Vladimir Sazonov: masendav perspektiiv

Vladimir Sazonov Foto: Erakogu

Orientalist Vladimir Sazonov kirjutab, et hoolimata Saddam Husseini kukutamisest kümme aastat tagasi pole Iraagis näha midagi, mis viitaks rahu ja õitsengu tekkimisele käegakatsutavas tulevikus. Võimalikud on erinevad stsenaariumid, kuid need on valdavalt üks hullem kui teine.

Täpselt täna möödub kümme aastat Iraagi sõja algusest. See sõda kestis kaheksa aastat ja ligi üheksa kuud. Ajaloo jaoks pole kümme aastat eriti pikk periood, aga see oli üpris tormiline aeg Lähis-Ida jaoks. Kümme aastat tagasi alustasid USA ja nende liitlased sõjategevust Iraagis ning aprillis 2003 kukutati diktaator Saddam Husseini režiim. Ent demokraatia kehtestamine ei ole õnnestunud.

Iraak on üks masendavamaid näiteid riigist, mis on viimastel aastakümnetel üle elanud erinevaid tõsiseid probleeme ja tugevalt alla käinud. Aastatel 1979–2003 valitses Iraaki peaaegu ainuisikuliselt Saddam Hussein, kes ei käitunud demokraatliku vabariigi presidendina, vaid pigem nagu keskaegne Abbasiidide kaliif Harun ar-Rašid (8. saj II pool ja 9. saj algus pKr) või muistne Assüüria despootlik kuningas Aššurbanipial (7. saj eKr). Seega võiks Husseini pidada klassikaliseks näiteks idamaisest despoodist. Karmi käega, kõiki kahtlustav valitseja Saddam suutis oma riigis tagada siiski mingi stabiilsuse ja hoida ära selle sattumise äärmuslike jõudude kätte.

Hussein valitses hirmupoliitikat kasutades ning küüditas muuhulgas hulgaliselt inimesi. Eriti kiusas ta taga kurde, soovides neid assimileerida ja arabiseerida. Kuid samas Saddam arendas riiki, viis läbi ambitsioonikaid ehitustöid, arendas tööstust, toetas teadust, mingil määral parandas iraaklaste elatustaset. Seega võiks ta valitsemist iseloomustada «piitsa ja prääniku»-poliitikana. Terrori poliitika eestvedajana küüditati 1970ndatel ja 1980ndatel Saddami käsul erinevatel andmetel kümneid tuhandeid või isegi sadu tuhandeid kurde. Näiteks kui 1988. aastal lõppes Iraani-Iraagi sõda, astus Iraagi sõjavägi Saddami käsul Põhja-Iraagis elavate kurdide vastu. See oli väga jõhker sõjaline kampaania, mida võib pidada genotsiidiks.

Saddami üks sugulastest, Ali Hassan Abd al-Majid al-Tikriti hävitas palju kurdide asulaid ja andis käsu kasutada nende vastu keemiarelva. Selle käigus sai surma 5000 kurdi ning veel väga paljud said tervisekahjustusi. Kokkuvõttes tapeti selles kurdivastases sõjakäigus kümneid tuhandeid kurde. Kuid selles jõhkras terroripoliitikas oli Saddam võtnud oma eeskujudeks muistsed kuningad – assüüria, pärsia, araabia ja mongoli vallutajad. Läbiviijale al-Majidile määrati hiljem surmanuhtlus ja ta poodi 25. jaanuaril 2010.

Mõnele «präänikule» vaatamata osutus Husseini poliitika Iraagi jaoks laastavaks. Oma auahnete soovide, ülbuse ja kohati lausa lauslollusega viis ta riigi katastroofini. Saddami ülimalt auahned ja sõjakad plaanid ning sõjalised avantüürid kukkusid läbi ja lõppesid Iraagi jaoks dramaatiliselt.

Näiteks Iraani-Iraagi sõda aastatel 1980–1988 surus majanduslikult enam-vähem stabiilse ja suhteliselt rikka Iraagi põlvili. Kaheksa aastat kestnud sõda mitu korda suurema ja tugevama Iraaniga nõrgestas ja demoraliseeris Iraagi armee ning Saddam Husseini esimese kümne aasta valitsemise tulemuseks olid miljonid ohvrid, nälg ja haigused. Kuid Hussein ei lasknud end sellest mõjutada ning selle asemel et lasta riigil ja majandusel kosuda, alustas ta 1990. aastal uut ambitsioonikat sõjalist kampaaniat väikese Kuveidi vastu, lootes ilmselt ikka veel luua võimsat Iraagi suurriiki ja saada Kuveidi naftavarud oma kontrolli alla. Selle sõjalise avantüüri tulemus oli taas laastav – Kuveidi majandus purustati ja 1991. aasta Lahesõjas hävitas USA oma liitlastega põhimõtteliselt kogu Iraagi armee võimsuse.

Lõpliku hoobi sai Husseini režiim 12 aastat hiljem. 2003. aastal alanud sõjas oli Saddam Hussein saatus otsustatud. Iraagi sõja ohvriteks olid aga sajad tuhanded iraaklased, kannatanuid oli ilmselt miljoneid.

2013. aasta kevadel seisab Iraak endiselt paljude probleemide ees: majanduslik olukord on raske, poliitiline olukord üsna ebastabiilne. Jõud, mis Iraagis hetkel on võimul, ei tundu ka eriti demokraatlikud – riigis kiustatakse nii usulise kui ka etnilise kuuluvuse pärast taga kristlasi, jeziite, assüürlasi jt. Kui Saddami ajal kaitses kristlasi ja jeziite keskvalitsus, siis nüüd ei kaitse neid keegi. Kristlasi tapavad nii sunniidid kui ka šiiidid, samas aga on šiiidid ja sunniidid omavahel vaenujalal. Paljud kristlased on riigist juba põgenenud. Jeziide ja assüürlasi on Iraagis umbes 700 000 – 800 000, aga näiteks pärast Saddami kukutamist põletati massiliselt assüürlaste templeid, inimesed aga represseeriti ja tapeti.

Miks Iraagis voolab veri ning etnilised ja religioossed konfliktid kerkivad üks teise järel? Miks Iraagist ei saanud toimivat demokraatlikku vabariiki, kuigi kurja juur – Saddam ja tema klikk – eemaldati võimult juba kümme aastat tagasi? Vastust tuleks otsida Lähis-Ida ajaloolis-kultuurilisest ja etnilis-religioossest omapärast. Mõista tuleks ka Iraagi keerulist ajalugu ning alles siis teha mingeid reorganiseerivaid ja pöördelisi otsuseid.

Asso Zand ja Kristiina Koivunen kirjutasid 2012. aasta veebruari Diplomaatias: «Kui Ameerika väed lahkusid viimaste jõulude ajal Iraagist, oli juba ette oodata probleeme.» Samas artiklis märgitakse ka väga tabavalt, et «Iraagi praeguse keerulise olukorra mõistmiseks tuleb vaadata tagasi möödunud sajandi algusesse, mil varises kokku Osmani riik. Sellist rahvust nagu iraaklased ega sellist keelt nagu iraagi keel ei ole olemas. Iraagi riik loodi kokkuvarisenud Osmani riigi mõningatest osadest». Seega Iraak oli ja on kunstlik moodustis, mis loodi 20. sajandi alguses pärast Esimest maailmasõda: «Iraagi loomine oli otsekui sunnitud abielu, mida ei tahtnud ei pruut ega peremees.»

Lisaks sõjaga kaasnenud purustustele, ohvritele ja suurenevale kaosele leidis 2003. aastal aset ka paljude arheoloogiliste muististe, muuseumide ja maailmas väga kuulsa Bagdadi muuseumi rüüstamine, mille tagajärjel läksid kaduma tuhanded unikaalsed esemed. Osa neist saadi küll kätte, aga mitte kõiki. Lisaks majandusele lagunes mõne aastaga riigi infrastruktuur.  

2013. aastal on olukord Iraagis endiselt ohtlik ning lähitulevik ei paista helgena. Aina rohkem painab küsimus, kas Iraak püsib jätkuvalt sellise kunstliku moodustisena, nagu ta pärast Osmanite kaotust Esimeses maailmasõjas loodi, või laguneb näiteks kolmeks riigiks? Kui Iraak laguneks, siis üks riiklik moodustis oleks ilmselt põhjas asuv Iraagi Kurdistan, mis on rikas nafta ja muude varade poolest. Sellest pole Bagdad huvitatud ja üritab seda takistada. Ent kas Bagdadil on piisavalt võimu, et riigi lagunemist ära hoida? Teine riiklik moodustis oleks sunniitidele kuuluv osa ja kolmas osa kuuluks šiia moslemitele. Iraagi kristlaste, assüürlaste ja jeziitide saatus oleks sel juhul küsimärgi all. Praegu on kristlaste ja jeziitide olukord niigi kehv, Iraagi lagunemise puhul vaevalt see paraneks.

Lagunemisega võib kaasneda ka kodusõda või lausa mitu kodusõja lainet – kurdide ja araablaste vahel, sunniitide, šiiitide, kristlaste, jeziitide vahel. Oleks naiivne arvata, et Iraagi lagunemine (juhul kui see siiski leiab aset) läheks rahulikul teel. Võib ka juhtuda, et Iraagis, kus Iraani mõju on üpris suur ja näib aina kasvavat, pääsevad võimule usufanaatikud, nagu see juhtus Iraanis 1979. aasta islamirevolutsioon käigus, mil pärast šahhi kukutamist riik islamiseeriti. Pole mingit põhjust välistada Lähis-Idas teist islamirevolutsiooni.

Midagi väga head ja lootusrikast pole selle kümne aastaga toimunud ei Lähis-Idas laiemalt ega Iraagis kitsamalt. Regiooni habras stabiilsus on tasakaalust välja löödud ja on põhjust tõsiselt karta, et praegune ebastabiilne olukord Lähis-Idas võib veelgi halveneda. Hetkeseis on selline, et märgatav osa regioonist on destabiliseeritud ning konfliktid on viimasel ajal lisaks Iraagile, Afganistanile ning Iisraeli ja Palestiina pikaajalisele tülile puhkenud veel mitmes kohas – Liibüas, Egiptuses, Süürias, Malis, Sudaanis, kui loetleda neist mõned. Märksõnad, millega praegust olukorda Lähis-Idas võiks iseloomustada, on kodusõjad, terroriaktid, usufanatism, sallimatus, mässud, sõjalised invasioonid, etnilised konfliktid, nälg, haigused jne.

Lähis-Idas on despotismi traditsioonid ligi 5000 aastat vanad. Need said alguse muistsest Mesopotaamiast, kus jõhkrad Sumeri, Akkadi, Assüüria ja Babüloonia des­poodid üritasid III–I eelkristlikul aastatuhandel oma võimu laiendada ning ennast kehtestada, kasutades terrori- ja hirmupoliitikat. Selles piirkonnas on peamiseks valitsemise aluseks tihti klanni ja hõimu monarhia, nagu Saudi Araabias, või diktatuur, nagu Mubaraki-aegses Egiptuses, või hoopis teokraatia usuliidriga (nt ajatolla) eesotsas, nagu Iraanis.

Nendes paikades on lääneeuroopalik demokraatlik mudel koos muude euroopalike väärtustega vastuvõetamatu võõrkeha, mida paljude kohalike silmis tuleks kõikide olemasolevate jõudude ja võimaluste abil eemale tõrjuda. Kui sõjaväline hunta veel mingil määral võib läänelikke väärtusi aktsepteerida, kasvõi näiliselt, et olla lääneriikidega heades sidemetes, siis see häirib eriti islamiste, kes ei taha leppida, et lääs hakkaks neile dikteerima, et nende ühiskonnas tuleks tunnustada inimõigusi, et poleks soolist ebavõrdsust, usulist ja etnilist tagakiusamist, repressioone jne.

Näiteks Süüriat on Assadite dünastia valitsenud üle 40 aasta. Kui Bashar al-Assad võimult kukutatakse, kas see toob Süüriasse sisemise ebastabiilsuse või rahu ja demokraatia? Kas islamistidele oleks Süürias alternatiiv mõne teise klanni näol? Tundub, et asi kaldub pigem islamistide poole, nagu see juhtus Egiptuses.

Aga esitame küsimuse laiemalt: kas Lähis-Idas oleks võimalik kehtestada demokraatlikke süsteeme, mis suudaksid normaalselt toimida ja oleksid võimelised väga erinevaid jõudusid kontrolli all hoidma, et riik ei laguneks, et ei puhkeks sõjaline konflikt või et valitsev eliit ei muutuks läbinisti korrumpeerunud ja stagneerunud oligarhiliseks klikiks, nagu Hosni Mubaraki aegses Egiptuses? Sellele küsimusele ei oska adekvaatselt keegi vastata.

2010. aasta 18. detsembril araabia maades alanud protestide laine, mida hakati nimetama araabia kevadeks, oli aeg, mil taas kerkisid lootused, et Lähis-Idas hakkab midagi muutuma. Arvati, et nüüd kaovad vanad, korrumpeerunud, diktaatorlikud ja kleptokraatlikud režiimid ja sõjaväelised huntad ning nende asemele kerkivad liberaalsema ja demokraatlikuma iseloomuga jõud, mis annavad oma kodanikele rohkem õigusi, sõnavabadust jne.

Protestid ja mässud olemasolevate režiimide vastu leidsid aset Marokos, Alžeerias, Egiptuses, Liibüas, Bahreinis, Süürias, Omaanis, Iraagis, Jordaanias, Kuveidis, Liibanonis jne. «Rahvas soovib režiimi lagunemist» oli demonstrantide peamine moto ja soov. Osa režiime langeski, kuid mõned visamad püsivad ikka veel, nagu näiteks Bashar al-Assad Süürias.

Seda olukorda otsustasid oma huvides ära kasutada ka islamistid. Islamistlikud jõud olid oma tegevusteks valmis, kuid rahva nõutavaid sõnavabadust ja muid õigusi nad lahkelt nõus jagama küll ei ole. Pigem liiguvad nad vastupidises suunas, püüdes kärpida või ära kaotada ka olemasolevaid vabadusi. Naised peavad taas hakkama kandma peakatteid seal, kus see ei ole enam mõnda aega olnud kohustuslik. Kui näiteks Egiptuses tekkis soodne olukord režiim välja vahetada, haaras Moslemi Vennaskond õnnestunult võimu ja nüüd nad liiguvadki islamiseerimise suunas.

Egiptus aga pole erand. Paraku on demokraatlikud valimised Lähis-Idas tihtipeale osutunud islamistide võidukäiguks. Kui mõnes Lähis-Ida riigis leiavad aset demokraatlikud valimised, on see ohu tunnus – on päris suur tõenäosus, et võimule pääsevad usufanaatikud. Jutt demokraatia kehtestamisest Lähis-Idas tundus naiivsena juba 2010. ja 2011. aasta vahetusel. Optimistide lootused purunesidki kiiresti. Lähis-Idas ei saabunud kohe demokraatiat ja liberalismi. Nüüd tundub, et see ei saabu ka lähema viie aasta jooksul. Mõnes mõttes on läinud isegi vastupidi. Araabia kevad tekitas lisaks Iraagile ja Afganistanile ka mujal Lähis- ja Kesk-Idas ning Põhja-Aafrikas tõsiseid probleeme ning viis paiguti lausa kodusõjani, näiteks Liibüas või Süürias.

Süürias üritab president Bashar al-Assad meeleheitlikult oma klanni positsiooni säilitada ja võimu enda käes hoida. Islamiäärmuslaste võimuletulek on üks alternatiiv Assadite ja alaviitide klannile ja see stsenaarium tundub tõenäoline. Verine kodusõda ja tapatalgud kestsid Liibüas mitu kuud ning selle käigus kukutatud diktaator Muammar al-Gaddafi, kes valitses riiki 42 aastat, kaotas elu 2011. aasta oktoobris. Selle tulemusena on Liibüa kui riik suhteliselt lagunenud ning destruktiivsed protsessid jätkuvad: surma on saanud tuhandeid inimesi, riigi majandus on laastatud, hõimude vahel, keda Gaddafi suutis ohjata, käib võimuvõitlus.

Egiptuses kukutati 2011. aasta alguses 30 aastat valitsenud Hosni Mubarak, kes mõisteti möödunud aasta suvel eluks ajaks vangi. Egiptus pääses Mubaraki korrumpeerunud režiimist, kuid see ei toonud rahvale oodatud tulemusi. Moslemi Vennaskonna võimulepääsemisega ei ole olukord Egiptuses paranenud, rahvas pole hakanud paremini elama, riik on raskes rahalises olukorras, fanatism, religioossed ja etnilised konfliktid aina suurenevad. Egiptuse ees seisavad tõsised väljakutsed ja arvestades, mis seal hetkel toimub, ei paista lähim tulevik helge ega optimistlik. Välistatud pole isegi Egiptuse lagunemine.

Niisiis on paljud «vanad tegijad» Lähis-Ida poliitiliselt areenilt kadunud. Assad veel püsib, kuid ka tema ja ta pooldajate tulevik on suure küsimärgi all. Milline tulevik ootab Lähis-Idat lähema kümne aasta jooksul? Kas jätkuv destabiliseerumine, kriiside eskaleerumine, islamiseerimine ja radikaliseerumine? Tahaks loota, et mitte, aga kõik liigub just täpselt selles suunas.

Tugeva tsentraliseeritud võimu tekkimine Iraagis tundub vähem tõenäoline, sest selleks peaks olema jõud, kes suudab omavahel tülis olevaid grupeeringuid ühendada. Kuigi ka see pole päriselt välistatud, tundub see ülikeerulise ülesandena. Iraagi tänapäevane keeruline ja raske olukord ei mõjuta mitte ainult Iraaki ennast, vaid ka Lähis-Ida regiooni laiemalt. See aga, mis toimub Lähis-Idas tervikuna, eriti Iraagi naaberriikide keeruline olukord – eelkõige Süürias –, mõjutab tugevalt Iraagi sisemisi arenguid. Karta on, et Iraagi tulevikuväljavaated võivad osutuda veel pessimistlikumaks kui praegu arvata ning loota tuleb igal juhul parimat, samas pole ainult lootmisest mingit kasu.

Sõda Iraagis

•    USA ja Suurbritannia juhitud koalitsiooni kuulus 40 riiki, koalitsioonisõdureid oli sõja kõrghetkil Iraagis 176 000.

•    Sõda läks Suurbritanniale maksma üheksa miljardit ja USA-le 845 miljardit dollarit. Kriitikute hinnangul on sõja tegelikult kulutused USA majandusele aga vähemalt kolm triljonit dollarit. Eesti kulutas Iraagi missioonile kuue aasta jooksul 164,7 miljonit krooni (10,5 miljonit eurot).

•    Lahingüksused lahkusid Iraagist 2011. aasta lõpuks.

Langenud koalitsioonisõdurid

USA    4486

Suurbritannia    179

Itaalia    33

Poola    23

Ukraina    18

Bulgaaria    13

Hispaania    11

Taani    7

El Salvador, Gruusia    5

Slovakkia    4

Läti ja Rumeenia    3

Austraalia, Eesti, Holland, Tai    2

Aserbaidžaan, Tšehhi, Fidži, Ungari, Kasahstan, Lõuna-Korea    1

Langenud ja hukkunud iraaklased

Husseini-järgsed Iraagi valitsusväed – 10 125 sõdurit

Vähemalt 50 152 tsiviilisikut, kuid mitmed allikad viitavad ka enam kui 100 000 tsiviilohvrile.

Valitsusvastased üksused – 28 000 – 37 000 mässulist

Eesti kaotused

Eesti sõduritest langesid Iraagis nooremseersant Andres Nuiamäe ja vanemveebel Arre Illenzeer. Vigastada sai Iraagi missioonil 18 Eesti kaitseväelast.

Allikas: PM