblased ja horvaadid üksteise vastu ässitas, jagunes Bosnia ja Hertsegoviina nõrga keskvalitsusega kaheks pool­autonoomseks moodustiseks: moslemi-horvaadi föderatsiooniks ja serblaste Republika Srpskaks.

Omavahelised suhted serblaste, horvaatide ja bosnialaste vahel on aga jäised. Serblasest marurahvuslaste liider Milorad Dodik on korduvalt viidanud Republika Srpskale kui riigile ja ähvardanud föderatsioonist lahku lüüa. Probleeme on ka teiste vähemustega, mis muudab ELi pääsemise lootusetuks ning riik pole välja teeninud ka kandidaatriigi staatust.

«Riigi keskvalitsus on nõrk ja puudulikult toimiv, erimeelsused erinevate rahvusgruppide ja identiteetide vahel on siiani suured. Vaatamata rahvusvahelisele survele ei olda suutelised keskvalitsuse tasandil kokku leppima ka nendes olulistes muudatustes või reformides, mis tuleks teha, et saaks mitte isegi liitumisläbirääkimisi avada, vaid üksnes tõsiseltvõetava liitumisavalduse ära esitatud,» resümeerib Hilpus.

Viini ülikooli õppejõu, Bosnias sündinud Vedran Džihići sõnul iseloomustab noorte suhtumist tema kodumaal perspektiivitunde puudumine ja 80 protsenti neist lahkuks riigist, kui neil selleks võimalus oleks. Hilpuse sõnul on üheks selle põhjuseks ka takerdunud protsessid ELiga liitumisel. «Mitte et muretsetaks väga ELi kui organisatsiooni liikmeks saamise, vaid kõigi nende hüvede pärast, mis ELi integreerumisega kaasas käivad,» selgitab Hilpus.

Euroopa soovimatu laps

Makedoonia suutis liitriigi lagunemisele järgnenud sõdadest kõrvale hoida, kuid 2001. aastal jõudis riik kodusõja lävele. Suurem verevalamine õnnestus siiski ära hoida ja albaania mässulised on relvad vahetanud ülikondade vastu, kuuludes ka riigi valitsusse.

Kohe pärast iseseisvumist 1991. aastal sai alguse nimetüli Kreekaga, mis pole siiani lahendust leidnud. Kreeka viitab riigi põhjaosas asuvale Makedoonia maakonnale ning on keelanud naabermaal sama nime kasutamise, pannes kinni Skopje tee nii NATOsse kui ka ELi. Lisaks Kreekale on Makedoonial probleeme ka Bulgaariaga, kes süüdistab Skopjet Bulgaaria-vastase viha õhutamises ning ühekülgses natsionalistlikus ajalootõlgenduses.

ELi delegatsiooni juht Makedoonias Aivo Orav on võrrelnud Makedoonia olukorda Eesti taasiseseisvumisele järgnenud ajaga, kui lääne diplomaadid soovitasid ajaloo unustada ja tulevikule keskenduda. Makedoonlastel on seda raske mõista, kuna nad peavad riigi nime osaks identiteedist, mida tuleb kaitsta.

Lisaks raskendab 2005. aastast ELi kandidaatriigiks oleva Makedoonia edasiminekut mullu detsembris puhkenud sisepoliitiline kriis, kui opositsioon keeldus protestiks mitmeks kuuks sisuliselt parlamentaarsest tööst.

«Võib-olla kõik see, kuidas nimeküsimuses või ELiga liitumise protsessis ei ole pikka aega olnud edasiminekut, põhjustab teatud frustratsiooni, kuid see ei saa kindlasti olla õigustus, et loobuda parlamendi kui keskse demokraatliku institutsiooni kasutamisest,» märgib Hilpus, kelle sõnul võib vastasseis tõsiselt kahjustada aastate jooksul saavutatut.

Ootel eduriik

Horvaadid on pidevalt rõhutanud, et nad on osa Euroopast, mitte Balkanist. See oli ka üks valitsuse üks põhiargumente, miks Horvaatial pole ELi kõrval alternatiivi. Mullu jaanuaris toimunud referendumil toetaski ELiga ühinemist kaks kolmandikku valijaist, kuid valimisaktiivsus oli vaid 43 protsenti – vähem kui üheski praeguses liikmesriigis.

Zagreb on ELiga liitumise küsimuses olnud eri positsioonidel. Euroopa-püüdlused pandi riigi esimese presidendi, Horvaatiat kuni 1999. aastani juhtinud autoritaarse juhi Franjo Tuđmani ajal kalevi alla. See on ka üks põhjus, miks Horvaatia jäi välja 2004. aasta suurest laienemisringist, millega Sloveenia ühines. Pärast Tuđmani surma on võetud aga selgelt suund Euroopale.

Liitumises riigi rasketele majandusoludele leevendust lootva Horvaatia ühinemine pole aga veel päris kindel. Mitu ELi liikmesriiki, nende seas ka naaberriik Sloveenia, pole Horvaatia ühinemist ratifitseerinud. Seetõttu jälgib Zagreb murega sisekriisi Sloveenias, kuigi viimase liidrid on kinnitanud, et Ljubljana ei sea takistusi.

Küll aga blokeeris Sloveenia piiriküsimustele viidates ligi aasta Horvaatia edasiliikumist liitumiskõneluste ajal, kuni kaks riiki jõudsid 2009. aastal kokkuleppele piiritüli lahendamises rahvusvahelises vahekohtus. Viimane pole seni otsust veel langetanud. Lisaks piiriküsimusele on kahe riigi vahel veel hulk lahendamata valupunkte, millest enamik viib välja Jugoslaavia lagunemiseni.