Mihkel Mutt.

FOTO: arvamus.postimees.ee

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et kui mitte muud, siis vähemalt Vatikani suhtlemine muu maailmaga on uue paavsti tulekuga muutumas avatumaks ja läbipaistvamaks. Ja mis seal salata, maailmas on see paljudele hea mulje jätnud.

Kes on võimsaim inimene ilma peal? See on, kuidas võtta. Tavaliselt peetakse selleks USA presidenti. Kui otsese majandusliku, rahalise, sõjalise jne jõu seisukohalt, siis muidugi. («Mitu diviisi on paavstil?» olevat Stalin retooriliselt küsinud.)

Paavstil sääraseid hoobasid pole. Aga kui pidada silmas tahteavalduse suveräänsuse ja sellele tahtele kuuletujate korrutist, siis pole paavstile võrdset. Tema ilm­eksimatuse doktriin usuasjades kehtib tänini ja kuuria on tema jaoks abistav, mitte kontrolliv organ. Erinevalt Valge Maja peremehest, kelle võimu kärbivad Kongress ja kohtusüsteem, kes peab arvestama ajakirjandusega jne.

On mõneti naljakas, kuidas äkki meilgi paljud hirmsasti muretsevad, kas paavst ikka asub mühinal kirikut reformima. Vangutakse pead: eh, ei tule siit midagi, kirik on ajast maas, Franciscus on vana leeri mees jms. Enamik neist muretsejaist pole ise katoliiklased, kristlased ega üldse usklikud. Muu hulgas näitab see, et paavstluse fenomen on laiem pelgast klerikaalsest sfäärist.

Ja kui katoliku kirikul on ka probleeme, siis paavst ise on vaieldamatu superstaar. (Ainsatena on temaga samas kategoorias Briti monarh ja jõuluvana.) Kõik, mis paavstiga toimub, äratab tähelepanu, kuhu ta ka ei lähe, sinna kogunevad tuhanded. Tema valimise üle rõõmustasid ka ilmalikud – põhimõtteliselt niisamuti ilma otsese põhjuseta nagu uudise puhul, et Cambridge’i hertsoginna ootab troonipärijat.

Franciscuse puhul on rõhutatud tema päritolu. Piirkondlik dimensioon on kahtlemata oluline. Ladina-Ameerikast on aastakümneid kostnud hääli, et «euroopalik» katoliiklus on sealsed inimesed kirikust eemale peletamas. Nagu ka mõtteid, et täpselt üks ja sama katoliikluse variant ei sobi niihästi Itaaliasse, Briti saartele, Aafrikasse ja kõikjale mujale, nii et elagu katoliikluse sada õit.

Siiski on uus paavst geograafilises mõttes ülemineku- või vahevariant, mitte nagu olnuks Mustast Aafrikast pärit kirikupea. On ta ju ema poolt itaallane, st rahvusest, millest on olnud enamik seniseid paavste.

Vähemalt sama tähtis kui päritolu on paavsti kuulumine jesuiitide ordusse. Natuke paradoksaalselt on jesuiidid ise suhtunud tema valimisse mõnevõrra hillitsetult. Öeldavasti olnud ta tulemused Argentina jesuiitide juhina 1970ndatel üsna kesised (mis osaliselt küll seletuvat toonaste lõhedega liberaalteoloogide ja konservatiivide vahel). Ja pärast piiskopiks valimist pole ta orduga tihedamalt lävinud.

Mis puutub tema väidetavasse rolli «räpasel ajastul» Argentinas, siis väljendub selles pigem üldisem kriitika kiriku passiivsuse kohta kui tema vastu isiklikult.

Jesuiitide koolitust on Franciscuse puhul tunda. Rõhutagem, et ajalooliselt on jesuiitidel «jesuiitlusega» (selle sõna varjundiga eesti keeles) sama vähe pistmist kui tegelikul Potjomkinil potjomkinlusega. Jesuiidid on kiriku kaardivägi, eliitväesalk, kelle treenitus ja oskused kõrged ja kelle mõned põhimõtted lausa tänapäevased (nagu näiteks minek rahva sekka, kohalike iseärasustega arvestamine jne).

Kes on näinud Franciscust esinemas, märkab, kuivõrd ta erineb kahest oma eelkäijast. Nood olid kahtlemata suured isiksused, aga füüsiliselt väga kulunud. Johannes Paulus II kannatas Parkinsoni tõve käes ja Benedictus XVI mõjus muidu habisevana. Kumbki polnud ka eriline kõnemees. Seevastu uus paavst võiks olla evangelistlik jutlustaja, sest ta oskab rääkida ka ilma paberita, räägib vabalt ja sulavalt ning isegi huumor pole talle võõras! Tal on hea inimese nägu.

Vahetult pärast valimisi lasi uus paavst enda juurde kutsuda Vatikani raadio avalike suhete juhi (sisuliselt pressisekretäri), mida Benedictus polevat kogu oma pontifikaadi ajal kordagi teinud. Eelmisel laupäeval kohtus ta aga ajakirjanduse esindajatega. Vaevalt peab Franciscus ajakirjanikke kõige tähtsamateks olenditeks maailmas, küll aga tahtis ta kindlasti saata sõnumi oma stiilist, st läbipaistvusest ja avatusest. Kui mitte muud, siis toon ja laad muutuvad Vatikanis kindlasti. Ja mis seal salata, maailmas on see paljudele hea mulje jätnud.

Paavsti on iseloomustatud kui usulises mõttes konservatiivi ja sotsiaalsetes küsimustes progressiivset. Ta on ise rõhutanud, et vaesust ei tule mitte üksnes reaalsusena tunnistada, vaid tegelda tuleb ka selle põhjustega. Ja et vaimulik peab suutma iga päev näha niihästi ühiskonda kui ka usku ennast vaese inimese pilgu läbi.

Kuigi katoliku kirik on päratu rikas, ei saa isegi paavst Vatikani peale hüpoteeki võtta ja raha vaestele jagada. Aga ka sümboolsetel liigutustel on tähtsust. Franciscuse lihtsad eluviisid mõjuvad inimeste kujutlusvõimele ülitugevalt. Buenos Airese kiosköör, kelle käest nüüdne paavst käis varem päevast päeva ajalehte ostmas, meenutab seda imetlusest särades.

Juba on Franciscus juurdunud planeedi kollektiivsesse teadvusse kui «paavst, kes sõitis bussiga». (Ühistransport vastandina privaatsele on tänapäeva maailmas ootamatult oluliseks mudelsituatsiooniks kujunemas. Usutavasti ammutavad ka Tallinna ühistranspordi eelistamise programmi autorid siit uut meelekindlust!)

Aga jah, see konservatiivsus ... Sellega on vist nii, et meie võime pidada õigeks üht või teist asja, aga seda tuleks näha ka katoliku kiriku seisukohalt. Kui kirik muutuks liberaalseks, lubaks homosid laulatada, naispreestreid ja kõike muud, siis osa avalikkusest kiidaks seda, aga kas kiriku- ja usuelu elavneks? Võiks arvata, et tsölibaadi (osaline) kaotamine seda ilmselt teeks, sest ka suurim eutanaasia, abortide jms vastane ei kiida heaks pedofiiliat, mida abiellumiskeeld ilmselt soodustab.

Katoliikluse suurimaid probleeme on see, et üha vähem noori mehi valib preestrikutse, sest ei saa abielluda. Aga nt õigeusu ja protestandi vaimulikud on ju abielus. Ja mitmes Euroopa riigis (ka Eestis) leidub naisvaimulikke. Ometi kahaneb kiriku osa ühiskonnas seal samamoodi kui mujalgi. Samas võivad katoliku kiriku senised konservatiivsed ja truud pooldajad talle liberaliseerumise järel selja keerata.

Tundubki, et sotsiaalse ebaõigluse ja vaesuse vastu võideldes ja inimeste poole ausamat ja puhtamat palet pööratas on katoliku kirikul kõige rohkem eeldusi neid enda poole võita. Tõsi, sedagi võiks pidada hüpoteetiliseks, sest mõnel pool on läinud vastupidi.

Elujärje paranemisega on kaasnenud asjadekultus ja hedonism, nii et «hinge» peale mõeldakse üha vähem ja kirikus käiakse põgusalt. Ent on ka kummalisi eredaid erandeid, nagu näiteks Põhja-Ameerika evangelism. Katoliku kiriku massiivsus ja kogemused panevad arvama, et tema tulevik on veel väga pikk.