Hendrik Agur.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Andmekaitse püüd lapsi videote ja fotode eest kaitsta on õige, kuid sellega ei maksaks minna absurdi ja keelata ära näiteks avaldada kooli kodulehel fotosid, mis tunnustavad õpilast tublide saavutuste eest, kirjutab Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur Postimehe arvamusportaalis.

Olukorras, kus andmekaitse inspektsioon kavatseb kehtestada karmid piirangud fotode ja videote avaldamiseks avalikus keskkonnas, ei jää üle muud kui tarvitada tervet ja eestlaslikku talupojamõistust. Hea, et inspektsioon on küsinud siiski rahvalt arvamust enne, kui piirangud seaduse jõu saavad.

Kui rääkida täpsemast sisust, siis ma ei pea kooli kontekstis otstarbekaks keelustada avaldada pilte ja videoid sündmustest, millel on näha õpilasi erinevatel koolieluga seonduvatel õpilassündmustel. Nii jäigalt ei tohiks sellele asjale läheneda. Video, heli ja foto, igasugune liikuv ja kujutav meedia on tänapäeva koolikultuuri lahutamatu osa. Seda keelata oleks mõttetu ja loovust pärssiv.

Kooli olulistest või igapäevastest sündmustest fotode avaldamine kooli kodulehel või kooli sotsiaalmeedia kanalites (nt Facebook) on lisaks informatsiooni edastamisele ka õpilastele tunnustuseks. Tunnustust vajavad kõik. Mida siin siis peaks kartma ja varjama? Et mõne tubli õpilase nägu on äratuntav? Mis siis sellest halba on? Kool peaks kasutama sel puhul tervet mõistust ja otsustama, milliseid pilte avaldada on sobilik ja milliseid mitte. Siin tuleb usaldada kooli.

Gustav Adolfi gümnaasiumis on lahendatud õpilastest piltide avaldamise kord nii, et kooli astumisel (nii põhikooliosas kui ka gümnaasiumis) küsitakse selleks lapsevanemalt nõusolekut. Siiani ei ole keegi keeldunud, aga kui mõni lapsevanem avaldab selleks soovi ka kunagi hiljem, siis kindlasti arvestatakse sellega.

Kui telekaamera tuleb klassiruumi filmima, siis küsitakse eelnevalt õpilastelt selleks luba, ning kõikidele, kes ei soovi enda jäädvustamist, antakse selleks võimalus. Olgu lisatud, et tavaliselt õpilased suhtuvad pigem pooldavalt või isegi väga soovivad enda pildistamist ja filmimist ning soovivad ka olla meedias avaldatud. Loomulikult positiivses kontekstis.

Mida meedia puhul peaks edaspidi järgima ja arvestama? Et kui mõne varasema uudise tarbeks on filmitud näiteks katteplaan ja seda kasutatakse korduvalt erineva kontekstiga uudiste tootmisel taustavideona, siis need korrad tuleks kooskõlastada kooliga.

Häiriv on, kui ühte ja sama katteplaani kasutatakse korduvalt erineva sisuga uudiste taustana. Pigem on see heade tavade ja ajakirjanduseetika küsimus, mida ei pea reguleerima seadusega.

Turvakaameratest. Pooldan turvakaameraid koolimajade lähistel ja koolimaja perimeetri valvamiseks. Eriti tekkiva ohu ennetamiseks või toimunud rikkumiste tuvastamiseks. Näiteks on meie kooli fassaadilt varastatud öösel lippe või on rattahoidlast näpatud jalgratas. Pätte ju liigub. Oleks kujuteldamatu, kuidas oleksime saanud tuvastada ja tabada vargaid, kui meil oleksid puudunud salvestavad kaamerad.

Iseasi on kaamera kasutamine klassiruumis. Olen selles osas andmekaitsega ühel nõul, et tavalise kooli klassiruumis kaamera kasutamine ei ole kuidagi põhjendatud.

Isegi see tekitab mitmeid küsimusi, et mis on nende inimeste peas toimumas, kes on kavandanud ja paigaldanud klassiruumi kaamera. Milleks? Keda ei usaldata? Õpetajat või õpilasi?

Klassi ees peab seisma õpetaja, kes saab õpilastega hakkama, ja punkt. Direktori ülesanne on selline õpetaja leida ja teda ka usaldada, mitte õpetaja ja klassi järele luurata. Kuuldud põhjendused, et nagu kaamera distsiplineeriks õpilasi ja aitaks ära hoida rikkumisi, on paljasõnalised ega veena. Distsipliini peab tagama kool – koolikultuur, väärtused ja sealhulgas õpetaja. See on kooli ülesanne. Kaamera seda ei taga.

Salvestamine ja salvestiste avaldamine erinevates kanalites on tänapäev ja reaalsus. Sellega tuleb kohanduda ning arvestada, et kaasaegse ja hea kvaliteediga, kuid samas ülilihtsalt kasutatav salvestus- ja taasesitustehnika on järjest enam kättesaadav igaühele – sõna otseses mõttes on tehnilised vahendid ja lahendused peaaegu igaühe taskus.

Ametkondlike keeldudega seda olukorda niikuinii ei ole võimalik reguleerida. Inimesi tuleb hoopis harida ja kasvatada ning leppida kokku heades tavades ja kommetes, et tänapäevased ja võimsad video-, foto-, heli- ja IT-lahendused teeniksid inimeste huve neid arendavas võtmes. Inimeste teadlikkust tuleks lisaks koolis õpetatavale tõsta ka kogu ühiskonnas.

Andmekaitse inspektsioon saatis hiljuti avalikuks kommenteerimiseks kaamerate kasutamise juhendi projekti, milles muuhulgas hoiatatakse ka eraisikuid isiklikuks otstarbeks tehtud videote avalikult internetti panemise eest. Postimehe arvamusportaal arutab lähipäevil, mida on selles kavas mõistlikku ja mida jaburat.