Jüri Maloverjan kirjutab, et Kremli närviline reaktsioon ELi ja IMFi ettepanekule maksustada deposiidid Küprose pankades näitab, et Venemaa sõltub Euroopast rohkem, kui talle näidata meeldiks.
Jüri Maloverjan: Moskvale südamelähedane Küpros
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda on raske uskuda, kuid asi näeb sedamoodi välja, et Euroopa poliitikud on valmis selle nimel kõvasti riskima, et avaldada survet mõnele mõjukale poliitikule, kes hoiab raha peidus Küprose pankades» – sellise seletuse pakkus Venemaa kvaliteetseim ajaleht Vedomosti ELi ja IMFi ettepanekutele Küprose kriisi lahendamiseks. Jutt on mõistagi Vene poliitikutest.
Ajalehe oletus lõhnab küll vandenõuteooria järele, samas see, kuidas Venemaa ladvik toimuvale reageeris veel enne, kui Küprose parlament ELi nõudmise tagasi lükkas, näitab ilmekalt, kuivõrd tähtis on selle pisikese riigi pangandus Vene valitseva kihi jaoks. Samuti näitab see, kui palju sõltuvad Venemaa valitsejad Euroopast, kuivõrd haavatavad nad on ja kuivõrd manipuleeritavad oleksid võinud olla, kui Euroopa «otsustajatel» olnuks piisavalt julgust, omakasupüüdmatust ja tahtejõudu.
Nii elavat tähelepanu nagu pälvis ELi kavatsus sisuliselt konfiskeerida kuni 9,9 protsenti deposiitidest Küprose pankades, pole Venemaal saanud vist ükski maailmamajanduse sündmus mitme aasta jooksul.
Tõsi küll, nii kahtlaseid otsuseid pole vist senini üritatud teha ka.
Mõned on nördinud, mõned hõiskavad kahjurõõmust, kuid ükskõikseks ei jätnud see vist Venemaal kedagi neist, kes poliitika ja majanduse vastu vähegi huvi tunnevad.
Erinevate poolametlike hinnangute järgi kuuluks konfiskeerimisele «ühekordse erakorralise maksu» näol umbes 2–3,5 miljardit dollarit venelaste raha Küprose pankades, mis on Venemaa majanduse skaalal peenraha. Vene pankade kaudsed kaotused arvelduskontode külmutamise, äri halvamise, halvaks muutunud laenude jms pärast võiksid ekspertide hinnanguil osutuda kümneid kordi suuremaks.
Küpros on pärast Nõukogude Liidu lagunemist ametlikult saanud Venemaa jaoks suurimaks välisinvesteeringute allikaks, kusjuures enamik sellest rahast on venelaste enda oma: see on riigist välja viidud ja siis tagasi toodud seadusega paremini kaitstud välisinvesteeringute staatuses.
Paljudele see ongi piisav põhjendus, miks president Putin kohe esmaspäeva hommikul kutsus kokku kinnise erakorralise nõupidamise ning tema pressisekretäri sõnul ütles seal, et ELi otsus on «ebaõiglane, ebaprofessionaalne ja ohtlik».
Siis mõistis Küprose plaani hukka ka Vene rahandusminister Anton Siluanov. Peaminister Dmitri Medvedev mõmises samal päeval samuti midagi ebamääraselt halvakspanevat. Seejärel «väljendasid sügavat muret» mitmed teised poliitikud, ametnikud ja suurärimehed.
Teisipäeval helistas Putinile Küprose president Nicos Anastasiades. Samal ajal suundus Moskvasse Küprose rahandusminister, et uurida, kas saaks Venemaalt veel raha lisaks 2,5-miljardilisele laenule, mis Moskva juba eelmisel aastal saareriigi rahanduse stabiliseerimiseks andis.
Jumal teab, kui palju on veel jäänud ja jääb ka edaspidi kulisside taha.
Ning paljud inimesed, kes on aastate vältel Venemaa ladviku kombeid jälginud, ei taha kuidagi uskuda, et kogu selle kõrvaltvaataja meelt lahutava elevuse põhjuseks ja sisuks on pelgalt õilis ja põhimõtteline oma tundmatute kaaskodanike õiguste kaitse.
«Küprose pankades asuvate hoiuste omanikeks on venemaalased alates kõige kõrgematest ametnikest, kes kontrollivad mingit eelarve raha,» rääkis Vene veebiväljaandele Lenta tundmatuks jääda sooviv ekspert, kes väidetavalt tunneb hästi Küprose pangandust.
Nendest kõrgetest ametnikest räägivad Venemaal, küll alati umbmääraselt, ka väga paljud mitte-eksperdid. Ka Euroopas kirjutatakse-räägitakse, et Berliini ja Brüsseli niivõrd omapärane tungiv soovitus Küprosele võis osaliselt olla tingitud sellest, et suur osa konfiskeerimisele mõeldud rahast on just kahtlase Vene päritoluga.
Paljud Vene opositsionäärid hõiskasidki kahjurõõmust, et küll nüüd saavad korruptandid lõpuks Euroopa käest nahutada. Mis ei pruugi aga tõsi olla: mõned Vene eksperdid teavad väita, et kuna Küprose probleemid on ilmsiks tulnud juba tükk aega tagasi ja uudiseks pole ka jutud, et EL ei pea Küprost abistades Vene räpast raha päästma (vt näiteks mullu novembris Der Spiegelis ilmunud artiklit Saksa BND raportist), on suurem osa «Vene rahast», nii räpast kui ka suhteliselt ausalt teenitut, Küproselt juba ära kolinud.
Kuid viimase nädala sündmused annavad ikkagi põhjust oletada, et kellegi raha, seejuures suur raha, on Küprosele toppama jäänud.
Nii või naa, Moskva närviline reageering alles vastuvõtmata otsusele kinnitab taas tõsiasja, et Vene ladvik sõltub Euroopast tunduvalt rohkem, kui nad ise näidata tahaksid. Suurriiklik loba, põlvedelt tõusmine, korruptsioonivastane võitlus, väliskontode keeld ametnikele – kõik see osutub vaid näitemänguks sisetarbija ja lähivälismaa jaoks, kõik taandub tagaplaanile, kui juttu tuleb konkreetsest summast konkreetsel kontol. Mõne juhtivpoliitiku lähima sõbra kontol näiteks.
Ning seda, kus need kontod asuvad, teatakse ilmselt nii Berliinis, Londonis kui ka Washingtonis, seda teavad vist ka mõned poliitikud, pankurid ja luurajad näiteks Riias, kuhu mõne eksperdi sõnul on viimase aasta jooksul kaks miljardit dollarit Vene raha just Küproselt üle kantud, võib-olla teavad seda mõned inimesed ka Tallinnas. Kuid meile, lihtsurelikele, nad seda ei ütle. Sest see sõltuvus on, muidugi mõista, vastastikune. Ja suur raha armastab vaikust.