Juhtkiri: tüüpiline hariduspettus – «mõlemad pooled on rahul»

Foto: Urmas Nemvalts

Tänasest lehest leiate näite hariduspettusest, kusjuures hariduspettusele tüüpiliselt on rahul nii suur osa «paberi» saajatest kui ka selle andjatest. Küsimus on selles, miks me ühiskonnana lepime inimeste koolitamise asemel koolitamise etendamisega. Igasuguse koolitamise eesmärk on ju ometi see, et inimene pärast seda teab ja oskab midagi paremini kui enne. Kui sisuline eesmärk asendatakse koolitusega linnukese pärast, siis see ongi pettus.

Paljud autokoolid võtavad küll raha, aga ei tee seda, mida seadusetäht neilt nõuab ja mida nad ise oma koolituskavades teha on lubanud. Võimalus viilida ja petta on jätkukoolitusega, mis tuleb läbi teha enne esmase juhiloa «päris loa» vastu vahetamist. Selle juurde peaks käima nii teadmiste jagamine õppeklassis kui ka kindel arv sõidutunde libedal teel sõitmise ja säästliku sõidu võtete omandamiseks. See koolitus ei lõppe eksamiga, vaid piisab koolitusfirma allkirjast, et see või teine autojuht on koolituse läbi teinud.

Paljud juhiloa taotlejad ise näevad jätkukoolituses üksnes tüütut formaalsust ning ongi valmis maksma ainult allkirja eest paberil. Kui selline koolituse nõue on tõepoolest olemuselt sisutu, siis peaksime küsima, miks juhiloa taotlejaid sellega ülepea koormatakse. Riiklik koolitusnõue ei tohi ju ometi olla olemas selleks, et kelleltki (näiteks juhiloa taotlejalt) koolitusfirma kasuks raha välja pressida. Kui jätkukoolitus on aga sisuliselt tarvilik, nagu seadust tehes on ilmselt arvatud, peab riik suutma kontrollida, et seda ka nõuetekohaselt tehakse.

Küllap oleks raske leida inimest, kes tõsimeeli väidaks, et Eesti oludes ei ole tarvis osata libedal teel sõitmise võtteid. Vast on kasu ka sellest, kui inimesele tõepoolest seletatakse ja näidatakse, kuidas sõita nii, et kütust kuluks vähem ja autot ei peaks liiga sageli remonditöökotta viima. Lõpuks võiks arvata, et algajale autojuhile tuleks kasuks, kui kogenud sõiduõpetaja mõne tunni vältel ta sõiduharjumusi jälgib ning vigadele tähelepanu juhib. Selle kõige eeldus on siiski, et tunnid tõepoolest toimuvad – noor autojuht sõidab ja õpetaja jälgib ning õpetab. Kui on tõesti nii, et koolituse teoreetiline osa on olemuselt mõttetu, siis ei peaks õigusaktid ka seda nõudma.

Tundub, et õigusaktide nõuetest kõrvale hiilimine on autokoolide igapäevase konkurentsi osa. See, kes saab ja julgeb nõutud tunde ära jätta, saab rohkem kasu, sest õpilastelt ehk «paberile allkirja ootajatelt» võib raha vastu võtta, ent kulutused tundidele ära jätta.

Kokkuvõttes on tegu aga ühe kivikesega kaalukausil, mis kallutab me ühiskonda ebaaususe ja kahepalgelisuse poole.