Jaan Männik on oma erakonna loomisel valinud kõige kindlama tee, mida varem on edukalt käidud tuhandeid kordi - süüdistada poliitikat ebaeetilisuses ja pakkuda asemele ennast. Tegu on tavapärase vali-kord-strateegiaga, millele küll vääramatult järgneb pettumus, mille ent saab järgmisteks valimisteks asendada pikemaajalisega.
Edu tõotab mehe tuntus ameti, mitte isikuomaduste järgi. Neid, kes teavad imestada, kuidas saab aususest ja eetikast rääkida Jaan Männik, on mõõtmatult vähem kui neid, kellele kohe meeldib, et need sõnad on poliitilisel plagul.
Teda ei kammitse tagasihoidlikkus, näitas ta Vabariigi Presidendiks pürgides. Ka on talle toeks võime pääseda kriitikast ning saada kiita mulje eest: avalikkus elab arvamises, et Eesti Pangas on toimunud põhimõttelised ümberkorraldused ning kulukärped, äsja kuulutati ta Maksumaksja Sõbraks raha säästmise eest, kui ta oli rääkinud Eesti Panga (EP) ja Finantsinspektsiooni (FI) ülejõu käimisest maksumaksjale.
Institutsiooni esindamise asemel halvustamine on ebatavaline, ent tõotab poliitilist toetust.
FI nõukogu esimehe ja EP nõukogu liikmena kuulun ma väikesesse vähemusse, kes teab, et EP ega ammugi FI ei ole maksumaksja rahastada, ja et kummalgi nõukogul pole neid õigusi, mida Männik neile avalikult omistab. Õnneks ei ole tal neis asjus aktiivseid liitlasi leidunud ning meie finantsstabiilsus ja hoiused on kaitstud. Toetajate leidmist poliitikas see ebaõnn ei takista.
Nagu «vajame eetikat», on karismaatiliselt lihtne ka uue partei programmi teine pool - «vajame majanduskasvu». Kui parempoolsed murravad pead, kuidas luua majanduskasvuks soodsaimaid tingimusi, ning vasakpoolsed tõestamisega, et majanduskasv ei jõua kõigini, siis lihtsalt «vajame majanduskasvu!» on mõlemad unustanud hõigata. Aga just tollest saavad kohe aru kõik ning mitte keegi ei ole veel esitanud ühtki küsimust.