Olen viimasel ajal pisut reisinud. Aga pole läinud eksootilistele maadele päikest ja õnnelikke naeratusi püüdma, vaid piirdunud lähima välismaaga. Tulnud siis koju tagasi ja mõelnud, et Eestis on päris tore elada. Kuid saaks ju veel paremini, kas pole?
Varssavis tabas mind vastu ööd kerge terviserike – ilmselt harjumatute roogade tõttu tekkis refluks ehk toidutagasiheide, ning kuna olin seda leevendavad närimistabletid koju unustanud, mõtlesin õudusega järgnevale unetule ööle. Ent siis meenus, et Poolas, erinevalt Eestist, pole ju probleemi – hotellilähedasest bensiinijaamast saab esmavajalikke käsimüügiravimeid osta kas või ööpäev läbi. Olgu see siis refluksi pärssiv närimistablett, valuvaigisti või palavikualandaja, ning probleem oli kiiresti lahendatud.
Mõni nädal hiljem sõitsin Venemaale, kaasas tuttavate antud lühike nimekiri ravimitest, mille soetamine pole Eestis kas võimalik või on seotud mõttetu ajakuluga.
Üks neist oli kreem, mida kasutatakse aeg-ajalt välja lööva ja ravile allumatu nahahaiguse leevendamiseks. Kuigi haigus on eluaegne, saatnud perearst, kes küll varem kreemi retseptiravimina välja kirjutanud, oma patsiendi nüüd nahaarsti vastuvõtule. Loomulikult olin nõus kolleegi kuudepikkusest arstijärjekorras ootamisest ja haigusega kaasnevast pidevast sügelusest säästma, et mitte öelda päästma. Läksin Moskvas apteeki ja sain kreemi kohe.
Või siis teine tuttav, kes kannatab merehaiguse käes isegi merele minemata. Ta väidab, et siinsetest apteekidest pakutakse ainsa variandina olematu mõjuga ingveritablette või –kapsleid, aga ravimit, mida varem vabalt müüdi, meie ladina köökides enam lihtsalt pole. Ja ei tule. Esimene ettejuhtuv apteek Moskvas ja – olge lahked!
Millegipärast ei usu ma, et Poola või Venemaa ametkonnad, kes ravimite käsi- või retseptimüüki kureerivad, oma rahva tervisest ei hooliks, sellele sülitaks, inimestele halba sooviks või lihtsalt ükskõiksed oleks. Poolas on lisaks bensiinijaamadele, mida kohtab nagu meilgi väikseimateski kolgastes, nn esmatarberavimid saadaval isegi pisikestes toidupoodides, supermarketitest rääkimata. Ja pole kuulnud, et keegi neid ravimeid apteekri õpetuseta kasutada ei suudaks või siis kuritarvitaks. Võib-olla ehk vaid kirjaoskamatud. Variserlik on väita midagi muud.
Meil aga maa-apteegid haihtuvad, poodidest aspiriini osta ei saa ja linnades on apteek apteegis kinni. Ma ei tea, miks on nii, aga eks ma aiman.
Kõnekas fakt: meenutage, millised asutused tegutsesid veel mõne aasta eest Tallinna kesklinnas Narva maantee alguses kallites rendiruumides, kus praegu laiutavad apteegid? Need olid… kasiinod.