Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik virutas parteiloomise jutuga küll võimuparteidele valusaimasse kohta, kuid tegi end ühtlasi paljude silmis rumalaks, kirjutab Postimehe arvamusportaali juht Alo Raun.
Alo Raun: kes kardab Jaan Männikut?
Paljudele meist meeldib mõte sellest, et Eestisse tekib uus poliitiline jõud, mis paneb värisema Toompea broilerite parteikartelli – tulgu revolutsionäärid siis paremalt või vasemalt. Postimehe veebiküsitlusele vastanutest on näiteks lausa 54 protsenti valmis valima uut parempoolset erakonda – millise ähvardas sel nädalal antud intervjuus luua Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik.
Lisaks sellele, et ühiskond on uueks parteiks küps, oleks ka Männik sellele sobilik juht – oma äraostmatust tegudega tõestanud ja avatud läänelikku ühiskonda toetav härra sobiks värske jõu juhiks nagu kunagi Juhan Parts Res Publica etteotsa.
Kuid nii kiirelt kui Männik sütitas ühtedes inimestes lootust ja teistes hirmu, nii kärmelt ta ise ka selle tulekahju kustutas. Neljapäevases TV3 «Kolmeraudses» sai lõplikult selgeks, et tegu on ideega teiselt planeedilt. Männik isegi ei üritanud parandada oma esialgse väljahõike vigu ning tunnistas kava õõnsust: pole kaasamõtlejaid, pole uusi ideid, pole raha.
Nii on raske liigitada tema teguviisi muuks kui uue erakonna loomise idee lörtsimiseks. Pigem paistis uue erakonna loomise ähvardus kibestunu vastulöögina sellele, et koalitsioon otsustas teda Eesti Panga nõukogu etteotsa tagasi mitte valida.
Tõsi, võimuparteide plaan selgroogu näidanud Männikule pangas ära teha on üks näide sellest, et üks seltskond on Toompeal liiga pikaks võimutüürile jäänud ning oma algsed ideaalid minetanud. See on üks näide sellest komparteistumisest, mis inimesed hiljuti tänavale tõi ja allkirju koguma pani. See ongi miski, millega tuleb võidelda.
Kuid tekib küsimus, kas Männiku avantüür tegelikult ikka olukorda parandab. Tõsi, ta oskas lüüa oma vastastele valusaimasse kohta – tõsiselt võetava uue parempartei tulek on praeguste koalitsioonijõudude jaoks hirmsaim, mis saab juhtuda.
Kuid isiklike võitluste keerises paistab Männik olevat unustanud laiema tausta – taolised pseudoavaldused aitavad just tagada, et uut kaalukamat poliitilist jõudu ei teki, ning anda seeläbi senisele klikile indu end turvaliselt lossimüüride taga edasi nuumata, ajada oma kombitsaid viimastessegi katakombidesse, kuhu parteikammitsad pole veel jõudnud.
Aga nagu Jaan Männik ise ütleb – tema ettevõtmised on ka varem tundunud utoopilised, ometi on ta suutnud need ellu viia. Miks siis mitte nüüdki?