Jane Jakobson: suhtumine homoabieludesse võiks olla koguduse ja õpetaja otsustada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) lihtliige Tartust Jane Jakobson kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kirik võiks homoabieludele ja abortidele iga hinna eest vastu sõdimise asemel pigem jätta neis seisukoha kujundamise koguduste ja õpetajate otsustada ning hädasolijate hukkamõistmise asemel neid hoopis toetada ja aidata.
Kirikuringkondades on algatatud protsess abordi keelustamiseks ja juba pikemat aega võideldakse selle nimel, et homoabielusid mitte legaliseerida. Kirik (siin ja edaspidi on selle all mõeldud neid, kellel on volitused kiriklikke seisukohti kujundada) on julgelt astunud poliitilisse võitlusesse, vastandudes protsessidele ühiskonnas. Võitlused käivad ka kirikus endas, vastandudes poolt ja vastu leeridesse. Kas vana liturgia või uus? Kas kirikuõpetaja kuulumine teistesse ühingutesse on õige või vale? Kirik on taandunud oma algsest rollist olla teenäitaja, nõustaja või õpetaja, kohtumõistja rolli, kusjuures maailm peab mahtuma mustvalgetesse raamidesse. Kahjuks ei kaasne otsuste tegemisega «rehabilitatsiooniprogrammi», ehk ei pakuta välja ühtegi leevendust hukkamõistetu suunamiseks õigele teele. Justkui käsu korras peaks homoseksuaalid muutuma impotentideks ja lapseootel naised suutma muuta ajalugu.
Kas abort lubada või keelustada? Sellel medalil on kaks poolt. Ükskõik, kumma poole keerad, see toob kaasa halvad tagajärjed. Abort on halb valik. Kuid ühiskonnas on jõutud kokkuleppele ja on otsustatud abort seadustada, sest sellega kaasneb vähem halbu tagajärgi kui keelustamisega. Kuna see valik on aga moraalselt õigustamata ja et halb selles küsimuses ka ära ei kao, üritatakse taaskord medalil poolt vahetada, hoomamata, mida see endaga kaasa toob. Abordi keelustamine ei kaota aborti, vaid seab ohtu ja muudab kurjategijateks inimesed, kes selles olukorras on ja abi vajavad. Sest kes need on, kes teevad aborti? Statistikat uurimata võiks arvata, et aborti teevad noored tüdrukud, kes on usaldanud oma partnerit, kuid osutunud hüljatuks; naised, kelle mees ei hooli perest; pered, kus veel ühe lapse lisandumine tähendaks kõikide laste puuduses elamist või pered, kes ei suudaks üles kasvatada 24 h järelvalvet vajavat last või on tegemist muude terviserikkest põhjustatud abordijuhtumitega. Kindlasti on ka neid, kelle jaoks abort on rasestumisvastane vahend, aga nende osakaal on loodetavasti marginaalne.
Ühiskond on kokku leppinud, et kuna me ei suuda üleval pidada kõiki hüljatud lapsi, on inimestel iseenda aitamiseks abort lubatud. Kirik soovib seda taas keelustada. Kas kirikul on olemas abipakett peredele, kes vajaks abi, et lisanduv laps üles kasvatada, et pakkuda lapsehoidu ja materiaalset abi noorele emale koolitee jätkamiseks, samas loobumata imest olla lapse ema? Kas kirik isegi teeb pingutusi selleks, et pimeduses kobav ja suures segaduses otsuseid vastu võttev lapseootel naine saaks väikestki tuge, mõistmist, võimalust olla ära kuulatud? Ehk oleks nii mõnigi abort ära jäänud, kui selle otsuse tegija näeks väikestki valgust oma tuleviku suhtes?
Ja mida arvab sellest Jumal, kes lõi inimese ja kes keelas inimesel endalt ja teistelt elu võtta?
Jumal läheneb sellistele küsimusele individuaalselt. Ma ei kahtlegi selles, et ta loob õnnistuse neile, kes julgevad abordist loobuda ja lapse üles kasvatada, aga inimesel on oma õigus valikuid teha ning seda peab ka kirik aktsepteerima. Kirik saab teha täpselt sedasama, pakkudes individuaalset tuge abivajajale.
Abort on üks tagajärgedest, mis võib kaasneda seksiga. Kas peaksime ka seksi keelustama, kuna homoseksuaalsuse legaliseerimine ähvardab murda senised arusaamad inimsuhetest? Kirik võitleb selle vastu, kuna homoabielud tähendaks piltlikult seda, et kogu maailm keeratakse pea peale nagu tühjaks jooksnud liivakell. Tegelikult on see juba ammu juhtunud ja mitte midagi pole muutunud. Küsimus on ainult selles, kas me aktsepteerime seda või loobime kive?
Ja mida arvab sellest Jumal? Kuigi Piibel mõistab homoseksuaalsuse sõnaselgelt hukka, ja see ongi Jumala arvamus, on taas tegemist inimese õigusega teha oma otsuseid ja valikuid. Homoseksuaalsus ei ole kuritegu ega ka mitte haigus, kuid see pole ka asi, mis elu Maal edasi viiks. Jumala arvamus on, et see on patt. See on oma keha vastu suunatud patt nagu ka suitsetamine, narkootikumide tarvitamine, alkoholi kuritarvitamine ja palju muud, mille tagajärjed paratamatult küll ka teisi mõjutavad ja mille suhtes me Jumalaga rahu peame sõlmima.
Seda peaks ka Kirik tegema, sest nii väga kartes tunnistada homoseksuaalseid suhteid, jääb märkamata tõsiasi, et samal ajal õnnistatakse heteroabielusid, kus üks peksab ja kuritarvitab teist, või jagatakse lahkelt õnnistust ja armulauda pedofiilidele. Samuti ei tunne ka keegi muret õnnistatud abielude lagunemise pärast. Kas äkki Jumalal on selle kohta midagi öelda? Kas mitte kirik ei peaks selle heaks midagi ette võtma?
Tahaks öelda, et «võta enne palk oma silmast, kui lähed teiselt pindu kiskuma». Või «kes meist on patuta, visaku esimene kivi». Aga ei ütle. Soovin meelekindlust aktsepteerida seda, et meie aeg ja väärtushinnangud ei ole konstantsed ja aeg-ajalt tuleb elus olukordi, kus alles pole midagi muud kui ainult mina ja minu Jumal ning kus õige ja vale peituvad teineteise sees.
Kuna lähiajal on ilmvõimatu, et kirik kui institutsioon seadustaks homoabielud, sest jääks nii ilma paljudest koolitatud töötajatest, siis pakun välja sama lahenduse nagu uue ja vana liturgia kasutuselevõtul. See on koguduse ja kirikuõpetaja isiklik ja vaba valik, kas õnnistada homoabielusid või mitte. Asjad hakkavadki lahenema nii, et me laseme need vabaks ja usaldame elu ja surma küsimused elu ja surma Loojale.