Imbi Paju ja Sofi Oksanen raamatu «Kõige taga oli hirm» esitlusel Helsingis märtsis 2009. FOTO: Argo Ideon
Kolumnist Jarmo Virmavirta kahetseb, et Sofi Oksaneni ja Imbi Paju koostatud mahukas artiklikogumik korrutab tuntud fakte, selle asemel et uurida Eesti iseseisvumise ime tagamaid.

Sofi Oksaneni raamatut «Puhastus» on Soomes saatnud uskumatu müügiedu. Üle 100 000 müüdud eksemplari on väga palju. Peale selle on Oksanen võitnud peaaegu kõik võimalikud Soome kirjandusauhinnad ning temast on saanud Soome juhtiva kirjastaja WSOY lemmik.

Säärane menu küll paitab, kuid toob kaasa ka kohustusi. Selleks, et kirjastaja soovidele vastu tulla, avaldas Oksanen ühes Imbi Paljuga artiklikogumiku Eesti okupatsiooni perioodist. Näib, et ka sel raamatul on Soomes menu. Siiski pean nentima, et kõnealune artiklikogumik ei ületa ega saagi ületada seda, mida Oksaneni «Puhastus» on esile toonud. Seda ei ole võimalik üle trumbata.

«Puhastus» ilmus ka Eestis. Huvitav on näha, kuidas eestlased raamatu vastu võtavad. Raamat ise on eestlaste suhtes üsna kriitiline. Inimese viletsus on ilmselt teose peateemaks.

Soomes oli Oksaneni raamatu menu taga vähemalt kolm tegurit. Esiteks on raamat vapustav lugemiselamus. See toob lugejani realistliku käsitluse Eesti kogemustest ega silita pärikarva. Teiseks on soomlased huvitatud Eesti sõja- ja sõjajärgsest ajaloost. Oma maa sõja kogemustest kirjutatakse Soomes jätkuvalt ja neid saadab müügiedu. Kuid Eesti oma on kuidagi uudne.

Ja kolmandaks, Oksanen on erakordselt hea meediapersoon, tõeline pärl. Ta jääb ekraanilt kohe meelde. Kirjastajad müüvad ju igal pool rohkem kirjanikku kui teost. Vahel saadab müügiedu ka halba raamatut tänu erilisele persoonile, kuid Oksaneni puhul ei saa me sellest rääkida. Tema on ka kirjanikuna suurepärane.

Sofi Oksaneni õitseng on olnud nii hea, et kirjastaja on sunnitud taguma rauda kuni see on kuum. Artiklikogumik «Kõige taga oli hirm» soosib teisegi kirjaniku, Imbi Paju tuntuks saamist ning populaarsus meedias pole pettumust valmistanud. Raamatut on müüdud juba üle 10 000 eksemplari, mida on publitsistika kohta palju.

Raamatu esitlus ning Eesti ja Läti suursaatkonna toel korraldatud teemakohane seminar said palju avalikku tähelepanu. Sündmused ületasid uudiskünnise nii Soomes kui Eestis, mida oli ette arvata. Seepärast koondus meekoogi ümber terve kärbseparv alates telereporteritest ja lõpetades Johan Bäckmani, mõne eesti venelase ning Helsingisse äraeksinud Naši noortega. Üks Soome Euroopa Parlamendi valimiste kandidaatki sai tänu meediale nüüd avalikkusele tuntuks.

Raamatuesitlust ja seminari saatsid meeleavaldused, millega liitus paarkümmend ajakirjanikku ja kahekordne arv politseinikke. Televisioonile oli sellest enam kui küll, sest ekraanile sai nii lippe kui punast tooni. Uudise tõeline väärtus ei ole mitte kusagil elektroonilise kommunikatsiooni tugevamaks küljeks olnud. Piisab, kui sündmus tuleb kuidagi ekraanil esile.

Raamat, mille täisnimi on «Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti kaotas oma ajaloo ning kuidas see tagasi saadakse», on tõeliselt mahukas, 563-leheküljeline artiklikogumik, millel on nii head kui halvad küljed.

See on nii stiililt kui teemajaotuselt ebaühtlane hulk kirjutisi. Suur osa tekstidest korrutab iseenesestmõistetavusi või teada olevaid fakte, kuigi kaasautorid on kõrgemast klassist. Teiste seas võib artiklikogumikust leida president Toomas Henrik Ilvese, riigikogu liikme Peeter Tulviste, kunstnik Leonhard Lapini, teadlase Ivi Anna Masso, kolumnist Enn Soosaare.
Uudsust peab aga sellest raamatust otsima nagu nõela heinakuhjast. Soomlase jaoks ongi üsna raske siit midagi uut leida.

Tõsi, kirjutiste seas on ka paar tõelist pärlit. Neist parim on eesti helilooja Jüri Reinvere jutustus seiklustest Eestis, Venemaal, Poolas, Saksamaal, Soomes ja kus iganes. Tõsi, need seiklused on enamasti tema enda peas. Ta räägib isiklikest kogemustest. Järeldus «kui eestlased hakkavad välja selgitama, kes on teinud mida ja kellele – sellest ei tuleks see rahvas mitte kunagi elusalt välja» kõlab usutavalt.

Kõik, kellele on eestlaslikud iseloomujooned tuttavad, teavad, et aed pole kõrge mitte üksnes eestlaste ja venelaste vahel, vaid ka eestlaste endi keskel. Põrnitsev hoiak stiilis «kus sina siis olid?» lööb rahva kahte leeri ning see pole ajaga sugugi leevendunud. Sestap on ehk isegi hea, et raamatu autoriteks saadi ja sooviti inimesi, kes olid okupatsiooni ajal vastutavatel kohtadel. Ega siis eestlased ei igatse taga vendlust, vaid vabadust, mida mujal on raske mõista, kirjutab Peeter Tulviste.

Mõni aspekt raamatus aga häirib.

Ennekõike keskendutakse ajaloo eksimustele, minnes sujuvalt mööda lubatud vaatepunktist «kuidas see saadakse tagasi». Kõige olulisem, mis nõuaks välja selgitamist, on aga see, kuidas eestlus ja vabadusetahe säilisid läbi okupatsiooniaja nõnda, et niipea kui avanes võimalus, oli rahvas iseseisvumiseks valmis. See on Eesti ime, mille tõestuseks raamat tervikuna ka on.

Minu arvates on see ka Eesti kingitus kogu maailmale, eriti meile, soomlastele. Kuid iseseisvumise ime tagamaade käsitlusele on raamatus liiga vähe ruumi jäetud, rääkimata mingisugusest uurimusest. Ilmselt on lihtsam kirjutada eksimustest, kuna mitmed selle aja kangelased olid ise tegevad Nõukogude võimu juhtimisel. Tundsin puudust näiteks Vaino Väljase ja Indrek Toome vaatenurkadest. Ja ega ka Arnold Rüütel või Siim Kallas pole olnud eriti altid rääkima oma Nõukogude taustast. Kuid nemad olid vähemasti ime tegijad, jutustuse sangarid.

Imbi Paju ja Sofi Oksanen oleksid tõeliselt millegi suurega hakkama saanud, kui nad oleksid teada-tuntud faktide kordamise asemel jutustanud, kuidas see ime tegelikult juhtus ja mida ime tegijad ise mõtlesid.

Raamatus peetakse sõda Nõukogude võimu vastu, mida enam ei ole. Kuigi Venemaa püüd saada taas liitriigiks annab eestlaste nägemusele piisava põhjuse, on ometi teada, et Eesti Venemaa-suunalist poliitikat võib pidada Don Quijote võitluseks tuuleveskitega. Sellel on ilmselge sisepoliitiline väljund, mis kujutab endast Eesti venelaste koondumist Keskerakonna juhi Edgar Savisaare selja taha. Vähemasti kohalikel omavalitsuste valimistel on selle tagajärjed näha, nii ennustavad uuringud.

Nii see demokraatia juba kord toimib, paistku see kui tahes küünilisena. Ehk paneb majanduskriis veel mõned poliitikud tunnistama, et vaatamata paljudele sarnastele joontele pole Venemaa siiski enam Nõukogude Liit. Tõsi, Venemaa halvustamine on Eesti ametlik välispoliitika, mida president Ilves nimetab raamatus «väärtuspõhiseks» välispoliitikaks.
Selle poliitika tõelisus oli proovikiviks viimati 2008. aasta augustis Gruusia sõja ajal ning siis osutus see nõrgaks. President Mihheil Saakašvili kõrval polnud seismas näha ei Ameerika Ühendriike ega Euroopa Liitu.

Raamatus ja raamatuga seonduvates aruteludes rõhutakse väitele, justkui iseäranis Soomes ei teatud, mis oli Eestis juhtunud ja juhtumas. See väide ei vasta tõele, kuid müüb hästi, ka Soomes. Uus-soometumise väide on pigem pealiskaudsus, kuid miskipärast jääb see ajalookaugetele isikutele meelde niisama lihtsalt nagu aabitsatõde.

Omaenda raamaturiiulitelt võtsin käsikaudu raamatud, mis räägivad Eesti saatusest, ning need pole ilmunud üksnes 1980ndatel või 1990ndatel, vaid 1950. aastatest alates: Mika Waltari «Tõde Eestist» on olnud minu raamatukogus juba 1950ndate lõpust, mil ilmus selle teose esmatrükk, Ants Orase «Eesti saatuseaastad» (1958), Vilho Niitemaa «Balti ajalugu» (1959), Sirje Sinilind (Juhan Kristian Talve) «Eesti ja Venemaa» (1984). Ka Solženitsõni «Gulagi arhipelaag» ilmus Soomes, kuigi läbi vangerduste ja raskuste.

Teine asi on muidugi see, et selline sensitiivne tundlemine ei lähe massidele peale. Kuid ikkagi söandan ma väita, et üldiselt soomlased teadsid ja teavad Eesti Teise maailmasõja järgset ajalugu paremini kui eestlased keskmiselt Soome ajalugu. Isegi Sofi Oksanen ja Imbi Paju ei mõista Soome välispoliitika alustalasid, kuigi Soome autonoomia saamist 1809. aastal on tänavu palju käsitletud. See aasta ongi ju Soome riigi identiteedi ja välispoliitika lähtekohaks.

Raamatust jääb ka mulje, nagu püütakse üha soometunud Soomet asetada näitelavaks sündmustele, kuhu see ei soovi asetuda. Ääreriikide poliitika hüljati Soomes juba 1920ndatel, kuigi hõimukoostöö õitses.

Taotlusel tõestada, et Soome on endiselt soometunud, on mingil määral alust NATOsse pürgiva osaga Soomest kui argumendil lõplikust vabanemisest. Soome rahva enamus on oma kogemustest lähtudes siiski teistsugusel seisukohal: pole tarvis tüli norida. Olen ka ise kritiseerinud Mauno Koivisto ettevaatlikkust 1990. aastate alguses, kuid pean ausalt tunnistama, et sündmuste teistsugune käik oli samuti võimalik ning kui see teistsugune võimalus oleks tõelisuseks saanud, siis räägitaks sellest hoopis teisel toonil. Mõned arutlejad oleksid ilmselt samad, nii Eestis kui Soomes, kuigi rõhuasetused oleksid teised.