Tõnis Kahu: süsteemi sees ja väljas

Tõnis Kahu Foto: Erakogu

Kõnelgu homoseksuaalide teemal solvunud kirikutegelased või ­IRLi aktivistid, ühes näib neil õigus olevat – isegi kui nad sellest otsesõnu ei räägi. Ja nimelt – tegemist on elu ja surma küsimusega. Ja asi pole tingimata homoseksuaalse akti loomuvastasuses, kuigi selle graafiline kirjeldamine lisab võitlusele imagoloogilist hoogu. Loomuvastane on nendes käsitlustes homoseksuaalsuse idee iseenesest.

Siin on palju aspekte, aga suuresti oleks abi viitest Aquino Thomase 13. sajandil tehtud remiksile Aristotelese ideedest. Aristoteles määratles kõigi nähtuste olemusliku sihi, toimimise lõpp-põhjuse (causa finalis). Aquino Thomase järgi on see lõpp-põhjus Jumala poolt fikseeritud ning kõike tulebki hinnata õigeks või valeks vastavalt sellele, kuidas ta seda teleoloogilist skeemi järgib. Seksuaalorganitel on nõnda oma olemuslik lõpp-põhjus – inimliigi taastootmine – ja sellest hälbimine on patt.

Siit saame tuletada väite, et homod kannavad endas surma ja hävingut. IRL ütleks, et surma rahvusele kui tervikule, hävingut Eesti asjale, mille sisu on suuresti eestlaste tõu taastootmine. Aga küsimus on, teadagi, üldisem – homoseksuaalsus on sellisena ju üleüldse vaadeldav kui inimliigi reproduktsioonitsükli suretamine, viljatu kõrb, steriilne, tulevikuta maailm. Ja sellises keeles homovastane propaganda ka räägib, kuigi Eestis pigem aimamisi. Tegelikult pole ka Erki Noole mõtteavalduses sellisel taustal midagi erilist. Homoseksuaalsus on haigus, annab ta mõista, nakkav pealegi. Homodega kokkupuutumine on hävitav, antisotsiaalne, selles on tervise ja elujõu kadumise kõdunevat hingust.

Sama nakkus, teadagi, arvatakse nüüd rüvetavat ka perekonna institutsiooni. Minu arust on see vastupidi. Homoseksuaalide püüd oma suhteid abieluliselt määratleda on kehtiva (ja tegelikult heterokesksena loodud) peremudeli täielik triumf. Nii täielik, et sunnib küsima, miks neil seda üldse vaja on. Jah, ma tean, et siin on juriidilised põhjused ja kahtlemata on asi ka võrdsuses kui printsiibis. Aga siiski. Toon paralleeli. 1960ndate keskel pidasid Ameerika mustanahalised aktiivset võitlust oma inimõiguste nimel. Aga see polnud päris nii lihtne. Afroameeriklaste eneseteadvusse mahtus kaks kultuurilist mudelit: esiteks kristlik traditsioon, mis lubas kannatusi siinses maises ilmas heastada lunastusega sealpoolses ja väärtustas seega inimeseks jäämist igas olukorras; teisalt hoiak, mis toonitas teadliku vastuhakuna inimese põhiõigustest ilma jäetud afroameeriklase mitteinimlikku loomust (nn «negro»-subjektsust) ning totaalset tõrksust «terve» ühiskonna normide vastu. (Mõni gangsta-räppar laenaks siia kindlasti hea tsitaadi.)

Homoseksuaalsete õigustega on samamoodi. Inimese elu argitasandil on selge, et nad soovivad kuuluda süsteemi sisse ja mitte sealt välja jääda. Soovivad seda – kui natuke süveneda – selle süsteemi seadusi järgides, tema seatud kohustusi endale kohandades. Ja süsteemi (või õieti selle mõne esindaja) soov neid väljapoole suruda on sellevõrra kiuslikum ja jaburam. Nõnda ma toetan samasooliste abielu. Aga ikkagi on mul siis, kui ma üksikisiku tasandilt pisut hälbin, huvitavam vaadata toda teist, radikaalsemat tendentsi. Homoseksuaalset (pop)kultuuri (briti 70ndate alguse glam-rock’i, diskot, tumehoovusi nagu Coil), mis ei küsi heteroseksuaalide loodud normatiivselt maailmalt luba siseneda, vaid esinebki järjekindlalt süsteemivälise ja trotslikult mittesobituvana. Selle mõtteviisi sõnum on (lihtsustatult ja üldistatult): me oleme perverssed, sest meie seksuaalsus ei ole produktiivne, vaid inimliigi seisukohalt tarbetu – ars erotica, nagu Michel Foucault seda nimetas.