Peep Tobreluts: halduspiiridest terve mõistusega

Peep Tobreluts. Foto: Elmo Riig / Sakala

Peep Tobreluts kirjutab Postimehe arvamusportaalis uuest haldusreformi kavast rääkides, et  igasugune pliiatsiga tehtav kosmeetika ja joonimine on vaid pinnapealne tegelus ning et riigil on igal tasandil vaja totaalset taaskäivitust ja hoopis teistsuguseid struktuure, uut hingamist.

Haldusreformi saagas lisandub iga päev uus lehekülg. Ajalehed avaldavad lugusid, näidatakse kaarte uute piirjoontega. Regionaalminister Siim Kiisler palkas Sulev Valneri haldusreformi projektijuhiks ja uute piiride joonistajaks. Kas varem polnud sellist inimest kes julgeks härjal sarvist haarata? Näib, nagu oleks värvatud muinasjutust tuttav poiss, kes ütleks, et kuningas on alasti ja omavalitsuste arvu kahandamine viis korda on vältimatu. Eks me näeme, kuidas asjad arenevad. Esiliinil seisab projektijuht, kes teab ja ütleb, kas aga minister ka vastutab, seda näitab aeg. Igatahes on protsesside edenemiseks on valitud targu nii pikk aeg, tervelt viis aastat. Selle aja jooksul on poliitvallas mitmeid valimisi ja muutusi, vahetuvad inimesed ja ka seisukohad võivad taas muutuda...

Hiljuti meediasse paisatud uudis tõi esikohale nn Tõmbekeskuste Eesti. Riik, milles täna on ligi paarsada valda ja kolm tosinat linna, peab liitma haldusüksuseid sedavõrd, et moodustuks 30-50 omavalitsust. Ja liitumise keskseks magnetiks on mingi tõmbekeskus. Teisele kohale jäi idee Eesti liita ajalooliste kihelkondade põhiselt – Kihelkondade Eesti. Mõlemad ideed, nii võidukas Tõmbekeskuste Eesti kui elevust tekitanud Kihelkondade Eesti on tekitanud palju arutelu.

Kui sadakond aastat tagasi oli tõmbekeskuseks kirik, siis kiriku ümber tekkinud kihelkond kujunes üsna omasoodu. Piire ei tõmmatud mitte joonlauaga, vaid otsustajaks olid suuresti loodus oma looduslike piiridega. Kui külasid lahutas lai ja veerohke jõgi või väin, suur soo või mets, siis teispool metsa või sood oli teine kihelkond, veidi teine keel ja kombed. Kihelkondade sisu ja struktuuri on uurinud folklorist Mikk Sarv. Sarv on kirikukihelkondade kaardimustrite, paigaomase keele ja kultuuri uurimisel pakkunud Eesti jagamiseks viis piirkonda: Rannamaa, Väinamaa, Metsamaa, Jõemaa ja Mäemaa. Seesugune jaotus on tänaseks leidnud kandepinda vaid Eesti Ökoturismi Ühenduse liikmetes. Eesmärgiks siis Eesti sees leiduvat loodus- ja kultuuripärandi iseärasusi esile tuua.

Tänaseks on kihelkondade mõju taandunud. Kirikutest on saanud riikliku muinsuskaitse objektid koos tagasihoidliku kogudusega. Ning eestlane on pigem uskmatu või muu uskumisega peale kirikliku usu. Looduslikud takistused on suuresti murtud, jõgedel sillad, sõidab (veel) rong ning riiki katab tihe teedevõrk. Muiste olid porised tavateed ja üle soode taliteed, täna aga hooldatakse teid nii suvel kui lumisel talvel. Võrrelduna kihelkondade kehtimise ajaga saab sõidukitega kümneid kordi kiiremini kohale sinna, kuhu vaid soovi. Kuid kes ütleb, kuhu inimene sõita soovib? Või kuhu kuuluda tahab? Ning milline on ühe või teise talu tõmbekeskus? Kas keegi üldse küsib seda inimeselt ühekaupa? Või tuleb loota esindusdemokraatiaga volitatud esindajatele? Otsustavad valitud ja n-ö «pumba juures» olijad. Kas omavalitsuse volikogus jätkub riigimehelikkust, et võimalik liitumine toimub kohaliku kodaniku heaks? Ja ega otsustajale ei löö võim pähe, kui muutustes ta enda sissetulek võib kannatada?

Valneri juhitavas haldusreformi projektis nähakse tulevikus kuni viitkümmet omavalitsust. Samas ei märgata seda, et samas suurusjärgus koondumine on juba ammu toimunud! Ja see on Eestimaal ilma suurema kärata juba ära tehtud. Selleks, et efektiivsemalt regionaalarengu rahasid jagada, moodustati 1991. aastal Euroopa Komisjoni algatusel Leader-programm. Tänaseks on olnud juba kolm perioodi: Leader I, Leader II ja Leader+. Eestis alustati laiemas ulatuses Leader-lähenemise rakendamisega alles 2006.aastal. Maaelu arengukava aastatel 2007-2013 nägi ette, et Leader-meetme kaudu jagab riik kuni 10 protsenti arengukava eelarvest. See on ligi sada miljonit eurot, mis teeb keskmiselt aastas üle tosina miljoni eurot kohalike tegevusgruppide osalusel jaotatavaid toetusi. Tänaseks tegutseb Eestis 26 kohalikku tegevusgruppi, kes katavad ligi 99 protsenti maapiirkonnast. Tegevusgrupid korraldavad oma piirkonnas Leader-meetme projektitoetuste taotluste vastuvõttu kohaliku arengu strateegia elluviimiseks. Raha jagamist koordineerib Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet ehk PRIA. Piirkonnad moodustati siis kui raha saamise lootus oli veel õhkõrn, enne 2007-2013 perioodi. Kokku pandi enam-vähem sobivad omavalitsused, kellel oli midagi ühist.

Nii on Eesti jagatud maaelu arendamise Leader-meetme piirkondadeks. Neist väiksemates piirkondades on kolm-neli valda, suuremates kuni 16 valda. Igaühes käib oma piirkonnasisene ja -keskne elu. Ennekõike teavitatakse üksteist toetusvõimalustest, koolitatakse külade eestvedajaid ning loomulikult jagatakse ja valvatakse toetusraha. Ikka selleks, et maaelu allakäiku pidurdada ja parandada.

Linnad on sellest mängust justkui välja jäetud. Aga kuna peenemad poed, kust maaelu arendamiseks traati ja värvilist paberit osta, asuvad suurtes linnades, siis materjalid ja ka tarkuse ostab maainimene ikka ja jälle sealt, linnast või lausa suurest linnast. Teiste sõnadega öeldes, maaelu arengu raha on vesi linnas tegutsevate äride veskile. Linnast saab palgata koolitajaid, projekteerijaid, ehitajaid ja muid oskajaid. Ka külamajade ehitamiseks vajalikud materjalid ning talude sildid tulevad valdavalt linnast. Nii on Leader ütlemata tore asi. Kaude saavad kõik vähem või rohkem mingisugust kasu.

Ent lõputus haldusreformi saagas on suurema tähelepanuta jäänud tõsiasi, et 26 Leader-piirkonda ja kuni paarkümmend linna annabki meile lihtsa liitmistehtega 40–50 suuremat üksust senise paarisaja asemel. Ehk vandenõuteooriat veeretades — haldusreformiks on uued piirid juba ammu paigas. Leader-piirkondade moodustamisel 2000. aastate keskel kasutati üldjuhul tervet mõistust. Näiteks Kagu-Eestis olev Piiriveere ajab oma ida-piiriga kaasnevat asja. Roheline Jõemaa seob ühtseks Pärnu jõe ja selle harujõgede valgalal olevaid inimesi, ning seda tööd tehakse mõnusalt mitmes maakonnas.

Teisalt on alasid, kus Leader on moodustatud vaimuvaesemalt. Jõgeva-, Tartu- ja Valgamaa on jäänud suuresti harjumuspärase maakonna piiridesse. Ainult kaks R-nimelist valda, Rannu ja Rõngu, on Võrtsjärve piirkonna liikmeteks meelitatud ning nii tegutseb loogiline, suurima sisejärvega seotud valdade ühendus. Valgamaalaste alahoiuinstinkt ei lasknud omal ajal lahti ajaloolise Mulgimaa Valga-poolseid valdu, millest mulkidel on siiani natuke kahju.

Vastukaaluks ühtlasele jaotusele eespool mainitud maakondades on ka mõni näide, mis esmapilgul kulme kergitama paneb. Näiteks on Võrtsjärve piirkonnas Võhma linn, aga ju siis on niiviisi hea. Ka Piiriveere muidu loogilises piirijoones on väike sakk, mille tekitab Võrumaa Partnerluskoguga liitunud Vastseliina vald. Muidu suurel Vastseliina vallal on Venemaaga ühist piiri vaid vähem kui viis versta. Seepärast on vähese piirimõjuga vallal kasulikum hoopis Võru või koguni Tartu-Tallinna suunas liituda.

Sellised kohad, kus loogika on takerdunud haldusüksuse piiri taha või ametnike hirmude küüsi, vajaks korrastavat kätt. Ja selles loodan Valneri sekkumist. Haldusreformi käsile võttes on toimivad Leader-piirkonnad väga hea alus. Neis kohtades, kus loogika aga kohendamist vajab, olgu see piiriäärsete piirkondade ühtsemaks joonistamine või Harjumaal kolme-nelja vallaga mikroalade suuremaks kohendamine, võiks sekkuda mingi jumalik vägi. Näiteks seesama regionaalminister oma projektijuhiga.

Aga lõpetuseks julgen arvata, et igasugune pliiatsiga tehtav kosmeetika ja joonimine on vaid pinnapealne tegelus. Riigil on igal tasandil vaja totaalset taaskäivitust ja hoopis teistsuguseid struktuure, uut hingamist. Riigil peab olema selgus, mida tuleb teha riigi, ja mida kohalikul tasandil. Järgmisena peab olema selge, kuidas nende ülesannete täitmist rahastatakse. Pole võimatu, et selgusega kaasneb järeldus, et kohalikke tasandeid võib olla rohkem kui üks. Näiteks kahetasandiline omavalitsus. Ministri ja tema projektijuhi nägemus valdade ja linnade arvust saab olla haldusreformi tulemus, mitte eesmärk. Seni aga, kuni tehakse haldusreformi kohustuslikus, vabatahtlikus, tõmbekeskuste või mis iganes muus võtmes, ei lahenda see seda, kes kuipalju ja mille eest vastutab ning rahastab? Seda selgust on vaja tervikuna, meie riigis ja kohalikul tasandil.