Madis Vainomaa: rohkem sallivust, inimõiguslased!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Madis Vainomaa leiab Postimehe arvamusportaalis, et sallivuse puudumine ja kitsarinnalisus on kujunenud üleüldiseks teistmoodi mõtlejate ja tegijate naeruvääristamise ja marginaliseerimise kultuuriks Eestis.
Samasooliste kooselu seadustamise küsimus on taas päevakorral. Tore. Eesti Inimõiguste Keskus avaldas hiljuti raporti, mis osutas väga selgelt, kuidas samasooliste partnerite õigused ei ole heteropaaridega võrdselt kaitstud. Üsna koheselt tuli SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks välja petitsiooniga samasooliste kooselu seadustamise vastu. Sellele reageerisid nii presidendi nõunik Iivi-Anna Masso kui ka Eesti LGBT ühing. Normaalne asjade käik. Mis aga tõeliselt ebameeldivalt üllatasid, oli just need kurjad Masso ning LGBT avaldused.
Ma ei näe absoluutselt mitte ühtegi põhjust, miks samasooliste kooselu õiguslikult mitte võimaldada. Kaks inimest armastavad teineteist ja tahavad koos elada – palun väga! See on nii inimlik, et teise sõnaga kui «loomulik» ma ei soovigi seda seletada. Iseenesestmõistetavalt ei tohi me lubada nende diskrimineerimist heteropaaridega võrreldes. Väga hea, et EIK nimetatud uuringu läbi viis. See teeb puust ja punaseks selgeks, mida praegune olukord samasoolistele paaridele tegelikult tähendab. Need on nii banaalsed situatsioonid, mille peale mu head kristlikud heterokaasmaalased ei oska mõeldagi. Ausalt öeldes ei näe ma mingit põhjust, miks mitte lubada ka samasooliste abielu. See on sümboolne pakend. Mõnele on see oluline, mõnele mitte. Kuid igal paaril, kes teineteist armastavad, peab see võimalus olema.
Palun ärge naerutage mind seejuures nn kristlike väärtustega. Vähemalt mitte Eesti kontekstis. Ainus määrav tegur, mu armsad «kristlikud» kaasmaalased, on hirm. Ja ma saan sellest aru. Aga see on põhjendamatu hirm. Kas te tõesti tõsimeeli arvate, et kui teie laps suhtleb geipaaris kasvava lapsega, et siis homoseksuaalsus nakkab ja teie lapsest saab homo, kes omakorda nakatab teisi lapsi? Kas te tõsimeeli arvate, et kui samasooliste kooselu mitte lubada, siis mis – homoseksualism on sellega lahendatud teema, geid, lesbid lihstalt haihtuvad ning mu armas kristlikke väärtusi praktiseeriv eestlasest kaasmaalne võib elada hirmuta õnnelikult elu lõpuni? Kui teie vastus on jaatav, siis on mul üks uudis: suitsetamine on megatervislik, mõnedes sigarettides on isegi C-vitamiini. Ei usu või? Aga seda, et naise koht on köögis ja mitte poliitikas? Ja eestlase koht - peremehe põllul künda ja sahvris seepi süüa?
Aga – see on minu probleem, et ma migratsiooni- ja seksuaalvähemuste teemadele teistmoodi vaatan. Ja teate mis, minu jaoks on ka teie seisukohad okei. Teil on õigus niimoodi mõelda ja seda ka vabalt väljendada. Säärased teemad kujutavad fantastilist võimalust oma kaasmaalasi ja ühiskonda tervikuna ning ka iseennast paremini tundma õppida. Muidu lendamegi liiga pilvedes oma nägemusega iseendist – arvates, et oleme kõige lahedamad, avatumad, ja huvitavamad inimesed maailmas.
Nüüd aga sallivusest pisut teisest vaatenurgast. Vastuseis samasooliste kooselu legaliseerimisele ei tohiks kedagi üllatada. Tegemist on tõepoolest tundliku teemaga, mis kütab kirgi üle maailma, praegu näiteks Prantsusmaal ja Inglismaal, mis kumbki on sammu kaugusel geiabielude legaliseerimisest. Nii on täiesti loomulik, et see tekitab ägedaid ja tunneterohkeid vastureaktsioone. See on okei. Kõigil on õigus oma arvamust avaldada ja selle väljendamiseks nt riigikogu ees piketeerida või läbi linna marssida. Mulle see võib-olla ei meeldi, aga see on nende õigus sama palju, kui see on ka minu õigus oma tõekspidamisi väljendada.
Seepärast mind ka samasooliste kooselu vastaliste petitsioon ei ärrita. Küll aga üllatas eebameeldivalt presidendi nõuniku Iivi-Anna Masso kommentaar, kes näeb nimetatud petitsioonis vaenulikku käitumist. No ega ikka ei ole küll. Rohkem sallivust, palun! See käib kõigi, ka inimõiguslaste endi kohta. Ei maksa kohe kätt kabuurile asetada.
Kokkuvõttes tundub mulle, et sallivuse puudumine ja kitsarinnalisus on kujunenud üleüldiseks teistmoodi mõtlejate ja tegijate naeruvääristamise ja marginaliseerimise kultuuriks Eestis. Ükskõik, millisest konkreetset kontekstist ka jutt ei ole. Näiteks see, mis juhtus Silver Meikariga või mismoodi suhtuti (ja suhtutakse) Kaja Kallasesse. Või see, kuidas kommenteeriti minister Repsi ilmumist imikuga valitsuse istungile jne, jne. Eesti poliitilisel maastikul järjest enam kanda kinnitav ja Juhan Kivirähki poolt «kõvade meeste retoorikaks» nimetatud suhtumine on aina vastikum ja tõeliselt intelligentsust solvav. Sama vastik on ka see, kui need, kes sallivusele manitsevad, pole ise rohkem sallivad.
Ja päris lõpetuseks. Samasooliste kooselu teema kõrval on Eestis ka teisi väga olulisi probleeme, mis kahjuks ei näi teenivat mõnest uudisenupust rohkem tähelepanu. See, et Eestis on suhtarvuna 10 korda rohkem uusi HIV juhtumeid kui Euroopas, ei näi avalikkust eriti loksutavat.