Miks nii on läinud? On ju selge, et «Eesti ajaloo» II köite autorid ei ole kellegi poolt kinni makstud ega kallutatud, vaid tugeva kriitikameelega iseseisvad ajaloolased.
Eks siin on oma osa sisemisel tsensuuril. Vaatenurga kujundab see, keda loetakse, kellega teadusmaailmas lävitakse jne. Ega näiteks Juhan Kahkilt ka nõutud nn Suures Majas otsesõnu, et ta peab kirjutama nii, nagu ta kirjutas. Sisemine tsensuur määras ära selle, et ta kirjutas nii, et see oleks nendele, kellega ta suhtlema pidi, vastuvõetav.
Nii et ajaloolane võiks kirjutada ja kirjutab paratamatult ikka mingitest ideaalidest lähtudes ja selles mõttes ka ideoloogiliselt positsioonilt, oma kaasaja vaatleja pürgimused räägivad ajalookirjutuse juures kaasa? Mina väärtustan ju ajalooraamatut selle järgi, et selle autor on lähtunud nt vägivallavabama maailma poole püüdlemise ideaalist ning sellest lähtuvalt ka ajaloos toimunut edastab, mõtestab ja hindab.
Jah, muidugi. Aga võib olla ka ajaloolasi, kes peavad õigeks vastupidist. Olen kuulnud ladinaameeriklastest, kes on seisukohal, et edenemise seisukohalt on vägivald ja diktatuur aeg-ajalt parajalt doseerituna kasulikud. Seega on võimalikud ka selliseid arvamused ja neist lähtuv ajalookirjutus, rääkimata kõva käe poliitika ihalusest valitsemiskorra hindamisel nii minevikus kui ka olevikus.
Ajaloouurimise politiseeritusest vabanemiseks püüab Marek Tamm võimalikult palju vältida ja vastustada mineviku ja kaasaja seostamist. Oma mullu ilmunud esseekogus toob ta arvukalt häid näiteid põhjendamatute paralleelide tõmbamisest minevikuga, näiteks 1924. aasta detsembrisündmuste seostamine nn pronksiööga jne. Ometi tahaks eeldada, et ajaloos on pidevust enam, kui Tamm seda näha lubab, ning et ajalugu saab ja tuleb hinnata ja kirjutada ikka ka mingitest ideaalidest lähtuvalt. Kas ajaloole saab läheneda täiesti kuivalt, neutraalselt, nimetatagu seda siis teaduslikkuseks või milleks tahes?