Venemaa propaganda kehvadest Balti riikidest

Foto: Erakogu

Siiani halvustatakse Vene propagandas Eesti ja teiste Balti riikide majandust, rääkides, et need majandused pole piisavalt võimekad praegu, pole seda olnud varem ja neil puudub perspektiiv. Kuidas paistavad need väited faktide valguses?

NSVLi loomisest möödus eelmise aasta lõpus 90 aastat. Balti riigid ja Moldova okupeeriti Molotovi-Ribbentropi pakti alusel ja tõmmati sellesse majandussüsteemi 1940. aastal.

Siiani halvustatakse Vene propagandas Eesti ja teiste Balti riikide majandust, rääkides, et need majandused pole piisavalt võimekad ja neil puudub perspektiiv. Üks räigemaid näiteid sedasorti propagandast oli Venemaa majandusteaduste doktori, enda asutatud maailmastumise probleemide instituudi juhi Mihhail Deljagini arvamusavaldus Eesti kohta.

Deljagin külastas koos kahe reliktse nimega ajalehe Komsomolskaja Pravda ajakirjanikuga Eestit, kusjuures Postimehes ilmunud Argo Ideoni ülevaates sellest külaskäigust joonistub välja kas Deljagini tegemata kodutöö või kehvemal juhul kuritahtlik valele rajatud propaganda, mis puudutab Balti riikide majandusolukorda, «vabatahtlikku ühinemist Nõukogude Liiduga», 1918–1920 toimunud Vabadussõja monumendi ülekandmist II maailmasõja aega ja meie peaministri otsest solvamist.

Mihhail Deljagin vastas küsimusele, millised on Baltimaade võimalused kriisist väljatulekuks, nii: «Tänase apartheidi ja liberaliseeritud korporatiivmajanduse mudeli juures mingit väljapääsu ei ole. Talupoeglik teadvus ei ole ravitav, vähemalt mitte humanitaarsete abinõudega. Nad ise ajasid end nurka ja on kohutavalt selle nurga ja enese üle uhked.» (vt «Vene teadlane: fašistlikku Eestit vaevab talupojamentaliteet», PM 15.07.2009).

Vaatlen Deljagini propagandistlikest etteheidetest ainult majandusolukorda, võrreldes Nõukogude Liiduga kahe maailmasõja vahel ja praegust seisundit võrreldes Venemaaga 2009. aastal.

Tänu võitudele oma vabadussõdades jäid Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola kõrvale 1930. aastate stalinistlikest õudustest Nõukogude Liidus: nendeks olid talurahva massiline surnuksnäljutamine Ukrainas, Kasahstanis ja Volgamaal. Sundkollektiviseerimise käigus, massirepressioonidest, mille laeks olid 1936., 1937. ja 1938. aasta.

Deljagin ütles viidatud leheloos nii: «1930ndatel need talupojad juba ehitasid endale paradiisi. Ja paradiis oli selline, et Baltikum jooksis sealt ummisjalu minema, eelistades sellele isegi stalinistlikku Nõukogude Liitu. Juba sellepärast rääkida mingisugusest nõukogude okupatsioonist on täielik totrus. Baltikumi natsionalistide ülesehitatud paradiis oli selline, et kui Nõukogude tankid sisenesid, siis kohalikud tervitasid neid maantee ääres. Ja need polnud mingid venelased.»

Mis puutub Nõukogude tankide tervitamisse kohalike elanike poolt, siis võis seda esineda propaganda mõjul mõnedes vene asustusega külades Petserimaal ja Lätis Abrene piirkonnas Latgales (praegu Põtalovo rajoon Pihkva oblastis), kus suurte lubaduste ja viinaga meelitati valdavalt asotsiaalne element, hiljem mõni rongitäis Tallinna ja Riiga juunipööret korraldama.

Võiks siia lisada, et osa endise Petserimaa Eesti kodanike järglasi, kellel on vastavalt kodakondsusele ka Eesti pass, ­eelistavad aega teenida Eesti kaitseväes, kus teenistusaeg on lühem, söök korralik ja puudub dedovštšina.

Eesti majandusest kahe maailmasõja vahel

Kogu maailmas oli majanduskliima aastatel 1920–1940 erakordselt halb ja kasvutempo pidurdus kõikides riikides. Eestil olid probleemid keskmisest raskemad, sest I maailmasõda ja sellele järgnenud Vabadussõda olid kulutanud kohalikke ressursse rohkem kui näiteks Soomel, kellel 1920. aastate alul oli väiksem majanduse ümberorienteerumise vajadus. Tal oli oma tollipiir ja raha, mis võimaldas varem integreeruda Euroopaga. 1913. aastal oli Venemaa osakaal Soome väliskaubanduse käibest 28 protsenti, samal ajal kui Eestil oli vastav näitaja 90 protsenti.

Sellelt baasilt lähtudes oleks kummastav oodata, et Eesti majandus olnuks enne II maailmasõda Soomest paremal järjel, nagu emotsionaalselt väljendas president Lennart Meri. See seisukoht on kahjuks laialt levinud.

1. Eestil tuli majandus ümber orienteerida idast läände.

2. Teostada põllumajandusreform mõisamaade laialijagamise näol, mis rahva õiglustunde rahuldamise seisukohalt oli õige samm, majanduslikult aga mitte eriti kaugelenägelik.

3. Veel 1920ndate aastate II poolel mõjus ebasoodsalt 1923. aastal Eesti Panga raha laenamine perspektiivitutele ettevõtetele, mistõttu järgmisel aastal tuli läbi teha vaevaline stabiliseerimine koos deflatsiooniga.

4. Hilineti krooni devalveerimisega Suurbritannia ja Skandinaavia eeskujul 1931. aastal. See teostati alles 1933. aastal. Pärast devalveerimist 1933. aasta suvel algas kohe suhteliselt kiire toibumine majanduskriisist. Samal ajal toimus ka maailma majanduskonjunktuuri paranemine.

Eesti majanduskasvu kõikumine oli seotud ilmaolude suure muutlikkusega meie regioonis ja selle ulatusliku mõjuga põllumajandusele. 1930. aastate II poolel hakkas siiski agraarsektori mõju Eesti majandusele vähenema. See tähistabki Eesti jõudmist agraarmaast agraar-industriaalmaaks. Peamised mõjurid olid seejuures valdavalt Inglise kapitaliga edasi arendatud põlevkivitööstus. Selle baasil rajati omakorda Saksa kapitaliga põlevkiviõli ja bensiini tootmine. Põlevkiviõli tase oli esmaklassiline, bensiini kvaliteet aga alla keskmise. Peale nende toodete eksporditi edukalt puidutooteid, tsementi ja muidugi loomakasvatussaadusi nõudlikule Inglise turule, kus tuli konkureerida taanlastega.

1920. aastate algul tuli Eestil alustada majanduse arendamist oluliselt madalamalt nivoolt kui enamikul Euroopa riikidel, eriti võrreldes sõjas mitte osalenud riikidega. Veel rohkem aga käis see Nõukogude Liidu kohta, kus majanduse arendamise suuna valikul toimus julm võimuvõitlus, millest 1929. aastaks väljus võitjana Jossif Stalin. Veelgi raskem oli olukord tohutute loodusvaradega Nõukogude Liidul: kui Eesti materiaalsed väärtused hävisid I maailmasõja lõpuaastal 1918 ja järgnenud Vabadussõjas 1918–1920, siis Venemaal olid kaotused suures I maailmasõjas, kodusõjas, hävitavast kaotusest sõjast Poolaga 1920 ja sõjategevuse jätkumisest Kaug-Idas kuni 1922. aastani.

Kommunistlik plaanimajandus oli orienteeritud tootmisele osalt tootmise enda, mitte tarbimise huvides. Seejuures oli toodete kvaliteet enamasti alla rahvusvahelisi standardeid.

Baltimaade ja muude postkommunistlike riikide arengust 2009. aasta SKT alusel

Kõigepealt torkab silma, et Baltimaad pole sugugi viimased oma SKT poolest, vaid seda on Nõukogude Liidu «sõltumatud» satelliitmaad Bulgaaria ja Rumeenia ning «miniimpeerium» Jugoslaavia oma valemi järgi kommunismi ehitada üritanud «vennasmaad», kes sõdisid viis aastat omavahel. Keskmisel tasemel olnud Serbiale sai saatuslikuks Kosovo kriis.

Deljagini sõnul «elab Eesti ja kogu Baltikum üle tragöödiat, sest et kui nad Nõukogude Liidus olid mitte ainult majanduslikult, vaid ka kultuuriliselt kõige arenenum piirkond, siis nüüd on nad maailma sellest osast omal soovil ära läinud teise maailma, milles Baltimaad osutusid kõige vähem arenenuks ja ka üheks vähem kultuurseks alaks».

Deljagini esimese ja käesoleva väite vahel on loogiline viga selles, et kuidas siis 1937. aastal tema väite kohaselt nii halvas seisus Baltimaad said siis äkki majanduslikult ja kultuuriliselt kõige arenenumaks piirkonnaks. 50 okupatsiooniaastaga tegelikult süvenes majanduse mahajäämus Lääne-Euroopast. Serbia suhteliselt madal tase tänapäeval on seotud pikaajalise sõjaga Horvaatia ja Bosniaga 1991–1995 ja Kosovo kriisist tingitud NATO pommilöökidaga 1999. aastal.

Venemaa enda näitajad olid 2009. aastal tagasihoidlikumad kõigist kolmest Baltimaast, vaatamata nafta, gaasi ja maakide tohutule ekspordile.

Lisaks võrreldavatele riikidele, mis eksisteerisid 1937. aastal ja eksisteerivad tänapäeval, on ajalugu teinud ka lagunemisalaseid korrektiive. Endisest Jugoslaaviast on kõige kõrgemal positsioonil Euroopa Liidu liige Sloveenia – 21 800 eurot – ja 1. juulist käesoleval aastal ühinev Horvaatia – 15 200 eurot. Ülejäänud riikidest on järgmised näitajad: Montenegro 10 500, Makedoonia 9100, Serbia 8300, Bosnia 7400 eurot.

Potentsiaalsetest Euroopa Liidu liikmesmaadest on Türgi näitaja 13 000 ja Albaania 6500. Sloveenia ja Horvaatia kõrgem tase on seotud sellega, et nad kuulusid kuni I maailmasõjani Austria-Ungari majandus- ja kultuuriruumi, mis oli märksa kõrgemal tasemel võrreldes tookordse Serbiaga.

Meiega ühel ajal, 2004. aastal Euroopa Liitu vastu võetud Läti näitaja on 13 300 ja Leedul 15 300.

Tšehhoslovakkiast on saanud Tšehhi, kelle näitaja on 20 000, ja 1993. aastal eraldunud Slovakkia (18 700). Vahe Tšehhimaaga on oodatust väiksem, kusjuures Slovakkia sai oma majandus- ja finantsnäitajatega eurole üle minna vahetult enne Eestit.

Euroopa Liitu praegu mitte kuuluvatest riikidest oli Norra näitaja 1937. aastal 3871 dollarit ja Šveitsil 6087. Euroopa Liidu potentsiaalsete liikmete hulgas oli Islandi näitaja tänapäeval 28 100. Euroopa Liitu juba asutajaliikmena kuuluva Luksemburgi näitaja 67 600 on nii Euroopa kui ka maailma absoluutne rekord.

Toome ära veel «Euroopa reisijuhist» maailma suurimate majandusvõimude näitajad: USA 37 200 ja Jaapan 26 800. Suurima rahvaarvuga riikidest on kommunistliku Hiina näitaja 5800 ja demokraatlikul Indial 2600.

Nagu näeme eeltoodud arvudest ja analüüsist, elasid inimesed Baltimaades kahe maailmasõja vahel Nõukogude Liidust paremini, sest Läti tase oli sel ajal ligilähedane Eesti omale ja Leedu oma Poolale. Nõukogude Liidu SKT eripära peitub selles, et valmistuti hoogsalt esialgu Euroopa vallutamiseks ja sõjatööstus pakkus teatud eeliseid ainult seal töötavatele inimestele. Miljonid inimesed tegid orjatööd GULAGi laagrites ja just sellelsamal 1937. aastal saavutasid repressioonid ja hukkamised oma maksimumi.

Oma kõnes iseseisvuspäeva kontsert-aktusel 24. veebruaril märkis muu hulgas meie president Tooma Hendrik Ilves järgmist: «Kui Eesti suhteline jõukus majandusarengu jätkudes kasvab, tähendab see, et järgmisel, 2020. aastal algaval finantsperioodil ei pruugi me enam saada kaugeltki nii kopsakat toetust, kui kaks nädalat tagasi kauples meile välja valitsus. Võib isegi juhtuda, et me ise oleme netomaksjad, nii uskumatu kui see praegu ka ei tundu. Ent see on täiesti võimalik. Sest oleme juba lähedal Euroopa Liidu piirile, kus saavutades 75 protsenti Euroopa Liidu keskmisest sisemajanduse kogutoodangust, ei saa riik enam olla Euroopa raha netosaaja.»

See tähendab kvalitatiivselt uut seisundit, kus valdavalt saajast jõutakse juba teatud määral ühiskassasse rohkem andjaks kui saajaks.

Lõpetuseks väärib äramärkimist Mihhail Gorbatšovi vastus küsimusele, milline endine NSV Liidu vabariik on praegu kõige õnnelikum: ilmselt Eesti, sest nendel on euro.

Vello Malken töötab Euroakadeemias. Ta kaitses majanduskandidaadi kraadi Tartu Riiklikus Ülikoolis 1975. aastal.


Riikide jõukus 1937.  ja 2009. aastal

Riigid reastatuna Geary-Khamise dollarites 1937. aasta SKT per capita alusel (võrdsustatud ostujõu pariteedi alusel) ja samad maad 2009. aastal SKT  per capita ostujõu standardi alusel (OJS), mis vastab umbes 1 eurole.                        

1    Suurbritannia     5937        1    Holland     33 400

2    Taani     5544        2    Austria     32 100

3    Holland     5301        3    Iirimaa    31 900

4    Saksamaa    4809        4    Taani     31 700

5    Belgia     4730        5    Rootsi     31 600

6    Rootsi     4664        6    Saksamaa    30 100

7    Prantsusmaa    4424        7    Belgia     29 900

8    Austria     3583        8    Suurbritannia     27 900

9    Soome    3244        9    Prantsusmaa    27 000

10    Iirimaa    3018        10    Soome    25 100

11    Tšehhoslovakkia    2883        11    Kreeka    21 000

12    Kreeka    2820        12    Tšehhoslovakkia    20 000

13    Eesti    2779        13    Portugal    19 500

14    Ungari    2543        14    Eesti    17 200

15    Nõukogude Liit    2156        15    Ungari    16 300

16    Poola    1915        16    Poola    16 100

17    Portugal    1707        17    Venemaa    12 000

18    Bulgaaria    1567        18    Rumeenia    11 700

19    Rumeenia    1242        19    Bulgaaria    11 200

Allikad: Jaak Valge «Uue majanduse lättel»,  Akadeemia nr. 12, 2003, lk. 2722-2729.

Euroopa Reisijuht 2012-2013, Euroopa komisjon