Kirikuringkondades on algatatud protsess abordi keelustamiseks ja juba pikemat aega võideldakse selle nimel, et homoabielusid mitte legaliseerida. Kirik (siin ja edaspidi on selle all mõeldud neid, kellel on volitused kiriklikke seisukohti kujundada) on julgelt astunud poliitilisse võitlusesse, vastandudes protsessidele ühiskonnas. Võitlused käivad ka kirikus endas, vastandudes poolt ja vastu leeridesse. Kas vana liturgia või uus? Kas kirikuõpetaja kuulumine teistesse ühingutesse on õige või vale? Kirik on taandunud oma algsest rollist olla teenäitaja, nõustaja või õpetaja, kohtumõistja rolli, kusjuures maailm peab mahtuma mustvalgetesse raamidesse. Kahjuks ei kaasne otsuste tegemisega «rehabilitatsiooniprogrammi», ehk ei pakuta välja ühtegi leevendust hukkamõistetu suunamiseks õigele teele. Justkui käsu korras peaks homoseksuaalid muutuma impotentideks ja lapseootel naised suutma muuta ajalugu.
Kas abort lubada või keelustada? Sellel medalil on kaks poolt. Ükskõik, kumma poole keerad, see toob kaasa halvad tagajärjed. Abort on halb valik. Kuid ühiskonnas on jõutud kokkuleppele ja on otsustatud abort seadustada, sest sellega kaasneb vähem halbu tagajärgi kui keelustamisega. Kuna see valik on aga moraalselt õigustamata ja et halb selles küsimuses ka ära ei kao, üritatakse taaskord medalil poolt vahetada, hoomamata, mida see endaga kaasa toob. Abordi keelustamine ei kaota aborti, vaid seab ohtu ja muudab kurjategijateks inimesed, kes selles olukorras on ja abi vajavad. Sest kes need on, kes teevad aborti? Statistikat uurimata võiks arvata, et aborti teevad noored tüdrukud, kes on usaldanud oma partnerit, kuid osutunud hüljatuks; naised, kelle mees ei hooli perest; pered, kus veel ühe lapse lisandumine tähendaks kõikide laste puuduses elamist või pered, kes ei suudaks üles kasvatada 24 h järelvalvet vajavat last või on tegemist muude terviserikkest põhjustatud abordijuhtumitega. Kindlasti on ka neid, kelle jaoks abort on rasestumisvastane vahend, aga nende osakaal on loodetavasti marginaalne.